Ricotta parfee viigimarjadega

Lettidel ilutsevad värsked viigimarjad. Kuna hind on hetkel soodne, olen neid imelisi ande juba mitmel korral koju tassinud. Esimesed sõin mesise kitsejuustuga, proovisin ka Parma singiga, mee ja pähklitega. Tuleb tunnistada, väga maitsev.
Kuna kausis oli veel piisavalt marju otsustain ka magustoitu katsetada. Oma järge ootaski sobiv parfeeretsept.

50 g suhkrut
2 muna
1 vanillikaun
2 dl vahukoort
200 g ricotta juustu
3 spl tsitruselikööri
1 sidruni koor

12 küpset viigimarja
palsamiäädikakreemi
1 sidruni mahl
demerara suhkrut
Kreeka pähkleid

Vahustasin munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks. Poolitasin vanillikauna ning eemaldasin seemned. Lisasin munavahule vanilliseemned, juustu, likööri. Riivisin sidrunikoore võimalikult õhukeselt segusse. Vahustasin koore ja segasin juurde. Lõpuks vahustasin munavalged tugevaks vahuks ja segasin kõik kergelt läbi. Tõstsin segu lusikaga väikestesse suflee vormidesse ja panin sügavkülma kolmeks tunniks. Jätkus 6-le vormile.
Enne serveerimist lõikasin viigimarjad sektoriteks ja sulatasin pannil demerara suhkru, lisasin sidrunimahla ja palsamiäädikakreemi, juurde veel hakitud Kreeka pähkleid.
Tõstsin vormid korraks „ nabani“ kuuma vette ja kummutasin taldrikule. Peale sättisin karameliseeritud viigimarjad. Serveerisin kiirelt, parfee on kiire sulama.

Proovisin parfeed ka värskete viigimarjadega, kuid siin sobis karameliseeritud paremini, hapukalt magus ja särtsakas tänu palsamiäädikale. Parfee ise aga kreemjas ja siidine

Maisikana kikerherneste ja rosinatega

Huh, kui kaua pole kirjutanud! Aga ma pole kuhugi kadunud, vaid korraks põikasin uudistama Portugali, kuid sellest veidi hiljem.

Märgates poeriiulil maisikana haarasin ma selle pikemalt mõtlemata kaasa. Ideed mul veel polnud, mida sellest valmistada, kuid tõukeks oli kevadel Tigu terrassil söödud hõrk lind. Tookord olin esialgu veidi pettunud, et lõunavalikutest muud enam alles polnud, kuid kohe, kui olin oma tibukese nahka pistnud, olin leebus ise. Nii maitsev oli see kanade kuningannaks tituleeritud lind. Kollase maisiga toidetud kana liha ei erinegi nii palju tavalisest heast kanast, kuid selle linnu nahapigment on kollakat tooni, mis muudab kana küpsedes isuäratavalt kirkaks.
Silmitsedes enda ees lebavat kanailudust asusin retseptiotsingutele. Minu tähelepanu köitis ajakirja Food and Travel 2006 a. aprillinumber, kus mitmeid retsepte Maroko köögist.
Mul oli maisikana tibu ja kogustest jätkus kahele sööjale.

purk kikerherneid
1 sibul
1 tl võid
1 maisikana( muidugi sobib ka tavaline kana)
1 selleri vars
1 loorberi leht
1 kaneeli kang
näpuotsaga safranit
50 g heledaid rosinaid
1 tl kurkumit
200 ml vett

Lõikasin kana pooleks ja pruunistasin pannil. Hakkisin sibula ja kuumutasin potipõhjas võis veidi, siis lisasin kana, hakitud selleri, loorberi, kaneeli, kikerherned, rosinad, safrani ja vee. Lasin keema ja vähendasin temperatuuri. Hautasin vaiksel tulel u 30 min. Lõpuks lisasin kurkumi, hautasin veel u 10 min. Lisandiks serveerisin kuskussi, kuid tuleb tunnistada, et kikerherneid oli üsna ohtralt, nii et oleks piisanud ka lisandina vaid rohelisest salatist.
Hõrk õhtusöök peale kinoskäiku, filmiks tedadagi Julie & Julia.

Liivtatikud ja mõõkkala

Sügis on kohal. Enne veel, kui suvi oma pärisõigused käest andis jõudsime sellele väärilise punkti panna meretagusel Hiiumaal. Suur õnn on omada „kodustatud“ hiidlasi, kes su olemise saarel imeliseks elamuseks muudavad. Kas pole imeline, kui kohale saabudes ootavad sind ees soojad ja selle suve tüsedaimad suitsulestad. Korvid, kotid pungil saarel armastusega kasvatatud köögiviljade ja ürtidega siirdusime õdusasse metsamajja, et veeta suve viimane nädalalõpp. Jalutuskäigud kaunites rannametsades olid niisamagi nauditavad, kuid lisaks veel korvitäied liivtatikuid - seened,millest mul varem aimugi polnud. Sain tead, et väärt söögiseen – puravikuline ja väga maitsev!

Kaunilt siiruviirulised porgandiriisikad kasvasid lausa liival. Metsaveerelt leidsime ka paar kuninglikku sirmikut. Seenehasart haaras meid täielikult oma võimusse, nii et ka paadunud linnavurlede metsast väljasaamisega oli omajagu tegu.



Maitsenaudingud olid jumalikud. Kõik see kraam oli saarel kasvatatud, korjatud, küpsetatud. Isegi lihaveis, millest oli saanud kaua küpsenud Burgundia pada, oli kohalik. Peetidest, porganditest, ubadest, seentest, munades rääkimata ja vist pole vaja lisada, et leiba ei osta me enam ammu poest. Veini kulus ohtralt sellise pidusöögi allaloputamiseks, pidime ju proovima milline kolmest erinevast pinot'st paremini toiduga sobib. Teadagi olid arvamused erinevad ja kõlavalt plumpsudes avanesid üha uued pudelid. Öö oli aga sume, tähistaevas müstiline ja ritsikate kontserdist käis üle mere jõuline müha.
Meri oli jätkuvalt tormine ka hommikul ja loodetud angerjas jäi püüdmata, kuid see meid ei heidutanud.

Nautisime Ristnas ristlainetust ning Paradiisirannas komistasime surfarite trikke jälgides mõõkkala otsa, mille öine torm oli kaldale toonud.


Lummav ja ettearvamatu see meretagune maa. Meri ei anna vahel kalamaimugi, siis jälle veeretab su jalge ette hiidkala.....ja seda vanimat talukohta, seal Kalanas, olen hakanud unes nägema...
Liivtatikud on nüüdseks ilusti purki sätitud,abiks nami-namist marinaadiretsept. Kui Hiiumaa igatsus peale tuleb on vaja vaid purgi järgi haarata.