Peale mitut aastat hoovõttu, sain jala lõpuks Kuresaare ooperipäevade ukse vahele. Lasin oma meeli hellitada kaunite aariatega ja nautisin lummavat suveõhtut idüllilise väikelinna võludega.
Seda, et ooper käib ka puhveis, tuletas järgmisel õhtul meelde Nautse jaanalinnutalu.
Heinakuine Maitsemuusika õhtusöök oli planeeritud just ooperipäevade jätkuna.
Lahke pererahvas oli kasvatanud põllul-peenral prisked annid. Ärevuses valvanud ja paitanud neid ööselgi taskulambi valgusvihus, et õigeks ajaks just parajaks kasvaksid. Korjanud kokku metsaseeni ja murakaid. Võidelnud kuumarabandusetega ja äikesevihmaga. Küttinud metsloomi ja marineerinud farmilindude liha, et kogu see kaunidus siis maitseküttide ette laotada.
Imelise Ingremi käte alt kanti lauldes lauda roogasid ja õige tooni lõid härra Kasela poolt valitud veinid. Koolitatud häälega linalakk „ettekandja“ oli pärit naaberkülast.
Metssoku carpaccio värske kõmpsuva salatiga oli maitselt rikkalik ja võlus puhta selge maitsega, mida täiendas Chateau de la Tuilerie Rosé Syrah 2009.
Kukeseenetäidisega jaanalinnumunast ravioolid tomatikonsomeega oli õhtusöögi kõrgpunkt. Nii maitseküllast leent pole juba tükil ajal mekkida saanud. Kukeseene raviooli helises kaunilt kokku kergelt mineraalse Langhe Bianco Matire DOC 2009.
Vahepalana nauditud karusmarja granitee kippus küll kuumas õhtus kiirelt sulama, kuid puhas marjane maitse pani mõnusalt mekutama ja puhastas maitsemeeled põhiroaks.
Grillitud jaanalinnufilee sõstrakastme ja täidetud suvikõrvitsapalliga pani suu vett jooksma veel enne, kui lauda jõudis. Nii hullutav oli aroom, mis otse grillilt ninna kandus. Maitstes sulas liha sulnilt suus ja Barbera d'Alba Nemes DOC 2009 mängis imeliselt kaasa.
Hämaras võbiseva küünlaleegi valgel maiustasime kerge juustukoogikesega. Esimene murakastme ja koogi amps oli nii võimas, et tundus nagu kuldsetesse marjadesse kogunenud päike oleks hekeks lõõmama löönud, kuid see hetk oli üürike. Pildile püüdmisel „sähvatusest“ kasu kahjuks polnud. Maitsemälusse jääb küll pikemalt pidama.
"Kui ilus" olen ma tôenäöliselt mitu korda sinu blogisse kirjutanud. Tunnen sônavaesust. Uskumatu, et nii ilusaid ja maitsvaid toite Saaremaal pakutakse. Jaanalindude pilti vaatasin kaua, et aru saada, mida sellel kujutatakse. Nii osav pildistamise nurk. Ja koer on vôluv. Vist emake loodus pistis ta pea pruuni värvi potti. Sümpaatne koer. Olen koerainimene.
ReplyDelete