Kahe pirni supp

Need kaks pirni,mis mu supipotis kokku said on üks maast ja teine puult. Tekstuurilt sarnased ja maitselt lähedased, niimoodi nad teineteist täiendavad. See on oma olemuselt unistaja supp. Mahe ja siidine tekstuur, iga ampsuga saab lisaks kaasa killukese mahlakat ja krõmpsuvat. Oma väljanägemiselt on supp ilmetu ja tagasihoidlik, kuid maitselt peen ja mitmekihiline. Siit ka võrdlus unistamisesest – alustades ei või kunagi teada kuhu välja jõuad, või mis plaanid sünnivad.
Sarnast suppi pakuti Nehi aastavahetuse õhtusöögil. Seal ilutses lisaks supitaldrikul veel hõrk kammkarp. Kahe pirni maitsekooslus keerles mul jätkuvalt meeles ja nii ma tegutsema asusin. Jätsin argisel talvepäeval ära peened delikatessid ja nautisin lihtsuse võlu. Supp valmis kiirelt ja vaevata. Koort kasutada ei tahtnud, seepärast lisasin piskese kartuli. Kartul aitab tekstuuri kreemjamaks vormida, kuid maitse huvides piisab vaid tõepoolest väikesest kogusest. Kuna panin kohe ahnelt nahka kogu suppi, siis võin öelda, et kogusest jagub vaid ühele, kui tahate unistustehetki teistelegi pakkuda, duubeldage koguseid:)



300 g maapirni
1 pirn
1 väike šalottsibul
1 küüslauguküüs
1 väike kartul
vett
soola
pipart
2 spl võid

Koorisin maapirnid, sibula ja küüslaugu. Hakkisin juurviljad kuubikuteks. Sulatasin potipõhjas või ja pruunistasin selles sibulat, lisasin küüslaugu, kartuli ja maapirnid. Kuumutasin mõned minutid ja valasin peale vee, nii, et köögiviljad oleksid kaetud. Keetsin umbes 20 minutid, kuni viljad olid pehmed ja püreestasin sauseguriga ühtlaseks. Koorisin pirni ja hakkisin väikesteks kuubikuteks. Valasin supi taldrikusse ja raputasin peale pirnikuubikud. Paar keerdu musta pipart veskist ja mõni tilk oliivõli ei tee ka paha.