Olen keelesööja olnud juba lapsena. Ei, ei enda oma on mul ilusti alles ja saan teda ikka jätkuvalt maitsmiseks kasutada:) Keel ja rohelised herned olid ju ikka nõuka-aja süldilaudade osa. Mina sättisin siis ennast alati keeleliua lähedusse. Tookord olid laual enamasti veisekeeled.
Köögis ma keeltega varem rinda pistnud polnudki, kuniks Sadamaturul tallekeeltega kohtusin.
Tänaseks olen juba mitmel korral keeled potti pistnud.Hõrgud väikesed lambakeeled on õrnad ja pehmed. Sobivad eelroaks ja leivakatteks.
3 tallekeelt
2 l külma vett
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 loorberilehte
2 tl kadakamarju
2 tl musta terapipart
2 tl rohelist pipart
3- 4 rosmariinioksa
2 spl valgeveini äädikat
3 tl soola
Panin keeled külma veega keema. Koorisin pinnalt vahu. Lisasin kooritud terve sibula, kadakamarjad, piprad, küüslaugud, rosmariini, äädika ja soola. Keetsin kaane all tasasel kuumusel 2 tundi. Keeled on pehmed, kui nahk tuleb ümbert kergesti lahti. Tõstsin kastruli tulelt. Koorisin keeled ja panin tagasi potti leeme sisse jahtuma.
Jahtunud keeled lõikasin viiludeks ja vormistasin salatiks, koos salatirohelise, mädarõika ja marineeritud kuuseriisikatega.
Rukkileival kitsejuustu-mädarõika määrdel maitseb samuti hästi.
Neelud hakkasid käima selle peale. Aga endal pole küll veel seda julgust ja pealehakkamist, et sellist asja ette võtta... Sööks ainult! :P
ReplyDeleteOhooo. Meil praegu oma lambatalletoodetega varustaja, kellelt oleme tellinud maksa ja südant ja kintsu. Saaks ma mune ja päid, kui tahaks, aga vot keelte küsimise peale ei tulnudki. Järgmisel korral aga KINDLASTI, mulle keel väga meeldib!!!
ReplyDeleteNii armas väike keel!
ReplyDeleteMa teen tavaliselt põdrakeelt ja see on tohutu lahmakas, aga see siin on nii hõrk ja peen.
Kaunid fotod, Piret.
Näha, et ka sinul löövad need popsirahva geenid välja, nagu Tuuli oma sabahautise juures ütles:) Piret-Piret, kesse siis niimoodi kuuseriisikaid ja kitsejuustu tühipaljaste rupskite peale raiskab.
ReplyDeleteNäha, et ka sinul löövad need popsirahva geenid välja, nagu Tuuli oma sabahautise juures ütles:) Piret-Piret, kesse siis niimoodi kuuseriisikaid ja kitsejuustu tühipaljaste rupskite peale raiskab.
ReplyDeletePopsirahvas oleme jah, tee mis tahad :-)
ReplyDeleteMa tegin ka enne jõulu neid tallekeeli ja kohe tõesti on teine tera.
Aga nüüd ma julgen küsida ühe rumala küsimuse: kas äädikal on selles leemes mingi protseduuriline ülesanne või täiustab ta ainult maitset?
Jeerum, kui kaunis! Mul muutus hingamine kohe kiiremaks, kui blogrollis tallekeele nimetust nägin. See võib olla nii hõrk ja pehme ja mõnus!
ReplyDeleteJa oma räpasest saladusest ehk lapsepõlvest pärit kirest keeleliste vastu olen oma blogis ka pajatanud. VEidi rahustav on kuulda, et ka teised sama kire käes vaevlemas. Väga piinarikas on igal juhul selliseid õrritavaid pilte vaadata :)
Popsirahvas, neh! Egas need kitsejuust ja kuuseriisikad ka miskid peened ole:) samalt popside söögilaualt.
ReplyDeleteMina oskan rumalatele küsimustele anda ainult rumalaid vastuseid. Ma küll ei usu, et see äädikas, liatigi veiniäädikas miskit protseduurilist ülesannet täidaks, ikka maitse pärast.
Tuuli, mulle meeldis su räpane saladus, ma oskan seda hoida:)
need pildid on küll puhas rõõm! minu 12 punkti lähevad sellele võileiva-omale, muud saavad 11,9! ja tallekeel muidugi ka...
ReplyDeletePildid on nii ahvatlevad ja ilusad, salati võtaks küll :)
ReplyDelete