Mõisaromantika Eiveres

Õrnroheline kevadvärskus kutsub imetlema. Nädalalõpp linnakärast eemal on parim preemia. Lehekuu alguspäevadel lubasime endale veidi luksust ja läksime mõisaromantikat otsima. Esialgne plaan oli teha tutvust Vihula mõisa verivärske restoraniga, kuid netis traalides sattusime Eivere mõisa „seatud lõksu“. Ausalt öeldes mõisa koduleht väga ei ahvatlenudki ja grupimenüü tekitas võõristust. Täpsustav telefonikõne siiski julgustas autonina Paide poole keerama. Peremees lubas, et söönuks saavad kõik mõisas peatujad, olgu neid pealegi vaid kaks.


Esimesed tervitajad mõisaväravate juures olid kaunist kevadest rõõmu tundvad lambad, kitsed,haned. Nagu hiljem selgus mõisapere täisväärtuslikud liikmed ja sõbrad. Perenaisele on koduloomad sedavõrd kallid, et külaliste toidulauale nad siiski ei jõua. Oma kitsepiima juust on aga kindlalt menüüs.
Mõisaomanikeks on soomlastest abielupaar, kes 20003-st aastast alates Eivere mõisas toimetab. Selle ajaga on tehtud meeletult palju tööd. Tänaseks on mõis taastatud ja renoveeritud nagu see oli 1900. aastate alguses. Maja on möbleeritud hilisema 19-nda ja varasema 20-nda sajandi stiilis. Mõisaomanike elu on kõike muud kui pelgalt nautimine ja romantika. Tööd on palju ja valdavalt saadakse selle murdmisega ise hakkama. Restaureerimisel on peremees ja -naine palju oma kätega teinud. Samuti loobusid nad peale pikki otsinguid koka palkamisest. Söögivalmistamist naudivad mõlemad ja pakuvad omavalmistatud roogasid ka külalistele. Muidugi kasutatakse ka suuremate ürituste puhul kohalike abi, kui pidevalt mõisa palgal on vaid kaks inimest. Mõis on koduks inimestele, kes armastavad elu sissepuhumist vanadele asjadele ja tahavad jagada oma elustiili ka külalistega.
Nautisime meiegi kaunilt taastatud interjööri. Hellitasime maitsemeeli Janne valmistatud õhtusöögiga kaminatule ees. Proovitud said nii lammas, kui part. Ei mingeid triipe-täppe ja muid vigureid taldrikul. Värske ja parim tooraine valmistatud lihtsalt ja ausal moel. Maitses suurepärane. Eelroaks pakutud peedi-kitsejuustu püreesupp oli oivaline, sametine suutäis, mis mõjus lausa luksuslkult. Lasime lennata kujutlusvõimel ja viia end söögisaali seinamaalingutest inspiratsiooni ammutades eksootilisele reisile. Tundsime ka veidi kõhedust, kui Janne hoiatas, et öösiti on nähtud majas ühte ringi liikuvat vanaprouat.. Prouaga me siiski kahjuks või õnneks ei kohtunud. Meie osaks sai hoopis luksus nautida privaatset mõisaidülli.




Magada mugavates voodites, peente tikanditega linade embuses ja ärgata kukelauluga. Maja viiest magamistoast saime seekord valida parima, sest olime ainsad öömajalised. Ka kõik ülejäänud numbritoad on mugavad, hubased ja mõisapuhkuseks igati sobilikud. Hotellile ei viita eriti miski, pigem tunned ennast aega veetvat, otsekui sõpradel külas. On väga mõnus, et järjest rohkem mõisasid on asjatundlikult „üles löödud“ ning avavad nüüd oma uksed külalistele. Olgu siis ööbimiseks või ainult söömiseks. Mõisaromantika hellitab ja loob sideme möödunud aegadega. Muudab tänase paremaks ja maailma suuremaks.