Tuline metssiga jäises tuules

Pädaste mõis avas hooaja. Tehti taas tuli kaminasse ja kutsuti nautlejad kohale. Hooaja avamist tähistati metssea grillimisega lahtisel tulel. Vabaõhu lõunasöök toimus jäise lahesopi ääres.  Pidu pidi toimuma iga ilmaga. Selge see, et märtsi alguses on maa ja meri kaetud paksu lume ja tugeva jääga, kuid päike käib juba tihedamalt ennast näitamas. Täpselt selline kena varakevadine ilm oli ka väljasõitu alustades. Päike siras, teed olid kuivad ja tundus, et kevad ongi nüüd tulemas. Rõõmsat vilet lastes jõudsime ludinal sihtkohta.

Ma olen andunud Pädaste fänn ja üle keskmise romantik.  Muidugi kirjutaksin ma ennast Pädastesse  sisse  kohe avamise esimesel päeval. Hea meelega ei lahkuks sealt kogu hooaja vältel. Tegelikult vist võiksin  isegi vabalt oodata ka selle pimeda aja seal vaikselt uneledes, kuniks teised tagasi tulema hakkavad. Mitte ainult luksuslik mõisahotell pole see tõmbenumber, kuigi on sellelgi oma osa. Kogu väike Muhu, iga metsatukk ja mereäär on nii armas, et selle nautimisest ei saa iial küllalt. Vastupidi, aina suuremasse lõksu satud ja aina rohkem hakkad märkama. Pisikesi asju - olulisi hetki. Lisaks veel kõik need soojad inimesed, keda olen Pädastes häärberis kohanud. Läbi aegade on see paik säranud oma kuldsete teenindajate poolest. Veel enne, kui olen jõudnud oma soovid sõnadesse panna on need juba täidetud. Hämmastav harmoonia. Pisiasjadeni paigas ümbrus. Hea teenindus, see pole mitte alandlikkus ja lipitsemine. Pigem ülim taktitunne, empaatiavõime, ja asjatundmus, mille liigitan hea teeninduse alla. Imetlen oskust, milllega need inimesed muudavad säravaks  minu iga hotellis viibitud hetke. Ilmselt saades oma tööst  ise samaväärse naudingu. 

Ja loomulikult on Pädaste au ja uhkus juba kolmandat aastat järjest parimaks restoraniks tunnistatud Alexander. Peakokk Peeter Pihel kuulub juba ammu minu lemmikokkade hulka ja ta suudab oma kohta seal üleval  hoida järjekindlalt.  Imetlen tema fantaasialendu meriadru ja -kapsaga ja  naudin  sellest vormitud  triibu-täpiga gurmeetaldrikud. Sellise kokakunsti peale olen ma ikka ja jälle valmis, kui just mitte minestama, siis samal toolil kohta sisse võtama. Siin on nii loovust, silmailu, ja mis kõige olulisem, maitset. See kas  kokal on maitset, tuleb välja juba üsna varakult, tavaliselt on see sünnipärane omadus, mida selgeks õppida pole võimalik. Jah, arendada küll, kuid  õppida mitte. Maitse kas on või seda pole. Kahetsusväärselt tihti kohtab juhtumeid, kus trikitamine jätab  toidu maitse tahaplaanile.

Mitmekülgne kokk oskab maitseid välja võluda igal alal. Pole vahet kas tegemist on peene triibu-täpi või rohmaka rustikaalsusega. Nii tegi ka Peeter, kui sel külmal hilistalvisel päeval metsssiga arhailisel kombel vardas keerutas. Põrsas sai soolavees vannitatud ja siis aeglasel  tulel  juba varavalgest lõkke kohal küpsetatud. Selleks ajaks, kui linna untsantsakad ja  elunautlejad lõkkeplatsi äärde  jõudsid oli metsanotsu kauni läike omandanud ja kõditas ninasõõrmeid oivalise aroomiga. Jäiset tuult ja lõikavat külma trotsides, ootas seltskond kannatlikult esimest sisselõiget, et siis plagisevate hammaste vahele saada tükike mahlast ja maitsekat liha. Mmm, see hetk oli harras ja maitses jumalikult. Valge ja vaikne. Külm ja karge. Metsikult maitsev ja härdakstegevalt hea. 

PS  selle postituse taga pole sponsorit ega tellijat. Kirjutama ärgitas mu enda puhas rõõm:)