Spanakopita

Võimsa kasvuga spinatipuhmad viisid mu mõtted juba ammu spanakopitale – kreekapärasele spinatipirukale. Filo tainaga jändamine esialgu väga ei ahvatlenud. Kogusin julgust ja piilusin siit. Valmis mõnusalt soolane krõbeda pinnaga pirukas. Filoga olen nüüd sõber ja see sõprus sündis hetkega:)


paar peotäit spinatit
tilli
siledalehelist peterselli
rohelist sibulat
2 spl võid
3 muna
400g feta juustu
musta pipart
oliiviõli filo lehtede määrimiseks
12 lehte filo-tainast

Sulata filo-tainas. Kuumuta või pannil ja lisa loputatud spinatilehed. Hauta paar minutit. Klopi kergelt munad lahti, lisa hakitud maitseroheline, murendatud feta ja spinat. Maitsesta pipraga. Määri vorm kergelt oliivõliga ja säti vormi filoleht. Lisa õli ja tee nii kuus kihti. Filolehed võib lõigata paraja suurusega või „kortsutada“ sobivaks. Tõsta vahele juustu-spinatitäidis ja lao selle peale veel kuus filo-kihti hoolega õlitades.

Gazpacho maasikatega

Ma armastan külma tomatisuppi. Eriti mõnus on, kui olen viitsinud kausitäie suppi enne randa minekut valmis meisterdada. Kuumal suvepäeval pole midagi paremat, kui pärast lõõmavat päikesevanni ja suplust meres, kosutada end külma gazpachoga. Tegelikult söön ma külma tomatisuppi igal ajal ja igal võimalusel.
Seekord lisasin ka maasikaid. Kas teate, kui hästi sobivad omavahel maasikas ja tomat? Ega see mingi imetrikk pole, on ju tomat tuntud oma happesuse poolest, seega sutsuke magusat aitab maitset tasakaalustada. Kui maasikad on eriti magusad, pole supile suhkrut vaja lisadagi. Ei saa kahjuks hiilata, et see suurepärane kooslus minu peas oleks sündinud. Kõik on juba varem olnud ja kordub taas. Veel leidub siin seal maasikaid ja miks mitte sokutada neid gazpachosse.


3 küpset tomatit
500 g maasikaid
2 lühikest kurki
1 sibul
2 küüslauguküünt
oliivõli
1 sidruni mahl
soola
musta pipart
vajadusel veidi demerara suhkrut

Koori kurk ja tomatid. Tomatite koorimise lihtsustamiseks tee nahale noaga ristikesed ja pista nad hetkeks keevasse vette. Pane kõik komponendid purustajasse ja surista supp ühtlaseks. Enne serveerimist lase külmkapis seista. Puista supile ka hakitud basiilikut.

Praetud suvikõrvitsaõied

Südasuvine päike on kuum. Kuumaks on köetud vesi ja õhk. Õitemeri rõõmustab silma. Imelised õied hullutavad magusate lõhnadega, teised anuvad tähelepanu kaunite vormidega. Suvikõrvits aianurgas soovib ka silma paista. Seepärast kasvatab ta üha uusi ja uusi kollakaid õisi. Õied on suured ja mahlakad, sobivad suurepäraselt kergeks eelroaks, just siis, kui päevane kuumus on järele andnud ja külm, jahutav valge vein on avatud. Pärlendavate veepiiskadega klaas veini ja küpsetatud kõrvitsaõied on hõrk nauding. Ideaalne kauni suvepäeva tähistamiseks.


peotäis suvikõrvitsaõisi
paar muna
jahu
mõned salveilehed
poole sidruni mahla
Parmesaani juustu
soolahelbeid
praadimiseks õli ja võid

Pese hoolikalt õied. Mina leotan neid mõnda aega vees, siis roomavad kõik ussid ja putukat õitest ise välja. Klopi munad kergelt lahti. Kuumuta pannil õli koos võiga. Kasta õied munasegusse ja siis jahusse. Prae mõlemalt poolt kuldseks. Lisa pannile ka rebitud salveilehed. Aseta vaagnale, piserda üle sidrunimahlaga. Riivi peale Parmesaani ja puista üle soolahelvestega.

Elu, nagu Itaalias, ei paremgi veel...

Maasikasupp

Suvi on mõnus. Palavus on lahe, eks näis kuidas kuumalainega lood on. Hetkel elame õues. Sööme terrassisl ja lebotame võrkkiiges. Sääsevõrgud, mis eelnevatel aastatel olid pigem dekoratsioonid lamamistoolide kohal on kõvas kasutuses. Küpsetada väga ei viitsi ja kes see palavusega neid kooke söökski. Külm maasikasupp seevastu läks nagu kerisele.

1 kg maasikaid
2 apelsini
4 spl demerara suhkrut
1 laimi mahl
1 dl Cointreau'd
serveerimiseks jäätist

Puhasta maasikad, lisa suhkur ja apelsinidest pressitud mahl ning riivitud koor. Lisa laimimahl ja liköör. Töötle blenderis või sauseguriga ühtlaseks. Serveeri hästi külmalt koos jäätisega.

Maasikad, rabarber, münt.

Suvise sünnipäevad saavad kroonitud maasikatordiga. Seekord sai kook šokolaadine, maitset täiendamas münt ja rabarber. Olen alati tordipõhja kihtideks lõikamisel olnud hädas. No nii raske on lõigata sarnase paksusega kihte, kui neid on üle kahe. Seekord oli aga just õigel hetkel abiks mu tütar, kes teadis, et parim on teha seda niidiga!!! Tuleb esmalt noaga joonistad ette kerged piirjooned ja seejärel tõmmata ümber tordipõhja niit. Niidi otsad risata, vahetada ja tõmmata niit sirgu. Nii lihtne see ongi! Kihte võib vorpida ka väga õhukesi. Vot selliseid nippe õpib koolis, kui kokandusõpetaja on Kaie Mei.


Põhi

3 dl nisujahu
6 muna
200 g võid
170 g tumedat šokolaadi
1 tl küpsetuspulbrit

immutamiseks
peotäis mündilehti
vett

Kreem

150 g valget šokolaadi
2 dl vahukoort
400 g kohupiimapastat
2 spl suhkrut
4 želatiinilehte
poole sidruni mahl

Rabarberimoos

5oo g rabarberit
1 apelsin
1 dl suhkrut

Kaunistamiseks

2 dl vahukoort
maasikaid
mündilehti

Kõigepealt keeda rabarbrimoos. Tükelda rabarber ja riivi apelsini koor lisaks. Lisa ka apelsinist pigistatud mahl ja keeda koos suhkruga kuni rabarber on pehme. Jahuta moos.
Vahusta munad suhkruga. Sulata või ja šokolaad veevannil. Sega omavahel kuivained ja lisa munavahu hulka. Lisa šokolaadi- võisegu ja küpseta 170 kraadi juures tund. Jahuta.
Lõika tordipõhi kolmeks.
Sulata valge šokolaad veevannil ja sega kohupiimapastaga. Kohupiimapasta peab olema toatemperatuuril. Vahusta koor ja sega juurde. Leota želatiinilehti u viis minutit külmas vees. Pigista üleliigne vesi välja. Pigista pott sidrunimahl, lisa veidi vett ja kuumuta. Sulata saadud segus želatiinilehed ja vala peene joana kohupiimasegusse.
Vala keev vesi piparmündilehtedele ja lase veidi tõmmata. Niisuta koogipõhja kergelt piparmündi leotisega määri peale õhuke kiht rabarbrimoosi ja järgmisena valgešokolaadi kreemi. Toimi nii iga kihiga ja aseta kook külma paariks tunniks, parim on siiski tulemus üle öö seistes. Enne serveerimist kata kook vahustatud koorega ja kaunista maasikate ning mündilehtedega.

Grillitud sea sisefilee

Kõige lihtsam grillliha, mis eales tehtud. Meil on ta menüüs juba aastaid. Meeldib nii omadele kui ka külalistele. Valmib üks, kaks, kolm ja ei mingit marineerimist ega kurameerimist.

sea sisefilee
pakk toorsuitsupeekonit ( parim on soomlaste Ameerika peekon)

Keri peekoni viilud ümber liha ja aseta kuumale grillile. Kui peekon on krõbe ja kuldne on ka liha küps. Sealiha tahab läbiküpsetamist, kuid peekon hoiab teda mahlasena ja annab ühtlasi maitset. Isegi soola ma ei lisa. Kõrvale sobib värske salat või grillitud aedviljad.

Põhjaka

Põhjaka mõisaköök on tööle hakanud. Toimekad noorsandid on Põhjaka üles äratanud, tolmust-tahmast puhtaks küürinud ja puhuvad kohale sisse uut hingamist. Maitsev, lihtne ja aus toit on see millega Põhjaka poisid meelitavad ja ikka ja jälle keeravad õuele Tallinn-Tartu trassil kimajad. Koht on sootuks erinev seljanka ja hiinakapsa paikadest, mida tee ääres ohtralt leida võib. Siin tahaks peatuda pikemalt, tunnetada kaugete aegade hõngu ja eelkõige nautida lihtsalt head toitu.


Toit on tõeliselt aus, värskeimast toorainest ja lihtsalt maitsev. Menüüs on vaid mõned nimetused ja need vahetuvad iga päev, ikka vastavalt sellele millist hooajalist ja värsket kraami parasjagu pakutakse.
Maitsesime meiegi sealses õdusas ümbruses värsket krõmpsuvat salatit Nopri talu juustulaastudega. Kuldseks praetud räimi kartulipudruga, kuhu oli sisse segatud mõnus peotäis rohelisi herneid. Nii tavaline ja siiski eriline. Värskekapsasupp noortest köögiviljadest viis keele alla ja maasikad Nopri vahukoorega maitsesid, kui lapsepõlve mälestustest.




Värviliset lainepapist lambikuplid ja nõuka-aegsed
klaasist piimapudelid morsikannudena olid tõeliselt vahvad leiud. Nagu täpid i-l täiustamaks luksuslikku lihtsust mida mõis pakub.
Tüütu Tallinn-Tartu maanteel sõit on saanud juurde väärt „tankimiskoha“. Täidetud saab kõht ja kosutust meel.

Jaanipäev Londonis

Üks täie mõistusega Põhjamaa inimene aasta kõige valgemat ööd juba tähistamata mööda ei lase. Suht kummaline on aga jaanipäeva tähistamine Londonis. Seekord just nii läkski. Jah, lõket me ei teinud ja jaanimardikaid otsima ei läinud ja võib ka öelda, et jaanipäev traditsioonilisel moel jäi seekord üldse vahele. See eest sai maitsta ja tunda suurlinna rütmi , sära ja tüütustki. Imetleda City klaasist kõrghooneid ja nende vahel sebivaid musta riietatud ametnike, kui töökat sipelgate armeed. Moodsa arhitektuuri pärlid Richard Rogersi projekteeritud Lloydsi panga hoone ja arhitekt Norman Fosteri loodud Gherkin sundisid pead kaua kuklas hoidma, et talletada suurepäraste vormide mängu.



Süüa Spitalfieldsi turul ehtne Inglise hommikusöök, mis oli rasvane ja tugev keretäis. Õige English Breakfast sisaldab praetud muna, praetud ja pooeks lõigatud tomatit, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube pluss röstsaiaviilud. Maitseks HP- kaste


Mõnus ja soe õhtu Docklandis kanali äärses lihtsas, kuid suurepärase Hispaania köögiga restoranis. Lähiümbruses toredad pruunidest tellistest vanad laohooned ja kraanad. Vaid väikese jalutuskäigu kaugusel siit askeldavad rahamaailma tuusad Canary Wharfis, mis on 80-ndate äribuumi ja raha sümbol.


Kuna meie hulgas oli ka sünnipäevalaps otsustasime viimase õhtu veeta restoranis Skylon. Enne veel imetlesime vaateid Waterloo sillalt. Keerad pead ühele poole- seal on Parlament, Big Ben ja Millennium Wheeli vaateratas, keerad teisele poole Oxo Tower, St. Paul's ja Gherkin. Peaaegu kõik need põhilised asjad, mis Londonist Londoni teevad.


Restoran Skylon asub Royal Festival Hallis, mis on ehitatud 50ndate alguses ja kehastab selle ajastu parimat stiili. Üsana hiljuti renoveeritud söögikoht koosneb grillist ja a la carte restoranist ning nende vahel asetsevast kokteilibaarist. Ruum on hiigelsuur. Avarust lisavad ka ülikõrge lagi ja hiigel-aknad, millest avaneb vaade Thamesile. Õigupoolest tundub saalis, nagu katust polekski peakohal. Taustamuusikat siin ei vajata, sest see tekib iseenest, kui mitmesaja pealine vägi sumiseb. Esialgu tundus see võõristavgi, kuid juba mõne aja pärast tundsin end suurlinna õhtusesse melusse sobitununa. Sissesulandumist hõlbustas kindlasti ka aperatiiviks võetud kokteil Skylon Spritzer, mis sisaldas õunalikööri, rabarbrit, sidrunit,greipi ja oli pikendatud vahuveiniga. Kergelt mõrkjas suvine värskendus.


Muide, restorani peakokk on soomlanna. Eelroogadest said proovitud artišokisüdamed, salati, ekstra peenikeste türgiubade, oliivide, tomatite ja feta juustuga.


Eriliselt maitsev oli krõbe krabiliha fenkoli ja aioliga.


Foie gras confit pošeeritud rabarbri ja mandlitega pälvis samuti poolehoidu.



Pearoaks valitud lambakaree oli hõrk ja erilise nüansi andis kohvi-kardemoni kaste (selle kombinatsiooni jätan meelde, et ise ka katsestada).


Piimapõrsas õunapüreega oli samuti hõrk suutäis. Veel sai maitsta Brasiiliast pärit külaliskoka hõrgutisi. Tema „sulest“ lambakael brasiilia ürtide, mee ja maisiga sai ka kiitvaid hinnanguid. Ainus magustoit , mida veel jaksasime proovida oli muljet avaldava välimusega. Nimeks roheline õun ja taldrikul ilutseski kena roheline pall. Karamellise kesta purustamise järel tuli seest välja kerge-kerge õunavaht mustsõstra coulisiga. Juures veel valget juustu ja siidriželeed.




Toidud olid elegantsed ja maitseküllased. Interjöör omanäoline, paeluv ja suursugune. Teeninduse kohta kahjuks nii palju kiidusõnu enam ei jagu. Naeratustega püüti küll vajakajäämisi kompenseerida, kuid koha vääriliseks seda pidada siiski ei saanud. Aga, kuna hästi söönud inimesel on hea tuju, ei lasknud me sellest ennast suuremat häirida.
Veel enne lennukile asutamist jõudsime teha pika lõuna Cha Cha Moonis, hiina nuudlirestoranis. mis kuulub ka meie Chedit luua aidanud ning maailma ühele suurimale restorani-ärimehele Alan Yau'le. Sai tuntuks selle poolest, et Yau proovis pakkuda head kvaliteeti väga heade hindadega. Enam kui aasta aega maksid kõik road seal 3.50 GBP. Kauem siiski vastu ei pidanud ning hinnad on tõusnud pea kahekordseks. Ent hea hinna-kvaliteedi suhe on see endiselt.
Tegime pilte inimestest, keda on ühte liitnud uus iPhone. Seda ühtekuuluvust olid nad nõus tähistama ühise sabatamisega.



Seekord oli London selline, järgmisel korral küllap juba midagi muud....