Põhjaka köögis.

Hiiumaa tolm veel kinganinadel, punusin kohe Põhjak kööki. Oli minu kord Blogijad 

Põhjakal projektiga seoses mõisaköögis kokata.

Kui ma läbi tiheda vihmasaju mõisakööki saabusin,  ennast arglikult nagu õpilane Kiir ukse vahelt sisse poetasin, oli köögis juba töö täies hoos ja uus nädal sisse juhatatud. Muljetavaldav oli sõbralik õhkkond, mis köögis valitses. Mahe muusika ja kõigil oma rida ajada ning koht teda. Mõnusalt tögavad naljad üksteise kulul andsid aimu ühtsest perest.

Proovisin siis kätt köögimasinate kallal ja katsusin  hästi asjalik olla. 

Suvikõrvitsa garpaccio tegemine pole just teab mis suur kunst, aga terve vannitäie vorpimine võttis ikka omajagu aega.  Suristasin valmis mandlise kalakatte. Lisaks mandlitele, riivsaiale ja petersellile, sokutasin segusse ka  mahlakaid fenkolipealseid mõisa juurviljaaiast.  Mandlikoorik oli küll mõeldud mahlaka tursa katteks, aga tol päeval oli käepärast haug.  Kui kogu kupatus taldrikul maandus, oli Otti kord öelda, mis ta sest kooslusest arvab. Maitses tema ja teisedki, viimaks ütles Ott, et tomatid on head hapukad. Miks nad siis polnud, olid ikka. Ja need oli ta ju ise sinna poetanud:)

Magusameister Joel oli seotud majast eemal kohustustega ja jättis mind  mu sõstrakoogiga oma noorema venna kantseldada. Sahmisime siis üksteise võidu kooke teha. Dan treis õppinud vilumusega Napoleone ja pakkus mullegi maitsta. No küll võib ikka mõni kook eriliselt hea olla, rabe ja kreemine. Mmmm, sellest ei tüdine kah:)  Mina alustasin sõstrakookide tegemisega. Mul võttis see suuremate koguste rehkendamine ikka tiba aega. Koogi tegemine on täpsust nõudev töö ja kui just igapäevaselt mitmeid kooke vaba vasaku käega valmis ei meisterda paneb kukalt kratsima küll.  Tegin koogi plaanitud kaerajahu asemel speltaga, kuhu puistasin kaerakliisid ja  kardemoni. Munavalgevahu hulka segasin ohtralt punaseid sõstraid ja sutsukese kama. Mu meelest sai kook täitsa tore, selline parajalt rustikaalne, miljööga hästi haakuv. Joeli ja Oti meelest oli ka täitsa ok.

Seni, kuni koogid ahjus küpsesid, oli kahe vihmasabina vahepeal aega aiamaal ja kanakuudi ümbruses ringi vaadata. See ongi päris elu! Köögiviljad aiamaalt, kanad ja maitsev ehe toit. Mõisa südameks köök, uhke puupliidiga. Mille ümber on küll jah hirmus palav toimetada ja millel kokkamine on linnainimese jaoks kui hiina ime, nuppe ju pole. Aga tulemus on eriline. Paneb tahes tahtmata pead murdma, kuidas endale seesugune pliit soetada. Kanad ja kõik juurdekuuluv muidugi ka....

Seni kuni pliiti, kanu ja lahmakat aiamaad pole, kisub ikka ja jälle Põhjakale tagasi.