Palamuselt Apollo kaudu Räpinasse

Suvi libiseb käest nii kiiresti, et tekib küsimus, kas see polnud vaid unenägu. Mõni hetk on kirkam, kui teine. Ei anna rahu,enne kui jäädvustatud ja jagatud.
Ikka ja jälle leidub väikesel Eestimaal paiku, kuhu sattudes peab tõdema, et siin olen taas esmakordselt. Palamuse parv, saunaaken, kirik ja koolimaja on mällu kinnistunud ja ometi sain oma silmaga vaadata ja käega katsuda esmakordselt. Lible kõrtsis ei isutanud miski, aga eks ta ju rohkem napsi ja naljamees oligi.





Apollo Belvedere toidud, aga olid veel maitsmata. Õnneks pole Eestimal ükski koht liialt kaugel, nii ongi Palamuselt Alatskivile vaid kiviga visata.
Menüülehekest silmitsedes ja kahe supi vahel rasket valikut langetades, tuli maja perenaine mulle appi ja teatas, et toidublogijad kiidavad kalasuppi!!! Pilgutasin talle silma ja noogutasin:) Valitud said siiski mõlemad supid, nii sibulasupp, kui kerge kalasupp. Sibula oma osutus seekord röögatult heaks, jah just nii! Olgu öeldud veel, et ma pole kuigi suur sibulasupi sõber, aga see magusaks keenud leemeke oli küll vapustav. Õnneks tuli mu kaaslasele õigel hetkel telefonikõne ja ma sain segamatult tema kausist pool suppi vaikselt ära luristada. Muidugi oli ka kalasupp aus ja ilus, nagu blogid räägivad, kui sel päeval säras sibula oma.
Ahven ja koha olid suurepärased suutäied mõlemad ja erilised kiitused tulevad värske krõmpsuva salati eest ning mahlase kollase tomati auks.
Mõni asi häiris ka natuke. Hunnikuse virna laotud kohvitassid tekitasid tunde, et kohe keerab maja ette bussitäis Soome turiste, kes peavad kiiremas korras oma kohvilonksu kätte saama. Tegelikkuses polnud turistide horde kuskilt paistmas, kuid uudistajaid tilkus uksest sisse tihedalt. Perenaine pidi jälle alustama juttu sellest, miks kohal selline imelik nimi pandud sai.









Eesti suurima ja pikima jõe, Võhandu suudmealal paiknev Räpina, oli vaikne ja idülliline peatuspaik. Paisjärv alevi südames helkis õhtupäikese valguses, Räpina aiaduskooli suursugused trepid laskusid otse sillerdavasse järvevette, Paberivabrik, kalarikas Lämmijärv ja Peipsi kitsas kael, kust Venemaad on kuulda ja näha. Läheduses asuvad Piusa koopad ning külje alla on Setomaa. Lisaks veel armsalt väikekodanliku olemisega hotellike. On kohe mitu põhjust peatuma jääda.
Kiudoski Restoraanis saab maitsta peenemaid roogasid ja peenutsev on ka 2 aa-d restorani nimes. Ülemäära peeneks õhustik siiski ei kisu, lahke olemisega tüdrukud majutavad külalised naeratuse saatel tubadesse, seovad valged satsidega põlled ette ja hoiavad ka restorani teeninduse tasemel. Saab sametist püreesuppi ja värsket ahvenat.
Minu kõrged punktid lähevad kogu maja mööblile. Uus, kuid 30-ndate aastate stiili jälgiv mööbel on kaunilt stiilne ja armsalt ümarate servadega. Siis, kui ükskord ehk maja sisehoovil hakkavad õitsema floksid, või mõned teised iludused, mis ümberkaudsete aedade lippide vahelt piiluvad, oleks olemine juba, nagu maal vanaema juures.
Kõik , kes sellisest paigast puudust tunnevad saavad seda endale väikese tasu eest lubada, kas- või üheks kauniks suveõhtuks.