Osso buco

Kasutan ära viletsa ilma, et ülestähendada ammuilma tehtud osso buco, mis on millegi pärast jäänud postitamata. Tegelikult sobib seda imemõnusat pajarooga teha mistahes aastajal, kuid jah meenub ta ikka siis kui keha ja hing soojendamist ihkavad. Just nagu täna.

1,5 kg vasikakoote koos õõnesluuga
2 spl jahu

1 sibul

1 porgand
1 sellerivars

purk purustatud tomateid
1 klaas valget veini

1 klaas veisepuljongit
1 oks värsket rosmariini
paar oksa tüümiani

loorberileht
soola
pipart
õli
2 spl võid
peterselli
riivitud sidrunikoort

paar küüslauguküünt

Patsuta esmalt liha majapidamispaberiga kuivaks. Maitsesta soola ja pipraga ning veereta jahus. Prae pannil või pajas oliiviõli ja või segus keskmisel kuumusel liha mõlemalt poolt kuldpruuniks u 10 min. Tõsta liha kõrvale.
Haki porgand, sibul ja seller peeneks ning pruunista paar minutit samal pannil, lisa veidi soola ja pipart. Siis lisa vein ja hauta paar minutit. Seejärel lisa puljong ning ürdid. Samale pannile aseta ka lihatükid.
Lase keema tõusta ja vähenda kuumust. Lisa purustatud tomatid ja lase kaane alla tasasel tulel haududa või tõsta haudepotti ja 170 kraadisesse ahju. Umbes 2 tunni pärast peaks liha olema pehme ja kerge vaevaga kontide küljest lahti tulema. Lõpuks sega kokku gremolata. Selleks haki petersell ja küüslauguküüned. Sega juurde sidrunikoor. Puista gremolata lihale ja naudi.
Lisandiks sobib risotto või kartulipüree. Mulle meeldib ka juurviljapüree kaalika ja pataadiga.
Osso bucco tähendab itaalia keeles õõnest luud. Parima maitse saab roog just siis, kui luuüdi on kondi seest kenasti välja haudunud ja kastme tummiseks ja maitsekaks muutnud.