Hawaii Big Island

Lõpuks ometi paradiis. Maandusime Hawaii Big Island'il. Lennukiaknast saarele vaadates nägin vaid musta laavaga kaetud maad, mille vahel hõljusid tuules üksikud rohututid. Nii kaugele, kui silm seletab, tühjus. Ei varjagi oma pettumust, sest arvan juba, et olen end liigselt petnud kujutelmaga, et Hawaii saared mingi paradiis võiks olla.
Asume rendiautoga teele resordi poole, kus meil elamine broneeritud. Tasapisi hakkab ümbrus ilmet võtma ja ilmuvad esimesed põõsad, puud ja siis juba kaunid palmiread. Viidad näitavad mitmete puhkekülade nimesid. Jõuame Mauna Lani resordini, mis saab järgnevateks päevadeks meie koduks. Veidi ekslemist suures külas ja kui juba pimeneb leiame vastuvõtu, kust saame juhised ja mitu kaarti-pulti oma valduste avamiseks. Sehkendame pimedas öös ja vaidleme, millist sissesõitu peaksime kasutama. Teadagi pult ju avab vaid ühe. Pimedast garaažist toa poole suundudes toon kuuldavale rõõmuhõisked. Maja on imeline. Suur ja ruumikas. Kahe magamistoaga ja nende juurde kuuluvate hiiglaslike vannitubadega. Allkorrusel elutuba ja suur söögilaud. Täisvarustusega ruumikas köök. Kaks terassi ja kaks rõdu. Suur ja suursugune. Eht ameerikalik.
Nurrun rahulolust ja läheme pimedasse öösse söögikohta otsima. Ilma autota liikumine pole siin mõeldav. Otsustame esimesel õhtul steak house'i kasuks ja ei pea pettuma. Suurepärane teenindus ja korralik restoran pärast pikka virelemist. Ka üsna hinnaline, nagu selgub. Tellime hiigelsuure maja spetsialiteedi T-Bone steigi. Sellest jätkub meile kolmele!!! Õnneks oleme juba portsjoni suurustega harjunud ja kohanenud, teeme õige valiku. Üks pearoog kolmele pluss lisandid igaühe meele järgi ja kõik toimib. Ei mingit eelrooga, kui just plahvatada ei taha, või karbiga toitu kaasa võtta. Ameeriklased eelistavad kaasa lasta pakkida. Isegi nemad ei saa jagu hiigel-portsjonitest. Medium- rare liha on pehme, mahlane ja suussulav, nurrume kolmekesi heameelest ja joome juurde California pehmet Pinot Noir'i. Hea on istuda soojal ja pimedal terassil, troopilises öös tõrvikutulede väreluses.


Päikese valguse ja uue päeva saabudes tutvume ümbrusega. Resort on hiiglaslik oma kahe hotelli, lugematul hulgal privaatsete majadega, mida omanikud välja üürivad. Poed ja kohvikud, restoranid. Kaks golfiväljakut, tennsiseväljakud, teemapargid ja mis kõik veel...
Õhtu saabudes seame oma päikesest põlenud kehad ookeani-äärsesse restorani päikeseloojangut imetlema ja suurepärast köögikunsti nautima. Õhk on niigi romantikast paks, nii et lõika või noaga. Kui päikeseratas on just merre vajunud tuleb joostes rahvariideid kandev noormees (ma arvan, et see niudevöö võiks olla siinne rahvariie) ja süütab rannal reas seisvad tõrvikud. Kui on sellega valmis saanud annab märku vilega, mille tekitamiseks kasutab suurt rannakarpi. Pärast värskendavaid kokteile naudime kammkarpe, Moi kala ja Mahi Mahit. Moi on kaaslaseks saanud õilsa foie gras, Mahi Mahi - sealiha! Hanna on rahul orgaanilise kanaga, seened saan õnneks endale ja need on väga maitsvad. Kalad mida saarel pakutakse on mahlase valge lihaga, nimeks Moi, Ono, Mahi Mahi. Lisanditeks tihti ananassi salsa, mango või värske salat. Maitsev, tervislik ja ilus.







Nii see elu paradiisis veereb, muretult ja mõnuledes. Järgmisel hommikul ärkame vara. Puhatud juba üksjagu ja und nii väga polegi. Lihtne on tõusta koos päikesega ja nautida hommikust värskust enne, kui kuumus palavamagi päikesekummardaja maha murrab. Seame autonina saare Põhja suunas, läheme tutvuma saare loodusega. Mööda rannikuäärset sõites kogeme juba tunni ajase sõidu jooksul imelist muutust looduses ja Hanna teeb meile kiirkursuse geograafiliste vööndite osas. Alustame kõrbest, laavakõrbest. Ümberringi vaid mustad kivid ja ei midagi enamat, vaid must asfaltilint looklemas kivide vahel. Siis oleme savannis, kidurad puuhakatised, madalad põõsad ja punakas muld. Edasi tulevad juba rohumaad ja puud muutuvad kõrgemaks ja lopsakamaks, kuni jõuame palmisalude ja banaaniväljadeni. Veidi veel kitsast looklevat teed pidi ja oleme keset vihmametsa. Siin ka tee lõppeb ja ees on läbimatu džungel ripnevate liaanide ja hingematvate vaadetega ookeanile ning taamal laiuvale rohelusele. Lained rulluvad vastu meeletut kaljuseina ja kutsuvad alla musta liivaga rannale jahutama. Ronime alla mööda olematut metsarada, kuumuses vaeveldes ja reibast nägu tehes, endal hinges värin. Mine tea, mis sorti elajaid või roomajad järgmise käänaku taga varitsevad. Vaated ookeanile, hiiglaslikule kaljuseinale ja rohelusse uppuvale orule on hunnitud. Ees avaneb ürgne džungel oma ilus ja hirmus.



Järgmisel keskpäeval otsustame minna vaalasid vaatlema. Kiirpaat viib meid otse paradiisirannast suuremale alusele, millega seilame suuri veeloomi otsima. Kahtlused, kas on võimalik ka midagi merel näha, taanduvad, kui taamal hakkavad veest tõusma veejoad ja neid on palju. Vaalad hingavad. Suurest erutusest valin fotokal vale programmi ja parimad hüpped jäävad jäädvustamata. Saan vaid pildi, kui vaal on juba taas ookeanisügavustesse suundunud.

Kuigi olin muutunud juba skeptiliseks paradiisisaare suhtes, võin tagantjärgi öelda, et see siiski oli seal olemas. Tõepoolest teistsugune, kui ma siiani olen kogenud, kuid põnev ja paeluv, lisaks kogetule jäi veel nii mõndagi avastada. Soov sinna kanti veelkord reisida jäi püsima ja huvi naabersaarte suhtes on üles kruvitud. Olen tänulik, et elamused ja kogemused muutsid mu maailma suuremaks.



Alles tagasiteel tajusin tõeliselt, kui kaugele olime kodust jõudnud.
Maailma kuklapoolelt tagasitulekuks kulus kaks ööd ja päeva. Üks öö Los Angeles'is hotellis ja jälle lennukisse. Olin juba harjunud olemisega eri lennujaamades. Suured inimassid liikumas, segadused ja lõputu turvakontroll. Mina jälle paljajalu külmal põrandal turvatöötajate lükata- tõmmata. Mis parata, terroristid ju ei maga. Kui reisi keskel tundsin igatsust kodu ja lume järel, siis lõpuks olin juba nii harjunud rändava eluviisiga, et mind ei hirmutanud enam uued lennutunnid, lennus olemine tundus loomulik ja tuttav.