Foto:Iaroslav Frolov
Viimsis otse merekaldal laiutab majesteetlik häärber. Juba paar aastat on sellele tukkuvale majale elu sisse puhutud. Suvel hakkas juba looma. Miljonivaatega hoovil diivanil pikutada oli niigi mõnus ja palaval päeval polnud söök ka see kõige olulisem. Ehkki grillilt kanti ette üsna toredaid roogasid, jäi kogu elamus tsipa nadiks. Kohe kuidagi ei tulnud söök sellele atmosfäärile järele. Villa uksed oli siis veel publikule suletud. Suverestoranis andis tooni suurfirmale omane mõtlemine, mentaliteet ja maitse.
Selle aasta jaanuaris avas aga villa oma uksed ja kutsus kliendid majja. Oli mindki lahkesti palutud õhtusöögile. Endine privaatvilla andis teada restorani avamisest.
Foto:Iaroslav Frolov
Halastamatult kiiresti liikuv aeg närtsitab lisaks inimestele ka hooneid. Villa toretsev interjöör, mis veel aastate eest oli luksuse sümbol mõjub täna pisut kohmetuna. See mõjub justkui keskeapiirjoont ületav daam, kes meeleheitlikult üritab peita aja märke. Majas pole küll kulmise jälgi, kuid mingi seletamatu äng hiilib seal ringi, justkui oleks parim enne möödapääsmatult seljataha jäämas. Mida teevad sellises ahastavas tundes prouad? Mõnikord nad pööravad pilgu abiotsivalt noorte meeste suunas ja just nii on otsustanud teha ka Mary. Mary on aga nii tark ja kaval, et kutsus noore mehe magamistoa asemel hoopis kööki ja õigesti tegi.
Foto:Iaroslav Frolov
Köögis on ametis Vladislav Korpusov. See noor mees on juba jõudnud välja teenida Aasta Koka tiitli 2011 aastal, praktiseerida ja töötada tuntud ja tunnustatud retsoranides, nagu Gloria, Ö ja Alexander, viimane oli tema enda sõnul koht, kus ta õppis valmistama restoranitasemel šedöövreid. Sealt edasi tuli juba töö Norras hotelli "The Thief" restoranis. Siiski pole kokaks sirgumise tee olnud vaid ülesmäge viiv teerada, vaid konarlik ja raske ning täis kukkumisi ja katsumusi. Aga tänaseks on ta arenenud loominguliseks ja fantaasiarikkaks kokaks, kelle peas keerlevad kogu aeg uued hullumeelsed ideed. Villa Maryga on tal ambitsioonikad plaanid.
Tema koostatud menüü on julge, mänguline ja omanäoliste nüanssidega. Korpusovi road meelitavad esmalt nägemismeeli. Väga stiilipuhas, viimistletud, rahulik ja selge joonega on toitude väljapanek. Kooslused on põhjendatud ja maitse jõuab ilusti väljanagemisele järele. Noore ambitsioonika koka esinemine üllatas mind väga positiivselt siinsetes oludes. Rõõm oli näha, et kasutatakse isegi viimaseid trende järgivaid taldrikuid. Polnudki enam mingit kopituselõhna toas tunda. Hea toit teeb imesid. Hea toit annab teinekord isegi roosad prillid:) Imestama pani veel asjaolu, et noort cheffi ennast tol õhtul majas polnudki, kui restorani pressile esitleti. Peakokk on loonud nii hea tiimi, et võib vabalt vägesid juhatada ka eemalt. Kadestamist väärt oskus.
Kokk tervitas külalisi ja esitles menüüd maitseküllase peedikonsomeega ja seejärel sai sõna 1000 sekundi veiseliha tartar.
Talvesalat suitsutatud kitsejuustukreemiga ja villa keldri juurviljadega.
Lofoteni põsk. Ehk siis tursapõsk merevetikatega oli tähelepanuväärseim ja meeldejäävaim käik. Õrn kalaliha ja merekarbilha koos merivetika leemega sulandusid meeliköitvaks kogemuseks.
Unustatud veiseliha oli kokal meelest läinud 168 tunniks ja see mõjus veisele hästi, samal ajal said kokapoisid aega võid smaragdseks võluda. Koos Peipsi sibulate ja vasikapõsega oli see kõik üks kenadus ja häädus
Magustoiduks pakuti Villa esimest lund. Finaal äratas maitsemeeli fenkolikreemiga ja paelus jäise lume jahvatamisega, kuid andis ka päris jõulise suhkrušokki, millest toibumiseks oli kiiret abi vaja. Õnneks saabus abi espressoga.
Muinasjutud lõppevad tavaliselt ikka siis, kui just ilusaks läheb. Nagu imejutus ikka, saab hea kurjast võitu ja mina plaanin sinna kindlasti veel aega veetma minna. Öömajale ilmselt küll ei jääks, aga mõne tähtsama pereürituse jaoks on see villa variant küll. Aga mine tea, äkki tõmbab hüva roog niipalju kliente ligi, et magamistubades saab värskenduskuuri lubada. Siis võib juba mõelda suurema pillekaari peale ja kaugelt tulnud sugulased öömajale sokutada. Eks paistab.
Foto:Iaroslav Frolov
Tead mis, Piret! ma ei ole tükk aega blogides ringi kolanud ega midagi lugenud, aga näe, nüüd tulin ja sain sinu omast kohe kaks kogemust ühe hoobiga:
ReplyDeleteA) lugesin seda närtsind Mary ja noorte meeste päästeaktsiooni kohta ja naersin. Lugesin veel ühe korra ja naersin veel kõvemini! See oli nii ilusasti öeldud ja tabas hästi nii Villa Mary't (kuhu ma küll veel jõudnud ei ole, aga kujutan su jutu järgi ette) kui ka elu üldse, et naer oli ainus õige reaktsioon :-D
B) see lugu oli musternäidis, kuidas anda edasi oma kriitilisevõitu seisukohta nii, et oled enda vastu aus ja ei tee ka kritiseeritavale haiget, vaid pigem aitad märgata. Vau, super ja viis pluss! Sellisest peenest diplomaatiast tuleb õppida!
Hea oli lugeda, aitäh!
Liina, tule teinekordki blogidesse kolama, rõõm Sind siin kohata:) Eh, egas Maryl kerge ole. Palju parem on alusatada ju puhtalt lehelt, aga hea meel on, et kurss on õige.
DeleteHahhaaaahhhaaaa! Geniaalne võrdlus! Mõtlemapanev postitus! :D
ReplyDeleteSelliste varajaste keskeamärkide ilmnemise puhul peaks minu meelest kurja pilguga ka sisedisainerite poole vaatama. Minu kui erialase hariduseta inimesena riivab tihti silma see, et kohvikutes-hotellides on kasutatud mingeid hetke-trende, mis halvemal juhul isegi materjali või vormi poolest avalikku ruumi üldse ei sobi. Kui on ette teada, et kujundust ei uuendata aastaid, siis minu hinnangul mõne moeröögatuse kasutamine ei ole eriti nutikas, sest nii pea kui see trend uuega asendub, mõjub tulemus kohe aegunult. Tervikliku ja hästi funktsioneeriva avaliku ruumi loomine ongi raske töö (eriti kui sulle juhtub veel keeruline klient), ent ma usun et sellesse tasub panustada ja valikud korralikult läbi mõelda. Minu meelest on suhteliselt lollikindel variant valida pretensioonideta ja sobilike vastupidavate materjalidega taust ning siis hakata efektsete detailidega mängima, sest näiteks erinevalt põrandamaterjalist on väga lihtne kohvikulauale uus lillevaas panna. :)
Maaraja, olen Sinuga päri, et vahel satuvad kujundajadliigselt hoogu ja avalik ruum seab omad piirid. Antud juhul ongi keeruline, sest maja on ehitatud privaatseks kasutamiseks ja alles hiljem funksiooni muutnud. Seega ollakse justkui puu ja koore vahel. Siin saab pigem määravaks milline õhustik ja hing kogu projekti sisse puhutakse, lootusetu see õnneks ei paista, keeruline, aga küll.
Delete