nAnO

Kodurestoranid pole enam ammu mingi uudis. Seekord sättisin jalad Beatrice ja Priidu laua alla. Esimese emotsiooni lõi eklektiline sisekujundus. Raske valik, kuid lubatud ainult julgetele ja hea stiilitajuga persoonidele. Beatrice jaoks on stiilide segamine loomupärane ja tulemus, kui mitte aplodeerima panev, siis meeldejääv igatahes. Külluslik interjöör kiskus kaasa võlumaailma. Mängulised maalingud seintel ja mööblil kutsusid uudistama ja käega katsuma. Selgus, et maalimise juures on abiks olnud sõbrad, kuid ka lapsi pole sellest haaravast tegevusest eemale hoitud.
See pole pelgalt kodukohvik, vaid kohvik keset pulbitsevat elu. Siin aetakse modelliäri, kasvavad lapsed, kokatakse kirglikult ja võõrustatakse külalisi. Ükski toiming ei sega teist. Üheaegselt ollakse valmis võõrustama mitmeid seltskondi. Senine rekord on 30 näljast. Hetkel tegutsetaks siiski veel ettetellimisel. Seekord oli laud kaetud vaid meile. Lauanõudki kõik omanäolised. Õhtu jooksul ei kohanud sarnast tassi ega taldrikut, kõik olid pilkupüüdvad ja kaunilt kordumatud. Ühtne kooslus tekkis läbi pakutava toidu.





Pererahva äsjase Maroko reisi lummus andis maitset ka roogadele. Maroko vürtsid oli lisanud võõramaist nüanssi suus sulavatesse lihapirukatesse. Pearoaks valmis aromaatne tagine kanast. Maitsesime ka kuulsat borši. Porgandi- ja kapsapirukad olid särava välimusega. Imeõhukese taigna alt ilmus nähtavale rikkalik ja imemaitsev täidis. Caponata Beatrice stiilis sundis ka üha uuesti taldrikut täitma, magnetiks selles oli õige pisut tumedat šokolaadi. Õhtu lõpetas elegantne ja habras pohlakook.
Nimi nAnO jäi pererahvale kõrva reisil,itaallased kutsuvad nii väikseid inimesi või siis väikseid ja armsaid asju. Kodurestoran just selline ongi. Kokanduslikele šedöövritele ei pretendeerigi, kuid parajalt suure toosi vaimustust garanteerib.
Kui ei usu, minge ja proovige ise!