Mahagonipuu pulmad kitsekesega ja kodusai

Suve viimasel nädalal põgenesime Saaremaale. Nautima rahu ja vaikust imelises  vanas talukohas. Kuna nädalasse sattus ka meie pulma-aastapäev, nimetasin kogu tripi pulmareisiks. Pulmapäeva hommikul potsatas meilikasti õnnitlus mahagonipuu pulmadeks. Kõlab väärtuslikult!  Aga jah, tore, et miski siin  kiirelt muutuvas maailmas on püsiv. Päris naljaks tundus meenutades  ka teekond. Armas oli istuda kahekesi kaelakuti niidu veerel ja muheledes meenutada seljataha jäänud aegu, kuidas see kõik alguse sai. Meenutused võtsid paraja aja, päike vajus juba metsa taha ja õrn uduloor hõljus õõdsudes heinamaa kohale. Ja justkui filmis hüppas keset niitu vallatu metskits, kikitas  korraks kõrvu ja pakkus meile võrratu vaatemängu kaunite graatsilite hüpetega tantsides.

Kogu nädala saarel olime ka üsna hüpleva netiühendusega ja telefonilevi piirkonnast eemal, mis mulle muidugi mõista meeldis, aga kalli kaasal murekortsud sügavamaks vajutas. Kodurahu ja kohustuste huvides tegime aeg-ajalt ka väljasõite levi piirkonda. Ühel sellisel sõidul juhtusime uudistma muuhulgas Vanatoa talukohvikut. Menüüd lugedes ja toitu maitstes kippusin torisema. Miski ei viidanud kohalikele oludele, oli kurb ja igav. Kuni leivakorvi sügavusest tõmbasin välja pitsilise tekstuuriga, kuldkollase ja hurmavalt lõhnava saia. Oli see vast leid. 

Saia välimus ja maitse viisid mu mõtted hetkega aastate taha. Siis kui igal suvel vanematega kohustuslikku Saarema tiiru tegime. Need sugulaste lõppematud jutud ja heietused, mis emale-isale tookord hirmus huvitavad tundusid, mind suurt tookord ei köitnud. Aga see Alla-tädi küpsetatud sai värske meega meeldis mulle küll ja jäi meelde. See lõhn ja maitse mu mälusopis on tänaseni Saaremaa sünonüümiks.

Ja nüüd oli seesama tükike Saaremad jälle mu eest! Rutakalt pakkisin ülejäänud tükid kotti, et neid hiljem meie majapaigas värskelt vurritatud meega, mille olin Kuressaare turult toonud, proovida ning seeläbi lapsepõlvemaale põgeneda.  Kallis kaasa vaatas minu tegu üllatunult ja pead vangutades pealt. Peale minupoolseid seletusi, läks ta muidugi tädidega juttu vestma ja saia päritolu uurima. Selgus, et saia küpsetab oma koduahjus kohvikule kohalik külanaine. Minagi sain pulmapäeva kingituseks suure, koheva ja maagiliselt lõhnava kardemonimaitselise pätsi.

Pulmatorti polnudki vaja.