Väike Aasia ringreis. Dubai, Maldiivid, Vietnam, Bangkok.

Siin rõõmublogis on jälle pikalt vaikne olnud. Elu pole alati ainult puhas rõõm, vaid keerab  ette ka oma kurvema poole. Võtab sul 

pliiatsid käest ja muudab värvid kahvatuks. Rõõm hakkab kartma ja peidab end sügavale, ühtäkki ei pääse ta enam pinnale. Kurbuse läbielamiseks kulub mul veel aega. 

Aga ometi ei tohi rõõmu tõrjuda. Selleks, et rõõm julgeks taas ennast näidata, pean teda siiski julgustama.  Keeran näoga tema poole tagasi ja meenutan  oma imelist sünnipäevakuud. 

Dubai

Nagu enamus meie reisidest, sai ka see alguse soodsatest lennukipiletitest, et siis säästetud raha toidunadingutele kulutada. Paraku oli kokkutraageldamisega seekord parasjagu peavalu ja kerkis päevakorrale ka mitmel korral kahtlus, et selle reisi nauditavus kannatab  hullumeelse lendamise tulemusena. Praktikas osutus kõik aga palju roosilisemaks. Lende mahtus küll kahenädalasse perioodi  ligi kümme, kuid kuna ükski lend ei olnud  kuuest lennutunnist pikem, oli liikumine kaugete vahemaade vahel üllatavalt lihtne.

Pimedal ajal on esmane vajadus valguse järele. Sestap ei lennanud me esimese hooga väga kaugele, vaid tegime päevase jalasirutamispeatuse ja nautisime sissejuhatuseks valguse teraapiat  Dubais.

Kõrgete tornidega uhkeldavas linnas on aukartust äratv hulk noobleid restorane. Ühe päevaga palju ei jõua, kuid mõnest saab aimu. Rannaääres ja sadamas lonkides jäi silma ameerikaliku bravuuriga Hammer&Apron. Krõbistasime seal krabiga ja olime rohkem kui rahulolevad, kuigi otsisime hoopis muud. Paraku ei suutnudki selles pilvelõhkujate rägastikus seda leida ja pidime alla andma, et lennukile jõuda. Siit jäi ka kribelus, et tuleme tagasi ja otsime üles. Sest tulla on ju lihtne ja proovimist ootavaid kohti on veelgi. Mnjah, menüüsid takseerides alkoholist vaba vein ja šampanja panid muidugi muigama, aga proovitud alkoholivabad kokteilid olid igati apetiitsed ja vinks-vonks kaaslaseks toidule ning pakkusid loodetud kosutust ja värskendust kuumas kliimas. Ka meie reisi järgmine peatuspaik tõotas kuumuse jätkumist. Lendasime  edasi Sri Lankale, et sealt kohe siirduda Maldiividele.

Maldiivid 

Maldiivid sain sihtkohaks valida kasutades oma sünnipäevalapse eesõigust. Oli väga vaja järgi vaadata, kui valged need Maldiivide paljukiidetud rannad siis on. Mu kallis kaasa küll püüdis mind ülearu kuumenemast kaitsta ja korrutas vahetpidamata, et ärgu ma niiväga imelist elamust loodku. Teadagi hirmutas teda peesitsemine mingil liigtillukesel saarel, kus seltsiks on vaid võrkkiik ja paar palmi. Ega ma siis liigsuuri õhulosse loonudki, aga lootusetu päikeskummardajana pisut sooja ja valgust nahavahele koguda soovisin küll.

Siiski näitab saadud kogemus, et nendesse imetillukestesse saarekestesse võib lausa ära armuda. No vähemalt ühte nendest kohe kaljukindlalt ja oleksin nõus ka mõnda teist veel kord tõestuseks proovima. Maldiivid on tõepoolest sellised, nagu kõige läikivamate klantspiltidega turismikataloogides võib näha. Saarele saab küll veerand tunniga tiiru peale teha ja sedagi vaid siis, kui hästi aeglaselt longid. Teel kohtab ka kindlapeale mõnda viltust palmi, mis reklaamfotodelt pähe kulunud. Kirgas helesinine vesi vaheldumas sügava mererohelisega, lopsakad neoonrohelised palmid, õiteküllas troopilised põõsad ning puhas  valge liiv päikese käes säramas. Ongi tõeline paradiis! Ka härra möönis, et polegi nii magus-imal sihtpunkt, vaid pigem parim paik  kahekesi kudrutamiseks:)

Maldiivid asuvad India ookeanis  ekvaatori külje all, lähimateks naabriteks  India ja Sri Lanka. Tervelt 99% riigi territooriumist on kaetud ookeaniga, ülejäänud 1% moodustab aga ligi 1200 saart, millest ainult 200 on asustatud. Asustus tähendab muidugi enamasti ainsat hotelli, teenindajaid ja puhkajaid. Centara Ras Fushi resort asub pealinnast Malest, õigemini kõrvalsaarel asuvast lennujaamast, kõigest 20 minutilise paadisõidu kaugusel. Liiklus saarte vahel kulgebki  põhiliselt vesilennukite või mootorpaatidega.  Teenindus on saarel priima, nagu Aasias enamasti. Naeratused, kummardused, külmad rätikud näo ja käte värskendamiseks, tervitusjoogid. 

Igal sammul on mõeldud puhkajate mugavusele ja vähimagi vigina korral reageeritakse, peaasi, et puhkajad paradiisis end kuninglikult tunneksid. Enamasti ongi kõik külalised eluga rahul ja puutuvad saarel üksteisega kokku vaid restoranis einetades. Keegi ei tüüta sind küsimustega, et kust sa tuled ja kuhu lähed. Vähetähtis pole ka see, et saar on lastevaba. Seega ei juhtu ka seda, et mõni vallatau jõngermann sinu kõrval lakkamtult “pommi” hüppab või oma pasuna hüüdma unustab. Isegi kõige nunnumad maimukesed võivad vahel pisikesteks põrgulisteks moonduda, niiet lastevaba saar paariks päevaks sobis hästi. 

Vaatamata 140-le villale on  resordis piisavalt privaatsust. Lõviosa villadest asub vee kohal. Puidust õlgkatusega Water Villad on lihtsad, stiilsed ja väga mugavad. Õõtsuvad ookeanirütmile nõtkelt kaasa. Eriliselt paeluvad on laevanina meenutavad piirdeta terrassid, kus trepist alla astudes saab kohe ennast kristallselge ookeanivee siidistesse lainetesse poetada. Siinkohal ei maksa seda siidisust panna minu ülevoolava keelekasutuse  arvele, vesi on siidine ja seda sõna otseses mõttes. Vahetevahel tuleb trepil muidugi kannatlik olla ja oodata, kuni krabi oma ringkäigu lõpetab. Kui see vanake kauemaks koperdama jääb, võib viisakalt ka koputamisega märku anda, jalamaid antakse sulle teed. Kõik villad on paigutatud  nii, et kõrval asetseva apartmendi rõdu piire varjab puhkaja võõraste silmade eest. Samas on ees laiumas avar ookean ja taamal hea nähtavuse korral paistmas järgmine saareke. Kohe korallrifi lõppedes langeb merepõhi järsul ja  ookeni värvidemäng on võrratu ning seda võikski jälgima jääda.  Mediteerimiseks ja unistamiseks on kõik eeldused loodud.  Iga kord, kui paradiisipäevad õhtusse veerevad kingib loodus imelise etenduse. Päikeseloojangud on siin sõnuseletamatult nüansirohked ja jalustrabava värvidemänguga. 

Loojangu eel muutuvad ka kõiksugu kirevavärvilised kalakesed uudishimulikeks ja vallatuteks. Läheb lahti suurem tants ja trall, mis kulmineerub suure veepladina ja õhkuhüpetega. Veealune loomastik-taimestik on erakordselt värviline ja rikkalik. Seda on võimalik isegi kaldalt või sillalt imetleda. Eriti mõnus on seda teha muidugi põrandasse uputaud võrkkiigel lamades. Kogu troopiline fauna ujub ise uudishimulikult kohale, kui kalade toitmiseks kell lööb.

Tillukesel saarel on koguni 4 restorani, spaa, treeningsaal, bassein ja paar liivaranda. Puutumata loodus ja suurepärane kliima – nii õhu- kui veetemperatuur püsib aastaringi 30 kraadi kandis. Kontsakingad ja meigikoti võib rahumeeli kohvrisse jätta. Saare kõik ühiskondlikud ruumid on  ilma põrandata, ka restoranid on rajatud vaid valgele liivale.  Isegi plätad tundusid üleliigsed, paljajalu oli parem.  Päike ja ookeanivesi hoolitsesid piisavalt jume eest, mõnikord pisut liigagi. Näiteks, siis, kui bassenibaaris pikaks pärastlõunaks ennast kokteile libistama unustad. Õhtusöögile  sättides piisab, kui  tõmmata selga lemmik suvekleit ja möödaminnes lähimalt õite all lookas põõsalt lileõis näpata ning see kiharatesse suruda.

Restoranides pakutav valik oli rikkalik ja võttis esmalt silme ees kirjuks. Kuid kahjuks maitstes ei jäänud sellest toredusest suurt midagi alles. Kahvatult keskpärane, minul ei õnnestunud kordagi suurt maitseelamust kogeda. Kuna kitsukesel saarel midagi peale liiva ja palmide pole, on enamik  toiduained mõistagi imporditud, enamasti Taist või Sri Lankalt. Salatilaud koosnes tihti kapsast ja porgandist ja küpsetised meenutasid pigem saepuru. Seevastu puuviljad päästsid alati päeva, nagu tavaliselt troopikas, ja kui vahuvein on normaalne, pole  puhkusel häda midagi.  Õnneks oli restoranides teenindus ladus ja meeldiv ja väga tähelepanelik ning personaalne.

Aga jah, keset ookeani pakutav kalavalik, mis lisaks veel on hirmkalli lisatasu eest, maitseb kuiv ja üleküpsenud. Need kaunid kalakesed oleks võinud küll püüdmata jätta. Käsi ei tõusnud ühtegi toidupilti tegema.  Siiski viimasel õhtul proovitud Tai restoran lubas pisut leebemaid noote toidu aadressil ja magustoitude laualt jäi kummitama porgandihalvaa. Paradiisi restoranis minestama ei kippunud.Toidu kohta ei sa öelda, et see oleks olnud üdini vilets, pigem just liiga keskpärane ja ülejäänud elamusega võrreldes tuntavalt kreenis.

Arvatakse, et India ookeani saareriik Maldiivid on ilmselt üheks esimeseks riigiks maailmas, mis kliimasoojenemisest tuleneva veetaseme tõusu pärast ookeanis maailmakaardilt pühitakse. Kui tõepoolest, nii peaks minema, oleks see korvamatu kahju. Seni on veel hea teada, et paradiis on olemas ja õnneks oleme samal planeedil. Paradiisi poole hinnaga ei pääse, aga kui piirduda  poole nädalaga saab mõõdukama tasu eest  magusat maitset mekkida. Kui pelgalt toidu järele nii kaugele  läheks võiks vabalt öelda, et viinamarjad on hapud.

Edasi kandis teraslind meid Singapuri, kus piirdusime vaid troopilise aiaga lennujaama terminaalis, nautisime paar Singapore Slingi ja lasime raudlinnul end edasi kanda Vietnami poole.

Vietnam

Saigonis ehk Ho Chi Minhis maandudes sattusime keset kihavat melu ja tuututavat ümbrust. Kuna paradiisist väljakirjutamine oli  üsna kiire ja põhjamaise inimese päikesejanu lõputu, soovisime veel  veidi   rannal lebotada ja endid poputada lasta. Võtsime kohe lennujaamast suuna Mui Nesse, et sealses kalurikülas Vietnamipäraseid paradiisirõõmusid mekkida. Viietunnise autosõidu ajal oli ka hea võimalus möödalibisevat pärsielu jälgida. Vietnamlane on väga vähenõudlik ja rõõmsameelne. Enamasti piisab talle vildakast onnist, võrkkiigest puude vahel ja paarist koduloomast. Seevastu nende  toidulaud on äärmiselt rikkalik ja kirevavärviline. Vietnami köök ei uhkelda millegi peenega, vastupidi on erakordselt lihtne, aga   maitsealamused on garanteeritud nii tänavatoitu mekkides, kui restoranis einestades. Vietnami köök jääb meelde eelkõige erakordselt värskete, kergete ja  puhaste maitsete poolest.

Peab kohe ütlema, et toidu osas olime jõudnud tõelisse taevasse. Maitsava toidu jaoks polnud enam vaja rahkotti lagedaks laduda. Parimad palad ja meie mõistes suurimad delikatessid saime kätte üsna tagasihoidlike veeringute eest. Mida lihtsam on söögikoht, seda suuremat elamust toit pakub. Vietnami toidu kindel alustala toetub  just rohelisele kraamile ja seda vietnamlased armastavad. Seda, kui hurmavalt see kõik lõhnab, saab turgudel sisse ahmimas käia. Meie reisi kõrghetk oli ühel varahommikul, kui koos hotelli peakokaga sadamsse kalureid tervitama läksime. Kell kuus hommikul kihas elu samamoodi nagu kogu päeva. Kas vietnamlane ülepea vaiksemat aega peab, ei oska ma öelda, sest olenemata kellaajast ja kohast olid kõik teeääred täis toimekaid inimesi. Pidevalt on vaja midagi ehitada, kõpitseda või pakke vedada. Kõik see siblimine tekitas muidugi suuremat sorti kaose, kuid seda ilmselt ainult minu silmade jaoks. Sadamast kostuv melu ja kädin andis tunnistust toimekast hommikust. Kalamehed ja -naised on aga rõõmsad ja avali olekuga, pildistamisest ei hoia keegi eemale, vastupidi nii mõnigi tuli ja sikutas mind varrukast, et objektiivi ka tema suunas keeraksin. 

Meie kalretk kokaga jätkus turul. Hommikuse saagi kohta krimpsutas chef nina ja möönis, et täna oli kesine saak, kuigi minu silm seletas meeletus koguses eriilmelisi kalu. Peakoka sihiks oli tol hommikul  tuunikala, mida ta oma pettumuseks kalameeste kärudel ei kohanud. Siirdusime edasi Pan Thieti turule ja koka kannul lettide vahel tiirutdes sain sisse ahmida toimeka turupäeva ja kauplejate kihavat ja kirevat elu. Lõpuks langetas kokk otsuse ja ostis lõunasöögiks killu valget tuunikala. 

Lõunasöök oli meil plaanis  tol päeval valmistada üheskoos. Menüüs oli karamelliseeritud tuunikala banaaniõiest salati, krevettide ja granadillikastmega. Vietnamlaste inglise keel on omapärane, arusaamine nõuab kõva pingutust, sest enamik neist  ei suuda kõiki tähekombinatsioone meile arusaadavalt hääldada. Õnneks kokakoolis piisas ka kehakeelest ja maitsemeelest. Ühine toiduvalmistamine oli kirgi küttev ettevõtmine ja mul on juba meeles mõlkumas, kuidas seda rooga meie oludes kodus proovida võiks. Selge see, et banaaniõie otsimisega ma ennast kodustes oludes vaevama ei hakka, seega pean leidma alternatiivid. Katsetused veel käivad, annan teda, kui asja saab.

Varajane ärkamine, sadama- ja turumelu ning õhku ahmima pannud lõuna võtsid põlved nõrgaks.

Kõike seda oli hea “seedida” pealelõunasel masaažiseansil otse ookeanikaldal vaikses spaas. Tõsi, randa rulluvad lained mürisesid lakkamatult ja spa oli vaevumärgatavate seintega, aga see vaid võimendas elamuse ehedust. Õhtusöögil saime tunda veel ühte põlvi nõrgaks võtvat kogemust mereanni grillipeol.  Seekordse reisi külluslikum õhtusöök tumemustas öös otse ookeanikaldal. Laudadel kuhjadena tuntud ja tundmatuid mereloomi ja teises ääres rivi noori kokkasid, kes sealsamas sinu poolt kokku korjatud mereannid grillil kuumaks kütsid. Vahepaelsel ajal sai austribaaris  kosutust ammutatud. Ei pea vist lisama, et oli minestamist väärt õhtu ja oimetuks tegev kogemus. 

Saigonis tagasi jäi meil mahti ka selle linna võludega tutvuda. Peab ütlema, et tegu on  igati sümpaatse linnaga ja meie kesklinnas asetsev noobel koloniaalstiilis hotell on mugav peatuspaik. Linn ise on kõigi kaasaegsete mugavuste ja pahedega varustatud. Vali vaid, milline ajaviidetest sulle paremini sobib. Meie kiikasime muidugi sisse linna parimaks tunnistaud restoranidesse. Ka inglise keel kõlab siin juba palju arusaadavamalt.

Kuigi oleme Saigonis esimest korda, on siin palju sarnaseid piirjooni Bangkokiga Taimaal. Suurde linna on kontsentreerunud kõik see, millest suurus hoolib. Restoranid on siin disainitumad, viimistletumad ja väga palju kallimad ja kõigest sellest tulenevalt ka igavamad.

Nha Hang Ngon on midagi meie Foody Alleni ning Leib resto vahepealset. Meil kolib tänavatoit siseruumidesse külma ja vihma eest, Vietnamis palavuse ja vihma eest. Siinne on toit baseerub kohalikel traditsioonidel, seda ei ole püütud hirmus palju kaasajastada ning hinnad on tänavakohtade ja peenete restoranide vahepeal. Daily Meal nimetas Nha Hang Ngoni 101 Aasia parima restorani sekka.

Restoran on  kohalike seas soositud. Avatud köök laseb piiluda ka telgitagustesse ja linnamelule avatud söögisaalis puudub konditsioneer ja isegi osad seinad.  Imetlemisväärne on ka kokteilimenüü ja  sõbralikud hinnad. Lauale lasime kanda morning glory ehk vesispinatiga veisefileed. Kurkumiga riisijahust ja kookospiimast krevettide ja sealihaga vietnamlaste krõbeda pannkoogi. 

Lemongrass on linna parim. Saigonis pakutakse süüa mida vaid, aga kohalikku Vietnami kööki on vähe. Arengu kaasa toodud uperpallid. Veel vähe reisivat vietnamlast huvitab kõik see, mida ta proovida ei ole jõudnud. Aga linna parim peab olema ikkagi oma. Ka seesama Daily Meal kinnitab Lemongrassi staatust linna kõige paremana. Hea Vietnami köök vääriks palju enam tähelepanu, kui sellele praegu veel jagub. Ka siinpool maakera on selgelt näha, kui suurt rolli etendavad tänapäeva toidu puhul promo ning informatsioon.

 Suhteliselt noobel restoran kohalikus mõistes, tähelepaneliku teeninduse, kuid ilmetu interjööriga meie pilgule. Kuid toit on priima. Seda tõestas  Vietnami traditsiooniline hot pot, mis tuuakse lauale tavaliselt siis, kui muud toidud on söödud. Reeglina  keeb potis  ainult puljong  ning kõik ülejäänud kraam lisatakse lauas. Kuna tegemist oli kohalikus mõistes peenema restoraniga, siis seisis kelner truult meie hot pot’i kõrval ja luges suutäisi, nii kui eelmine oli alla neelatud, ladus ta potti uue laadungi.

Liiklus on Vietnamis hirmuäratav. Lõputu jalg-ja motoratturite voog, kelle jaoks ükski reegel ei kehti. Esimesel päeval kartsin ma jalakäijana, et jäängi sinna tee äärde seisma, sest punane tuli ei tähenda mitte midagi. Valgusfoor tervikuna ei tähenda mitte midagi, nii et sul ei jää muud üle, kui naelutada oma pilk teisele poole teed ja astuda julmalt sellesse  lakkamatusse rollerite voogu, mis ei peatu mitte sekundikski. Tuleb liikuda eneskindlalt ja sihikindlalt soovitud suunas. Ainus mida teha ei tohi on äkilised liigutused või keset teed seisma jääda. 

Bangkok

Lendude sobitamiseks liikusime edasi Bangkokki. Peab tõdema, et Vietnami poolt tulles paistis Bangkok tõelise arenguhüppe läbiteinuna, aga kahtlemata on see areng toimunudki. Sealjuures üllatava kiirusega, sest minu viimane Bangkoki külastus jääb ligemale viie aasta taha. Sky train’ist on saanud lihtne ja mugav liikumisvahend. Eriti mugav veel siis, kui üks peatustest asub praktiliselt hotellis.

Bangkok on ka paari viimase aasta jooksul tõusnud Tokyo, Hong Kongi ja Singapuri kõrvale suurelt mõjutama Aasia köögi arenguid. Iga kümnes Aasia TOP 50-st restoranist asub siin. Kiusatus need kõik ära maitsta on vastupandamatu. 

Soul Food Mahanakorn

Kummalisel kombel räägitakse kohalikust ja ausast toidust Taimaal vähe. Erand on Soul Food Mahanakorn, kes hangib oma toorained väikestest farmidest Bangkoki lähedalt. Suurlinna ausa toidu juured on tavaliselt tänaval, kust see on toodud konditsioneeritud õhuga ontlikusse interjööri ning tuunitud pisut paremaks. Võib öelda, et lisatud kaasaegseid moodsaid nüansse, kuid mitte liialt, jäädes olemuselt siiski pigem tagasihoidlikuks ja maalähedaseks. Lisatud on ka head kokteilid ning õhtul hiljem hea muusika.

Ainus praegu Michelini tähte omav Tai restoran on Kiin Kiin Kopenhagenis. Selle restorani hing on taanlane Henrik Yde, kes on kohandab Tai toitu Euroopa maitsemeeltele, rakendab kaasaegseid tehnikaid ning teeb nendega algupärase toidu oluliselt peenemaks. See olevat jäänud silma Tai kuningaperekonnale ning Henrik sai kutse minna Bangkoki tegema seal samade põhimõtetega Tai restorani. 

Sra Bua  nii sündiski ning tõusis Aasia restoranide edetabelis kohe 21. kohale. Henrik töötab kordamööda Taanis ja Taimaal.

Sra bua asub nooblis Kepinski hotellis. Kõrged, ligi kümne meetrised laed annava ruumile suursugususe, saalis toretsevad mitu lootosõitega kaetud basseini ja toit maitseb jumalik. Teenindus on ülimalt perfektne ja vaimustus on tõstetud taevasse. Kuulsast lootosejuures kuni Wagyu Beefini olid kõik road sensatsiooniliselt maitsvad ja fantaasiaküllased, kuni magustoitudeni välja. Elamus kokkuvõttes ongi nii võimas, et viib hõljuma sinna kõrgele lae alla:)

Bo.lan

Tai tütarlaps Bo ja Austraalia noormees Dylan olid kolleegid Londoni restoranis Nahm. See Tai köögiga restoran teenis välja Michelini tähe varem, kui Kiin Kiin, kuid kaotas selle vahetult peale seda, kui Nahm avati ka Bangkokis. Londoni Nahm suleti hoopis, kuna paljud toorained, mida restoran ise Taimaalt Inglismaale importis, ei olnud aktsepteeritavad Briti tervisekaitse ametnike poolt. Bo ja Dylan ei kolinud üle Bangkoki Nahmi, vaid avasid siin juba abikaasadena hoopis oma restorani. Aasia restoranide edetabelis on see 28. kohal.

Leida suurlinna “džunglist” selline oaas oli ise juba erutav. Õhtu edenedes vaimustus vaid kasvas. Toidu ja joogi sobitumine ja fantaasiküllased väljapanekud olid stiilsed ja väga audentsed. Elamusele andis hoogu juurde ka teenindus ja teenindajate ajastutruu vormiriietus.

Loomulikult arvasime me ennast vanadeks kaladeks Tai köögi maitsmisel ja ei peljanud vürtsi.  Lubasime ennast kostitada taidele omase vürtsise annusega. Uhhh! Siinkohal olime muidugi liiga sinisilmsed, sest alates pearoast saabus lauda selline tulemöll, et ma oleksin võinud  samahästi ka papinaelu  süüa. Laual oli kõik muidugi vaikne, tulekahju puhkes ikka suus. Maitsetes enam selgust ei saanudki. Eh, jah, peab ikka meeles pidama, et audentne Tai köök on isegi vürtsikust armastavale eurooplasele suuremat sorti katsumus. Paari Tai-reisi järel ei maksa enda vürtsitaluvust veel kuigi heaks lugeda. Aga sellegipoolest oli tuliselt eriline elamus

Nahm 

Nahm lõpetas Londonis ametnikega vägikaika vedamise ning sulges uksed. Seda rohkem motivatsiooni jätkus oma võimete näitamiseks Bangkokis. Restorani sisekujunduses  (hööveldamata puust lauad ja põletamata tellistest sambad) on võetud šnitti muistsetest templitest Ayutthayas. Toitude ideed pärinevad sajandivanustest Taimaa valitsejate kokaraamatutest ning vanu retsepte ei ole väga radikaalselt muudetud. Koos restorani mainega on oluliselt kasvanud toitude hinnad ning suurenenud erinevate maitsete arv degustatsioonimenüüdes. Aasia parima restorani tiitel on ootamatu. Märtsis selgub, kas neil käesoleval aastal õnnestub ka tiitlit kaitsta.

Seegi restoran asub hotelli kaitsva katuse all ja on ülimalt soositud. Kohtade saamiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Saal täitub kohe avamisjärgsetel minutitel. Miljöö on väga lakooniline ja isegi paljukiidetud sambad ei pääse mõjule. Teenindus aga on suurepärane ja toidud kõrge meisterlikusega tehtud, kuid minu maitsele jääb võrreldes teiste kogetud aasia TOP-i kuuluvate restoranidega pisut kahvatuks.

Gaggan

Indiast Kalkutast pärit noormees Anand Gaggan sai andeka noore kokana stipendiumi El Bulli arendustiimi Hispaanias. Tema praegune restoran asub ühes vähestest Bangkokis alles olevatest koloniaalstiilis puuvilladest. Toit on villa stiilile täielik vastand. India traditsioonilised road  on valmistatud El Bulli moel. Euroopa jaoks ehk juba küllalt vanamoodne, kuid Aasias praegu eristuv ning seeläbi huvitav. Restorani kolmas koht Aasia edetabelis on kindlasti üllatus.

Degustasioonimenüü on pikk ja üllatav, täis trikitamist ja põnevust. Elamus hoitakse just täpselt piiri peal, kui oleks veel mõni trikk järgnenud oleks kogu vastuvõtmise piir juba üle võlli jooksnud. 

EAT ME 

Väga pikka aega vastu pidanud restoran. Expat’ide meelispaik. Kunstigalerii ja restoran sama katuse all. Restorani toit on fusion kõikidest maailma maitsetest. Mida ühelt New Yorgist tulnud kokalt oodata võikski. Euroopalikud ja ameerikalikud maitseharjumused domineerivad siiski selgelt, seepärast on restorani külastajad enamasti inimesed, kellel pika Aasias viibimise jooksul tekib igatsus kodusema toidu järgi. Kuigi toidud on lihtsakoelised, on need hästi tehtud ning 37 koht Aasia restoranide seas kindlasti väljateenitud.

Kohapeal meenub, et see paik maitstud ka aastate eest. Suuri muutusi vahepaelne aeg toonud pole.  Miljöö on sama, toit ajaga sammu pidanud.

Oli naudingut pakkuv reis, iga kilomeeter, iga hetk, iga pilt ja muidugi kõik need mustmiljon maitset ja aukartustäratav hulk aroome üheskoos, mis mul nüüd tagataskus varuks on. Hiilgava eeltöö eest jään jälle tänu võlgu oma kallile kaasale. Tänan ka neid, kes viitsisid selle hiigelloo lõpuni lugeda või vähemalt pilte vaatamiseks all skrollida. Endale teen ka pai, et lõpuks kõik see siin talletatud sai, mitte ei jäänud  minu mälusopi ülemisele riiulile vedelema:)