Kõue mõis

Nädalapäevad tagasi õnnestus mul veeta meeliülendav nädalavahetus peatselt avatavas Kõue mõisas. Väljasõidu põhjus oli šampanjaõhtusöök, kuid mõis ise pakkus samaväärset huvi, kui hõrgud roadki. 

Endine Triigi mõis  on saanud uue peremehe, läbinud kolossaalse noorenduskuuri,  leidmaks uut hingamist  ja nimetatud ümber Kõue mõisaks.

Kümmekond kilomeetrit Tallinna-Tartu maanteest eemal asuvas Kõue vallas loodetakse, et mõisast kujuneb väikese valla sümbol. 

Peatselt lükatakse  igapäevaselt toimima  mõisa restoran, kus peakokana juba ametis Artur Ovchinnikov, kellel on seljataga pikajaline töökogemus Bonaparte’i restorani kindlakäelisel juhtimisel.  Uhkusega rääkis Artur loodavast ürdi- ja köögiviljaaiast, mis mõne aja pärast hakkab mõisaparki ehtima. Liha, mune, piima ja muid tooraineid hangib mõisa köögipere juba täna lähiümbruse väiketootjatelt ja asjaarmastajatelt. Pole kahtluski, et mõisa süda luuakse kööki. Imeline oli jalutada enne  õhtusöögi algust  tärkavas mõisapargis, tunda ümber maja hõljumas ahvatlevat aroomi, mis viitas pikalt kokkukeedetud kastmetele ja õrritas ninasõõrmeid. Olgu etteruttavalt öeldud, et hullutav aroom kuulus hoopis ahjus küpsevatele puravikuleibadele, nagu hiljem selgus.

Uuel mõishärral on mõisa taastamisega  ja sellele eluvaimu sissepuhumisega suured plaanid. Esimene etapp on lõpusirgel. Kaks aastat kestnud renoveerimistööd on nii kaugel, et avada nõelasilmast tulnud ja lihvitud pärl külalistele. Mõisakompleksi ajalugu ulatub tagasi keskaega, esimest korda mainiti Triigi mõisa 1379. aastal. Hiljem on nimetatud kohas elanud kuulus maadeavastaja Otto von Kotzebue ja just Kotzebue perekond müüs sajand tagasi mõisa maha.

Härrastemajas on 11 eriilmelist, ruumikat ja väga intrigeerivalt sisustatud  numbrituba. Mõisa eklektiline sisustustiil võtab jalust nõrgaks ja hingetuks. Hingamisrütmi tagasi saades tajun, et imetlemist jätkub veel kõrvalhoones asuvatele 9-le ateljeetoale. Toad ei jää põneva ruumilahenduse poolest härrastemaja omadele sugugi alla. Pole küll nii avarad, kui peamajas, kuid igal toal on  ruumikas klaasveranda, mis laseb nautida loodust ilmast ja aasta-ajast hoolimata.

Lisaks veinikeldrile, sigaritoale, aiapaviljonile, seminaarisaalile ja galeriidele, asub mõisa ajaloolises tallis  teatri-kontserdisaal, kus on istekohti kuni 180-le inimesele. Tänu suurepärasele akustikale sobib saal nii kammermuusikaks, teatrietendusteks kui ka jazz- ja rockkontsertiteks. Kõue mõisa atmosfäär ja asukoht loob suurepärased tingimused loominguliste koolituste läbiviimiseks. Plaanis on korraldada foto- ja filmikoolitusi. Koolitusi ja töötubasid nii  kaunis- kui kunstihingedele, samuti professionaalsetele lavastajatele, operaatoritele  ja filminäitlejatele. Veel on meeskonnal meeles mõlkumas kunstikoolitused, kus lektoriteks tunnustatud maalikunstnikud, graafikud, skulptorid jne. Põnev!

Eklektiline sisustustiil ja arvukad idamaadelt pärit  sisekujundus- detailid viitavad nii maadeavastaja Kotzebue aegadele, kui ka lasevad aimata loomeinimestele sobiva keskonna loomisest.

Mõisal on ka juba muljetavaldav raamatukogu, kuhu kuulub rohkelt baltisaksa-teemalisi unikaalseid raamatuid. Mõisa kunstikogu on eksponeeritud seintel ja lisa on veel saabumas.

Klaasike šampanjat ja Mozarti muusika lasid mul veidi seedida elamustetulva, mida mõisahoone avastamine pakkus. Peale kaunist kontserti, kus musitseerisid Tallinn Sinfonietta muusikud astusime ootusärevalt söögisaali, kus küünlaleegi võbeluses helkis silmipimestavalt mõisa jõulise vormiga lauahõbe. 

Siis see algas ja lauda kanti esimene šampanja ning sinna juurde laulvad kammkarbid koos jõevähiga. Duol aitas rütmis püsida kahe taldriku vahele asetatud vedela lämmastikuga rikastatud jää ja lisaks kammkarbi niigi imetabasele tekstuurile ja maitsele lisandus elevust tekkitav heli.

Puravikuleib pähklitega ja päikesekuivatatud tomatiga sai olid nii maitseküllased ning peenelt hõrgu tekstuuriga, et alati, kui ettekandja tuli uuele ringile leibadega, noogutasin innukalt ja ei jätnud ühtki ringi vahele.

Järgmisena troonis taldrikul šampanja suur sõber auster punasibulavinegreti ja vaniljekastmega! Peadpööritamapanevalt hea ja intrigeeriv kooslus. Lihtsalt lummav.

Siig, kaheksajalg ja porru olid seatud kokku soojaks eelroaks. See roog passiks väga hästi  mõisa restorani  “Kaheksa jalga” signatuur-roaks,  kaheksa kombitsaga laelühtriga harmoneerus igatahes suurepäraselt.

Vahekäiguks pakuti šampanja mullide tasakaalustamiseks piparmündi-vodka granitat. 

Järgmine käik oli küülik. Lisaks peekoniga rullitud küülikuterriinile ilutses taldrikul habras ja õrn küülikukarree. Sobivus aastakäigu šampanjaga oli lisaks maitsete ühtlusele viidud tasakaalu ka silmadega söömiseks. Küülikukäigu  viimistlus taldrikul näitas  köögikunstniku fantaasiat ja stiilitunde peeneid nüansse.

Kell näitas küll juba uue päeva esimesi tunde, aga maitseteparaad polnud veel läbi. Hõrgutiste ja nooblite šampanjade nüansirohkuses pilvepiirile tõstetud seltskonda  toibutas kokk  kukeseentega. Metsameeleolu juhatas sisse lauale toodud kausike külma “uduga”, mis aeglaselt lauapinnal laiali voolas.

 Võlumetsas olid hetke pärast kohal ka seened. Karamelliseeritud kukeseene kübarad seisid jogurti panna cotta’st jalal, veidi  krõbedaks kuivatatud ja rosmariiniga maitsestatud kohupiima ning hapukasmagusa punasesõstrakastme sõõridega.

Õhtusöök oli elegantne ja peen. Maitseüllatustest ja šampanjamullidest  tulvil. Põnevust ja elevust jätkus kogu suurepärase toiduetenduse vältel. Üle ei pingutatud  tooraine taltsutamise ega sööjate maitsenäsade koormamisega. Tasakaal oli oivaline ja meisterlikult saavutatud.

Peale kosutavat und kunagise mõisaproa ruumikas apartmendis, pikka ja rahulikku hommikusööki, kust  ei puudunud ka õilis Mimosa pühapäeva hommiku tervituseks, jätsin vastumeelselt põneva paigaga hüvasti. Tagasiteel jõudsin kerida läbi kogu muljetetulva ja meenutasin heldimusega lahket majaperemeest ja tegusat  mõisarahvast. Tõdesin, et armas isamaa on saanud jälle kauni koha võrra rikkamaks.