Seapõsk

Sadama turult nädalavahetuseks hõrgutisi varududes õnnestus korvi pista nii keelt, kui põske.
See seapõse tagajamine on kestnud juba pikalt ja sai alguse sealihamaratonil maitstud hõrgust põsest. Aet on kirjutanud seapõse otsingutest nii. Minul õnnestus enne jõulu keskturult seapõske hankida, kuid ka sel sellil olid olnud ikka väga rippuvad põsed. Esimese hooga ei julgenud ma ka peki osas suurt laastamistööd teha, kuna olin just vahetult selgeks saanud, et see sealihale selle õige meki annabki. Paraku ei kandnud minu katsetused seekord vilja.
Seepärast ma nüüd Sadama turul tardunult paigale jäingi, et lihatükk, mille kõrval ilutses kiri - põseliha, oli kaunis, taine ja parajalt kerge rasvaribaga, pealt kamaraga kaetud. Kohe, kui olin end veidi kogunud, lasin selle kaasa pakkida.
Valmistamisel võtsin eeskuju Tuuli õpetustest. Triibutasin terava noaga kamara. (See oli päris vaevanõudev nüsimine, tuli vahepeal mitmel korral nuga teritada.) Määrisin lihatüki sisse soola, pipra, mee ja sinepiga. Keerasin küpsetuspaberi sisse, kuna foolium oli otsas, pakkisin teise küpsetuspaberi veel igaks juhuks ümber. Pistsin liha 150 kraadisesse ahju ja jätsin ta sinna 5-ks tunniks. Hiljem harutasin paberid ümbert ja lasin 200 kraadi juures pruunistuda 30 minutit. Sai suussulavalt pehme ja hõrk. Kergelt kiudhaaval kildudeks jagunev.
Ainus häda oli see, et põsed pole, ju kuigi suured. Sööjad nõudsid lisa: liha, liha!! Lisaks jätkus vaid kartuli-kõrvitsa tampi ohtra murulaugu ja sibulaga. Tore kooslus seegi.