Olen Honolulul, Waikiki Beach'il ja vingun vahetpidamata. Ilus on, aga rõõmu pole. Hiiglaslik Hiltoni hotell uhkeldab vähemalt nelja Tower'iga. Millises neist meie tuba oligi, läheb ikka ja jälle meelest. Rand meenutab lihaturgu ja süüa pole midagi. No tegelikult, kui hästi otsida siis leiab, aga parimate maitsenaudinguteni jõudmiseks tuleb jälle autos loksuda ja siis konditsioneeritud ruumis lõdisedes saab süüa enam-vähem talutavalt. Kahjuks pole võimalik õhtusööki nautida sooja ookeani kaldal, sealt leiab ainult pappkarpides ja topsides toitu ja seda ma enam ei talu. Rannaäärsed restoranid on ka pigem kiirtoidukohad, kui mõnusad restod. Võiks tunduda, et suren nälga, kuid ei... taban ennast vahetpidamata mugimas mingit junk'i, mida ma muidu ei tee. Siin on see nii levinud et hakkab tahes tahtmata külge. Ongi selline kohalik toitumise tava.:)
Ja siis veel see ameerikalik kiip smailing. Kõik on su vastu tehtult viisakad ja hoolivad, tegelikult aga kui vajad midagi, siis teenindus ei toimi.
Igatsen lund.
No comments:
Post a Comment