La Guinguette

Sellise kõlava nimega restoran avati üheks õhtuks nädalapäevad tagasi Rotermannis. Seljad vastamisi panid Tigu, Platz, Ribe ja Põhjaka. Kuuldused pop-up restoranist levisid kulutulena üle linna ja kohad broneeriti samal hetkel, kui üritus välja hõigati. Suur huvi paisutas restorani istekohtade arvu lausa kahekordseks.
Päevinäinud tööstushoone keskele oli rambivalgusesse seatud improviseeritud köök, mida ümbritsesid valge paberiga kaetud lauad. Lihtne ja lakooniline, aga äärmiselt paljulubav kooslus. Külalisi tervitati jookide ja kallistustega.






Ja siis läks lahti, täpselt ja plaanipäraselt! Kõlavate hõigetega kanti lauda esimesed austrid ja plumpsudes avanesid veinipudelid. Käike oli kokku 13. Portsionid mõistlikud ja mõõdukad, nii et kogu menüü proovimine oli jõukohane ja võhmale ei võtnud. Kuna igal roal oli eraldi hind (ja väga soodne sealjuures), sai ka mõnest käigust loobuda, või soovi korral duubeldada.
Isegi see, et sardiine ei jätkunud ja kõik road ei õnnestunud, nagu tavaolukorras oleks eeldanud, ei olnud miinus. Pigem osake ühe-õhtu-restorani feelingust. Mereandide pillerkaar oli mõnusalt mitmekesine, ulatudes austritest räimedeni. Õhtu tähena säras krõbe seakõht, millest pildile õnnestus püüda vaid viimane pala.















Õhtu peamine elevushetk helises taldrikute klirinal, kui korraldajad peale mõttevahetushetke taas „lahingusse tormasid“... Killud,teadagi, toovad õnne.



Voolav energia millega korraldajad kogu õhtu täitsid kasvas iga uue roa laiali kandmisega suuremaks.
Tulemuseks oli vallatu ja veidi ülemeelik seltskond, kes end õhtu edenedes üksmeeles Mart Juure poolt pakutud lugude rütmis laudade vahel kõigutas.



Sirgelt seina äärde seisma ei jäänud isegi teenindajad, vallatu rõõm helkis ka nende silmis.



Kepslesin seal minagi õndsas rahulolus ja loodan, et varsti hakkavad korraldajate rahutud meeled jälle uut väljundit otsima.
Seniks olen siiralt tänulik imeilusa õhtu eest!