Maitsereis Riiga, teine osa- Biblioteka Nr1, 3 Zivu, Vincents.

                                                               Biblioteka Nr 1

Biblioteka Nr 1 asub kesklinnas, pargi servas. Lahmakas hoone peidab endas isegi mitut söögikohta. Selle õige restorani ust annab ümber maja otsida, aga valgustatud suured aknad meelitavad peagi luusija külmast talveõhust  sooja valgusküllasesse ruumi. Kujundus on suurejooneline, võiks öelda, et isegi toretsev. Sambad, avar ruum ja kõrged laed. Vaatamata suursugususele on ruum hästi liigendatud ja baarileti tagant paari  astme võrra tõusev põrandapind mahutab  ohtralt pehmeid diivaneid.  Sohvad näevad välja nagu  hiiglaslikud padjakuhjad ja meelitavad külmast väriseva uudistaja enda rüppe mõnulema. 

Restoran tutvustab ennast Läti köögi tänapäevastajana. Veinivalik on väga lai. Veinid tulevad otse Itaaliast ja valiku teeb restorani sommeljee. Peakokale Maris Jansonsile meeldib traditsioonilistest retseptidest ja tuntud maitsetest kokku kombineerida uusi ja moodsaid kooslusi. Sarnaselt Eestiga ei ole ka Lätis sealse köögi kaasajastajaid väga palju. Ka põhjused selleks on samad, mis Eestis. 

Proovime  Läti kitsejuustukreemi pesto ja sorbetiga. Lisanditeks on kollane peet ja peedimahlas marineeritud pärlsibulad. Kitsejuustu ja pesto omavahelises sobivuses ei kahtle ilmselt keegi enam. Siin roas tulevad mängu tekstuurid ja temperatuurid. Maitsev ja värske.

Balti mere marineeritud räimed ja mädarõigas on klassikaline maitsekombinatsioon. Uudsuse loob ka siin vormistamine. Päris tugevalt äädikased räimed taltsutab pehme mädarõikaga maitsestatud kreemjuust harmooniliseks koosluseks. Krõmpsud porgandi- ja peedirattad lisavad värvi ja maitset. Roaga sobima on seatud majanaps. Mädarõikast ja viinast. Kange, kange kraam. Juba väike lonks vägijooki paneb pisarad silmist voolama ja vaigistab nohunina. Roaga passib kenasti kokku.

Teenindus on asjatundlik, abivalmis ja hooliv. Ettekandjad seletavad  roa komponente ja valmistamisviisi täpselt ja põhjalikult. Kliendid tunnevad siin padjakuhilate vahel ennast oodatuna ja hoituna. Toit maitseb hea, veinid on aromaatsed, siin tahaks olla veel pikemalt...

                                                                        3 Zivis

Pikemalt ei saa, sest enne õhtusööki tahaks veel läbi joosta 3-e kala bistroost. 3 Zivis asub vanalinnas ja selle omanikud on 3 kokka, needsamad, kes toimetavad paar tänavat eemal 3 Pavaru Restorans'is.

Päeval tuiskasin 3-e kala kohast mööda ja ei pannud midagi tähele. Nüüd õhtul säravad pisikese bistroo akendest täistuledes lühtrid ja see väikest sadamakohvikut meenutav paik paistab  kutsuv välja. Teate ju küll neid siniste kahhelplaatidega, plastmasstoolidega kalalõhnaseid paiku, kus värske mereand on parim. Vot siin on sama tunne. Ehkki meri ei loksu kohe bistroo ukse taga, on tema lähedalolek tunda. Veidi linnalikku vurfi ja kontrasti on lisatud säravate lühtritega, kuid miljöö on jäänud väga lihtsaks ja side merega on ülekaalus. 

Ehkki aega pole palju ja kõhuruumi tuleb säästa õhtusöögi tarbeks, ei saa klaasikesest vahutavast ja paarist austrist ju ära öelda. No olgu-olgu, väike merekarpide segu valge veini kastmes mahub siiski veel.

Siin võiks veeta terve õhtu, ehkki see on lätlaste arust pigem lõunasöögi paik. Menüüs on kalsuppi ja mereelukaid koorega ja ilma. Tuttavaid ja vähem tuntuid. 

Kujundus saab maksimumpunktid.

                                       

                                                                 Vincents

Õhtusöögiks olime reserveerinud laua restoranis Vincents.

Vincents on Riia au ja uhkus. Restorani looja  Martins Ritins  on sündinud Inglismaal välislätlase perekonnas. Elanud kaua ka Kanadas, kus talle hakkasid meeldima kohalike väiketootjate põllumajandussaadused. Lätti tulles lõi ta sidemed Läti tootjatega ning suur osa tema restorani toidust tehakse Läti väiketootjate toorainetest. Lätis on ta elanud 15 aastat. Vincentsis on ta muidugi peakokk. Ka temal on oma telesaade, mis on olnud ekraanil juba 10 aastat. Restoran on nautinud juba pikki aastaid oma kõrget kohta Läti kulinaarjahuviliste silmis ja on tuntust kogunud ka välismaal. Koduleht uhkeldab mitmete maailmas tuntud persoonide külaskäikudega. Koguni parimaks restoraniks Baltikumis on seda nimetatud. Lätlastele on  Ritins koju kätte toonud maailma maitseid ja uusi trende.

Restoran asub vanalinnast mõnekümne minutise jalutsukäigu kaugusel. Preztiižses rajoonis, hotelli kõrval alumisel, peaaegu et keldrikorrusel. Restorani sissepääs pole just ülemäära avar, sarnaneb pigem urgu ronimisega. Väikeses vestibüülist, no pigem ikka esikust, juhatatakse edasi saali. Restorani ruumid on liigendatud ja esimene saal on kasutuses  baarina, kus serveeritakse aperitiivi. Edasi on väike privaatsaal ja selle taga veel üks suurem. 

Teenindus on gurmeerestoranile omaselt tähelepanelik ent mitte pealetükkiv. Kõik kohustuslikud sissejuhatuse toimingud läbitud otsustame kelneri kaasabil jääda degustatsioonimenüü juurde, mis serveeritakse koos jookidega. 

Šampanjat limpsides vaatan ringi. Oma üllatuseks märkan, et ruum ja mööbel on küllalt kulunud, ju siis on olnud arvukalt kliente.

Leiba serveeritakse erilise uhkusega. Lisaks mitmesugustele leivasortidele on korvis kaasas ka kirjake kuidas täpsemalt värske leib igal uuel hommikul restoraniköögis sünnib. Juuretis, millest leiba küpsetatakse on 25 aastat vana ja pärineb Israelist. Seepärast nimetatkse siinset leiba “pühaks leivaks”. Jahu on pärit  mahepõllumajandusest Lätist ja Pransusmalt. Isegi võid valmistatakse restoraniköögis kohapeal. Enne serveerimist pruunistatkse võid nii, et sellest sünnib “tume või”.

Komplimendina köögist saabubuvad lavašikõrsikud ja suitsune vutimuna ning kartul ürtidega.

Esimeseks käiguks on foie gras raviolid, Alba musta trühvliga, trühvlikastme ja 12-aastase palsamiäädikaga ning hiigelrosinatega. Viinamarjad kannavad nime Passito di Pantelleria, need on marjad millest tehakse magusat rosinaveini. Taldrikul on ka õhukesed leivatšipsid. Igati elegantne käik ja suursugused maitsed. Kes suudakski foie gras ja trühvlite maitse üle kurta, mina  igal juhul mitte. Rosinad sellises kombinatsioonis pole midagi üllatavat, kuid need hiiglased on ikka väga väärikad ja oh kui magusad.

 Tuurakala  karamellitud kasemahlasiirupi velouté kastmes, Osetra caviar ja pisikesed teod. Kala on jumalik, väga mahlane kergelt küpsetatud. Sametine kaste moodustab imeilusa koosluse, kui ainult neid tigusid sees poleks. Imepisikesed, kõva koorega teod satuvad pehmes kastmes märkamatult kahvlile ja sealt hamba alla. Oli vaid õnnelik juhus, et hambad murdmata jäid.

Vahekäiguks ja suu puhastamiseks etendatakse laua kõrval näitemäng lämmastikus sorbetti külmutamisega. Tegemist on astelpaju sorbeti ja vaarikapulbriga. Maitse on hea. Pärast sorbetti-pulgakommi saavad  meeled puhtaks ning erksaks.

Teise pearoana naudime põldpüüd. Taldrikul on linnu rind ja jalg. Friteeritud pallike foie gras’ga ja vasikaliha mahlast kaste ja ploomi tšatni ning valge kaste linnukese puljongist, koorest ja munast. 

Põldpüüd ei kohta restorani menüüdes just tihti, kahtlemata on see hinnaline linnuke magus pala ja valmistusmeetodid on perfeksed.  Tulemus on hõrk ja nauditav. Pisut on selle roa juures liialdatud komponentide valikuga. See toretsev paljusus jätab õrna linnukese varju. Isegi minu jaoks on foie gras’d liiga palju!

Pre-desserdiks on tilluke vahvlituutu jäätisega -  ehtne saldejumps:)

Magusroaks serveeritakse ujuvad saared. Ehk siis vana hea lumepallisupp.  Vanillikaste ja munavalgevaht on täiendatud  kasemahlasiirupis karamellitud pähklite ja jõhvikatega.

 Maitsev ja harmooniline ja liialdusteta lõpetus kogu õhtule. Õnneks suudab hea magustoit siluda  alati nii mõnedki ebakohad, mis pika õhtu jooksul üles kerkivad.

Tänapäevases restoranielus, kus sünnib  tihti mitmeid uudse lähenemisega, lihtsama kontseptsiooniga, kuid puhtaid maitseid ja head toiduvalmistamise tehnikat väärtustavaid söögikohti, on gurmeerestoranidel järjest raskem hakkama saada. 

Vincents  tervikuna mõjub nagu eilne päev. Ajale jalgu on jäänud nii sisekujundus, kui nõud ja ka roogade väljanägemine jätab soovida. 

Komponentide ülekuhjamine ja maitsevirvarri tekitamine pole ka enam ammu moes. Köögimeeskond on tugev tehnikates ja toidu maitsele ei saa etteheiteid teha, paraku maksimumpunktidest jääb kõvasti puudu.  Hinda kahjuks küsitakse täispunktide eest.

Riia  tervikuna on kulinaariamaastikul põnev sihtkoht ja tasub isegi reisi planeerida pelgalt restoranide pärast. Mina panen ta  kevad-suvisesse  või siis sügisesse plaani sisse. Külmal talvel võõras linnas seigelda pole nii ahvatlev. Ehki Riia kiituseks peab ära mainima lumevabad kesklinnatänavad.

 Pulvarid on lausa  harjaga  puhtaks nühitud. Kui varbad külmast krampi ei tõmbuks, võiks kasvõi kontsakingadega restoranist teise jalutada.

Kes aga Riiga minemist paljuks peab, saab Riia maitseid peagi meie kodulinnas proovida, kõik need restoranid on siia külalisetendustele tulemas.