Kolm Sibulat

Viimasel ajal on siin blogis peamiselt juttu sibulatest. Ega kaks postitust ilma kolmandata ei jää. Sibulalaine jätkub.

Juba varasügisel sosistati, et “Mooni” perel on plaanis teine tulemine. Varsti räägiti juba häälekamalt, et seekord tulevad sibulad ja neid on kolm.

“Kolm Sibulat” on tänaseks  avatud. Kes veel ei tea, siis tasub uurima minna Telliskivi tänavale. Just, just samale tänavale, kus on “Kukeke”, “F-hoone”, “Pudel” ja “Homeart”. Pärsi trendikaks kujuneb tasapisi see hall ja räämas tänav. Lähemal vaatlusel selgub, et pole ta nii räämas midagi, hoopis põnev. Kui nii jätkub saab sellest uus restoranitänav.

 Sibulatoite “Kolm Sibulat” ei paku. Küll aga on see köögivili tähtsal kohal iga maitsva toidu koostisainetes. Isegi siis, kui see väga välja ei paista, annab ohtralt maitset. Hea maitse saladusi Roman, Igor ja Jana juba teavad. Nende kõigi pagas restoranimaastikul töötades on juba kujunenud üsna kopsakaks. Kuigi tiimina hakkasid nad kokku kõlama alles “Moonis”. 

“Mooni” maitsed said paljude lemmikuks ja ta tõusis maitsvast toidust lugupidava kliendi eelistuste tippu kibekiiresti ning püsib seal siiani. Tegusal kolmikul jäi aga energiat üle, kui kodukohvik oli kolme aastaga  turvalistele rööbastele lükatud. Uue koha loomine on loominguliste inimestele nagu narkootikum, ta hakkab janunema üha uue doosi järele:) 

Siis ta sündiski, võttis tiba kauem aega, kui plaanitud, kuid see on  loomeprotsessi  kirjutamata seadus.

Uus koht on püsti pandud jälle linna tuiksoontest veidi eemale.  Kuid nagu “Mooni” puhul juba nähtud, ei loe see midagi. Kalamajas tallati tee sisse niipea, kui uksed avati. Hea toit tõi rohkelt rahvast kokku ja hääd toidulõhnad levisid kodulinnast kaugemalegi. No ja see kummaline miski  oli  ka olemas.  Romanil-Janal on see kaassündinud ja koos tegutsedes aina tugevamks paisunud. Igor eelistab veidi tahaplaanile jääda, kuid temagi süttib hetkega, kui maitsejutuks läheb.

Sibulakohta kutsuti mind kontrolletendusele e läbimängule. Mõelda vaid, et üks restoran enne uste avamist niimoodi katsetab. Kohale kutsuti sõbrad, tuttavad ja koostööpartnerid. Enne uste ametlikku avamist mängiti läbi tramm st. mis juhtub siis, kui on täismaja. Sel õhtul laabus kõik sujuvalt. Vähemalt mina ei märganud mingit anomaaliat. 

Ehkki omanikud möönsid, et suur töö on ehituse ja sisseseadmisega seljataga ning pingelisest olukorrast pinnale ujutud. Teavad nad, et puhkepäevi niipea silmapiiril pole. Köök vajab sissetöötamist ja uued kokad treeninguid, et töö sujuks ka ilma Igori ja Romanita. Mida lähema ajal muidugi ei juhtu. Sellegipoolest ei paistnud see neid muserdavat, vastupidi kõigil kolmel silmad särasid.

Sellest majast seal Telliskivi ja Paldiski maante nurgal olen ma aastaid pea igapäevaselt mööda sõitnud. Maja on jäänud  mulle täiesti märkamatuks. Aga nüüd säravad suured aknad tuledes, kergelt tõmmates avaneb elegantne klaasuks ja avar valgusküllane ruum võtab lahkelt oma embusesse. Kolmnurkne nurgamaja  ise on juba külalislahke olemisega. Punane tellissein ja hele mööbel muudavad selle hubaseks ja kerge on seal ennast mõnusalt tunda.

Restorani südameks on avatud köök. Laial letipinnal kõõludes saab täpselt jälgida mida ja kuidas su taldrikusse pannakse. Sinna 3 ruutmeetrile peavad igapäevaselt ära mahtuma 3 kokka. Hetkel on neid koguni 6, kuid tundub, et kõigile meeldib. Romka näitab ette ja kutid matkivad püüdlikult.

 Ruumi ehtena säravad laes vasksed sibulalambid.  Uhke autoritöö, millelt raske pilku lahti rebida. Ringi vaadates näeb sibulaid ohtralt. Seinapildil, küünlalühtri kujul ja lillevaasidena.  Korvitäis ehtsaid siiruviirulisi ja kullakarvalisi on ka täitsa olemas. Toidus jääb sibul  pigem tahaplaanile. Säravalt helkivad lillakaspunased marineeritud sibularattad siiski troonivad pea iga taldrikutäie kaunistajana.

 Ingver, tšilli ja koriander on need, mis hetkel toitudes tooni annavad.

Menüü on lihtne ja lühike ning hakkab muutuma tihti. Väga värske, mitte selline äraleierdatud vana ja hea. Lugedes on esimest valikut raske langetada, maitsta sooviks palju rohkem, kui korraga võimalik. 

Esimesena isutasid mind röstitud kammkarbid ingveri- ja tšilliaioliga. 

Kammkarbi  omas kojas gratineeritud hõrk mereanniliha, särtsaka koriandri padjal koos sooja ingveri ja tšillimajoneesiga mõjub jalgu maast lahti tõstvalt, tundub, et kevad ongi juba kohal, kui roog söödud. Imetlusväärne!

Hästi sümpaatne alajaotus menüüs on nuudlid. Need on  kohapeal valmistatud durumjahust nuudlid meelepäraste lisanditega. Sellised ramen-tüüpi road on meie toidukohtades suhteliselt uustulnukad. Põhikomponendid on nuudlid ja puljong, ning liskas veel mitmed lisandid, muna, köögiviljad ja erinevad lihad. Siin on valida kolme erineva variandi vahel. Mina valisin krevettide, mereannipuljongi, uputatud muna, värske kurgi ja maitserohelisega. Luristasin mõnuga maitsekat  puljongit  koos värskete nuudlitega ja mõtlesin, kuidas sinna tihemini lõunatama sattuda saaks.

Veel sain lusika pista “Kolme Sibula” koduse seljanka sisse ja sokutasin seda sinna kohe jälle tagasi. Tummine, maitsekas ja aromaatne. Just sellise supiga saab edukalt talvest kevadesse. Imeline lörtsise päeva lohutaja.

Kanašnitsel pärlkuskussi, noorte hernekaunade ja peterselli-küüslauguvõiga nägi jalustrabavalt šikk  välja. Maitses jumalik. Ausõna nii mahlakat kana pole ma ealeski söönud. Tegelikult ma kana väga ei telligi väljas süües, kuid mu kaasal on õigus, proovi kana ja see näitab mida kokad oskavad.

Magustoidud proovisime kõik kolm ära. Olid tuttavad ja turvalised. Palusin küll hästi pisikesi, kuid ilmselt olid need ikka normaalmõõtmetes ja järele ei jäänud midagi.

 Panna cotta vaarikamoosiga. Kaunis ja kreemine, kergelt võdisev ning sametine.

Pavlova granadillikreemi ja marineeritud maasikatega.  Õhuline ja rabe. 

Šokolaadi-mandlikook Amaretto vahukoore ja joobnud kirssidega. Perfektne, pealt rabe ja seest pehme šokolaadikook, millega võiks maiustama jäädagi. 

Tegelikult polegi see asukoht halb. Ja mis sest, et parkida pole kusagil. Peale tõhusat kehakinnitust just paraja  jalutuskäigu kaugusel südalinnast. Järgmine kord  kohale jalutades hakkavad suured aknad juba kaugelt silma. Nüüd sõidan endiselt tihti sealt mööda, igakord kiikan kael kõveras akendest sisse. Kohad on võetud, sibulasõbrad on platsis.