Põhjalikult Põhjakal

Kaunil juuliõhtul asusid teele kaks autot Tallinnast, üks Pärnust ja veel üks Tartu poolt.
Trehvamiskohaks oli kokku lepitud Põhjaka mõis ja autotesse olid end pressinud blogardid.

Põhjaka poisid olid lauad aegsasti kokku lükanud, et toiduelamuste järgi janunev uudishimulik vägi ära mahuks. Käinud välja lubaduse, et pakuvad oma repertuaari parimatest paladest 5 käigulise õhtusöögi.


Lauas ei mallanud seltskond rahumeelselt istuda. Ikka ja jälle kargas keegi püsti ning „tulistas“ fotoaparaadiga, et parimaid nüansse püüda. Muidugi oli fotoaparaatide surin eriti tihe, kui järjekordne roog lauda kanti. Ettekandja suureks imestuseks tiris enamus laudkonnast oma toidu esmalt aknalauale kaunist õhtuvalgust püüdma. Ikka seepärast, et isuäratav toidupilt jäädvustada ja blogigi toidetud saaks.. Pildistamisainet jätkus küllaga.


Värske salat kohupiimajuustu ja murakamoosiga maitses just nii mõnus, kui juulikuu ise.


Haugileem, mida pakuti koos lillepotis küpsetatud brioche-ga, oli pikast kokkukeetmisest saanud tummise maitse ja kleepis huuled hetkega kokku. Õnneks vabastas lonksuke veini lukustatud suu ja järgmine roog ei jäänud maitsmata.





Värske kartul kukeseenekastmega on suve sünonüüm. Ometi maitses teada-tuntud roog eriliselt. Põhjuse pidime poistelt välja pinnima. Selleks oli lambahautise leem ja sutsuke tüümiani.


Väike värskendus külmunud mustikatega.


Veiseselg praetud suvikõrvitsaga.


Uhke Napoleoni kook sõstardega hirmutas esmalt oma hiigelmõõtudega, aga ikkagai kadus kiirelt taldrikult kuni viimse kreemitilgani.



Kööki trügimine läks kergelt. Kui söögisaalid juba tühjaks olid jäänud ja tööpäev õhtusse kaldunud, kutsusid poisid ise uudishimuliku seltskonna mõisakööki piiluma. Teadagi ei jäänud keegi enam lauataha konutama.




Oli imearmas juuliõhtu, kui virtuaalsed sõbrad muutusid reaalseteks.