No mina küll ei oska öelda kumb on parem. Saaremaa või Hiiumaa? Võib olla on asi selles, et ema poolt ulatuvad minu juured Hiiumaale ja isa poolt jällegi Saaremale, mine võta sa kinni. Mõlemad saared on armsad minu jaoks ja seda täiesti erineval moel. Vahelduva eduga kütan saarte vahet küll ja eriti sel suvel. Kärdla ühepäeva- kohvikute külastuse võtsin, aga ette esimest korda.
Uskumatu, kuidas unine linnake korraga ellu ärkab ja kihinat kahinat täis saab. Kohvikutepäev on meelisüritus iseäranis saarerahvale endale. On ju tore vaadata, kuidas tavaelus teisi ameteid pidavad inimesed kohvikupidajatena toime tulevad ja oma loovust rakendavad. Ideede puuduses või laiskuses ei saa küll kedagi süüdistada. Hiidlased on nutikad ja töökad. Kõik kohvikud (jah käisin kõik 15 päeva jooksul läbi ja ampsasin - lonksasin igaühes midagi) olid omanäolised ja kergema vastupanu teed ei olnud keegi läinud. Pakutav kraam oli omavalmistatud ja ehe. Vaeva oli nähtud ja mitte vähe. Oli leiba ja kooki, suitsulesta, angerja- ja lambasuppi. Napsu ja koduõlut.
Veel sumedal ja soojal augustiööl hullasid ja nautisid ülemeelikud kohvikulised tähistaeva all. Osa kohvikutest olid avatud südaööni, aga ega siis ilusal ööl keegi magada raatsinud, pidu kestis ikka edasi.
Minu lemmikuteks said Vanamees ja Meri oma mereäärse kõrtsu õhustiku, suitsulesta magususe ja ploominapsu-üllatuse tulemusena. Mamma Mia võlus oma teatraalsusega, olidki hetkega Kreekas. Patarei nostalgiast kantud atmosfäär ja leidlik lähenemine jäid meelde ja eristusid teistest idee poolest.
Ülejäänutele pole kah miskit ette heita. Eriline imetlus kuulub aga kõigile särtsakatele hiidlastele, kes ettevõtmises kaasa lõid.
Sain isegi käe valgeks ja kaasa lüüa kohvikupidamise köögipoolel. Nautisin täiega vastutusrikast kohvi ja aromaatse piparmündi tee serveerimist teatrikülastajatele. Etenduse enda jälgimine jäi küll sedapuhku konarlikuks, kuid piisas täiesti ka Tahkuna majaka jalamile loodud õhustikust, et vaimustusse sattuda.
Sedapuhku oli ka meri armuline olnud või kalamehed osavad, igatahes oli meie päralt prisked angerjad. T valmistas kaunitaridest mängleva kergusega jalgusuustviiva (loodan, et võin laenata seda suurepärast omadussõna) pajaroa. Olin ka näppupidi pajas ja panen T retsepti siia kirja, et vajadusel oleks jälle võtta.
2 angerjat
kollane suvikõrvits
roheline suvikõrvits
2 punast paprikat
1 suurem fenkol
soola
pipart
Puhastasime ja lõikasime köögiviljad suupärasteks tükkideks. Tükeldasime angerjad.
Ladusime kogu kraami kihiti malmpotti. Pipart, soola maitseks ja kogu kupatus 200 kraadi juures ahju pooleks tunniks.
Jalgusuustviiv pada nii lihtsalt sünnibki:)
Ei möödunud palju aega, kui jälle praamil end saarele kanda lasksin. Sedapuhku siis armsale Muhule. Ei saa ju jätta minemata, kui kutsutakse nautima kesköist jazzipidu Nautse viljapuuaias – õnnistamaks suvesaaki ning maitsvat toitu.
Pidu oli kaunis, pererahvas südamlik ja lahke. Maitsemeeled said kosutust ja naudingut. Vitsutasin sel ööl süümepiinu tundmata, sest toit oli ekstraklass. Tooraine kõik siinsamas kasvanud ja kokad Ingrem ning Mirja tõelised asjatundjad ja kirglikud kokkajad. Gurmeeöö täht oli kahtlemata grillitud jaanalinnufilee koos punase sibula marmelaadiga. Liha oli nii pehme ja suussulav, et kui nüüd neid ridu kirjutades veel sellele mõtlen, hakkavad süljenäärmed täistuuridel tööle. Pakuti veel aeglaselt ahjus küpsetatud šoti mägiveise fileed, jaanalinnu maksa kukeseentega ning suitsutatud jaanalinnufileed. Eriliselt rikkalik oli ka saltivalik. Vürtsikad oad piiniaseemnetega, suvikõrvitsa ja kartuli gratään, peedi, kurgi ja selleri salat ja röstitud porgandid kitsejuustuga ruukola padjal. Lisaks veel marineeritud köögivilju ja metsaseeni. Tervelt küpsetatud küüslaukudest ja värskest juustust oli segatud võie, mis sobis oivaliselt krõbeda koduleivaga.
Road olid serveeritud buffé-stiilis, nii et iga soovija sai parimaid palasid soovi korral juurde napsamas käia. Tõrvikute ja küünalde sära lõi nõidusliku fooni. Pere pesamunadest olid saanud tulevalvurid. Armas oli kuulda, kuidas ema neid hellitavalt oma tuleingliteks kutsus ja tehtud töö eest tänas. Mulle tundus, et ka jaanalinnud oleksid meelsasti peost osa võtnud juba õhtu alguses jooksid nad nõtkelt oma kõrgetel jalgade külalisi uudistama. Hetkeks tundus mulle isegi, et nad soovivad esineda tantsuga peopaiga südames. Jaanalindude tantsu ei järgnenud, küll aga said külalised end liigutada Lembit Saarsalu esitatud saksofoni helide rütmis. Laulgi võeti peo käigus üles, et liituda ühtelaulmisega.
Siis anduti jällegi maitsenaudingutele. Kiired jalad olid buffélauale kandnud vaagnatäied kooke üks isuäratavam, kui teine. Kaunis ja suussulav oli šokolaadikook murakatega ja pirni-ingveri kook valgete sõstardega.
Läbi öö üle väikese väina Saaremaa poole sõites valgustas meile teed täiskuu oma lummuses.
Pärast kosutavat und vana talukoha aidas ärgates nälg küll ei olnud esimene tunne, mis äratas. Öine pidu oli sedavõrd rikas, et arvasin end olevat söönud juba mõneks ajaks ette.
Kui tuli aga ettepanek Pädaste brunchiga end hellitada, tundsin kohe soovi ahvatlustele järele anda. Pädaste tõmbab mind kui magnetiga ja taaskord istusin hubases Alexandris ootusärevalt. Nautisin suurepäras kontserti Olav Ehala, Liisi Koiksoni ja Lauri Liivi esituses. Poetasin heldimuspisaraid ja maitsesin tursamaksa rilette'i, peedipestot, mädarõika dippi koos värske salatiga ja Pädaste leibadega. Olin lummatud kammerlikust kontserdist ja tundsin kuidas artistid suutsid puudutada mu hingekeeli.
Peale muusikute etteastet soleerisid ürtidega röstitud pärlkana ja kukeseene risoto. Selle peale, et risoto oli veidi üleküpsenud me ei pahandanud. Nautisime lõpetuseks õhkõrna õunastruudlit kaneelivahukoorega ja tundsime, mida tähendab täiuslikkus.
Veel hubane ja uskumatult vaikne õhtupoolik vana talu idüllis sedakorda juba Saarema poolel. Kosutav saun veel enne mandrile naasmist, elamuste talletamine ja lõppenud see saarereis oligi, aga ma tulen jälle. Juba varsti ja siis on taas Hiiumaa kord.
