Kuuldused Otepää kuulsa ühemeherestorani pealinna külalisetendusest ei muutnud mind esimesel hetkel eriti uudishimulikuks. Vastupidi, kehitasin õlgu ja pobisesin endamisi, et milline rumal mõte. Rikkuda ära kordumatu idüll, mille suudavad luua talurestorani kontrastid vanas aidas ja kaugus keskustest.
Kui ma aga oktoobri viimasel vihmamärjal neljapäeval end restorani Platz hubases tagaruumis laua taha seadasin, olin meeldivalt üllatunud. Ehkki korraldajad nimetasid üritust Platziõhtusöögiks, erines see oma eelkäijatest oluliselt. Olustik oli hubane ja kammerlik võrreldes varasemate üritustega võib öelda, et isegi intiimne. Vanad paemüürid sisendasid kindlust ja kui Erki tuli seltskonda tervitama ja selgitusi jagama, mis toimumas, kaotas tema rahulik ja tasakaalukas olek minu viimasedki kahtlused.
Paljulubav oli Erki selgitus, et tema tavaliselt menüüd kirja ei pane, sest ikka tuleb viimasel hetkel ette muutusi. Seekord olid menüülehed laudadel, nagu kord ja pealinna kombed eeldavad. Kuid Erki sõnul ei pea kõik paika, mis mustvalgel kirjas. Enne linna tulemist teele jäänud lehterkukeseened tuli ju ometi kaasa võtta ja siis ka taldrikule sättida. Veel nii mõnigi muutus sündis töö käigus. Sellest, mis parjasti taldrikul, miks ja millise loo tulemusena sinna jõudnud, hoidis ta sööjaid kursis laudadevahel laveerides ja selgitusi jagades.
Peale Prosecco kergete mullidega kurgu kõditamist avas maitsemeeled rikkaliku aroomiga konsomee koos ehtsast searasvast valmistatud leivamäärdega, mille seest piilusid välja õhkõrnad kõrned. Kohe tunda, et ehedad maalt pärit maitsed on toodud linna.
Küülikusült tuntava suitsumaitse ja kallerdava puljongiga pani juba õndsusest ohkima. Sibulamoosiga pirukas, värske hapukurk ja krõmpsuv puravik panid innukalt peaga neelamise taktis kaasa noogutama.
Ahvenamarja ravioolid olid saanud erivärvilised ümbrised. Maitsed ja värv tulid peedist ja safranist. Rabarbari-juustukaste üllatas mind imelise happe tasakaaluga samavõrra, kui küülikusüldi peen tekstuur või oli ikka hoopiski rabarberikaste rabavam? Peet oli kuivatatud rabedaks tšipsiks, milles kõik maitsed ja vitamiinid alles. Menüülehel lubatud kõrvitsakoogist oli saanud siidine püree.
Ahjus smooritud metsseliha päästis tummine mustsõstrakaste, mis mängis samas rütmis veiniga.
Laimikreemi, jõhvikajäätise, kaerahelbetrühvli ja hiliste värskete vaarikate ansambli sidus ühtseks tervikuks ehe ja kordumatu Tammuri talu rabarberiliköör.
Õhtu lõpuks olin hellitatud hõrkude maitsetega lihtsal moel. Tammuri maitse ja tunne ei läinud kaduma pikal linnateel. Või noh, mis pikki vahemaid meil siin Eestimaal ongi, ajast aega on maalt linna head kraami saadetud ja toodud. Õpetatud ja aidatud toiduvalmistamise lihtsaid ja vahest unustusse vajunud nippe jälle meelde tuletada. Erki tõestas, et lisaks üksinda restorani pidamisele, suudab ta sama elegantselt juhtida ka meeskonda ja oma mõtted teistele edasi anda. See on minu meelest keerukaim osa peakoka töös ja kinnitab ka veelkord mõtet, et kõike pole võimalik õppida. Anne on see, mis loeb.
Pildid tegi Lauri Laan
No comments:
Post a Comment