8. veebruaril esinesid ühise õhtusöögiga 9 noort kokka, koos
nendega astusid üles ka sommeljee ja barista, noored nemadki.
Nimeks sai Pop-up restoran N11.
Üritus toimus Tallinna teeninduskooli uhiuues remonditud majas.
Eesmärk oli panna proovile noorte kokkade oskused ja selgitada välja parimad, loomingulisemad, tehnikates tugevamad ja kindlasti ka sõnaosavamad sellid või siis piigad.
Siin nad on noored ja ilusad, targad ja ambitsioonikad. Krestina Õun (Tchaikovsky), Vadim Fomenko, Mart Klaas (Chedi), Cäroly Aren(Nero), Mihkel Manglus (Tchaikovsky), Johannes Hõimoja (Neh), Ranar Singa (Senso), Martin Ludvig (Bocca) Joonas Koppel (Oko)
Päris roheline noortest polnud keegi, kokaõpingud olid seljataga pea kõigil ja töökohad mainekates restoranides olemas, kuid see on ju alles algus. Koka amet eeldab järjepidevat arenemist ja elukestvat õppimist. Arenemise hüppelauks on aga teadagi mõõduvõtmised ja 2014 a. Luksemburgi noorte kokkade MK-le suure tõenäosusega keegi sellest seltskonnast ka sõidab. Vanusepiiranguks võistlusel on 23, seega mitte rohelised, aga verinoored küll.
Sööming toimus niisiis värskelt “nõelasilmast” tulnud teeninduskooli aatriumis. Nägi välja klassikaliseslt korrektne, oli lausa galaks nimetatud. Teeninduses said kätt harjutada kooli kelneriõpilased, kes küll armsalt arglikult ja kuulekalt oma õpetaja sabas käisid, väriseval häälel püüdlikult sööjate eelistusi küsisid, kuid mingi suurema apsuga küll hakkam ei saanud.
Noorkokad olid jagunenud tiimideks ja loosi tahtel selgusid käigud, mida keegi õhtusöögil valmistas.
Krestina ja Vadim olid hea seisnud külmade suupistete eest, mida pakuti klaasi Hispaania kihiseva juurde enne lauda asumist. No ma ei tea, kas ma olin liiga jutuhoos või olid pakkujad liialt tagasihoidlikud, kuid mul õnnestus maitsta vaid peedi-kõrvitsa polentat minijuurviljadega. See oli täitsa eeskujulik amps. Valikus oli veel tiigerkrevett värske lõhemarja, kurgi-wasabimajoneesi ja seemneleiva tsipsiga. Grillitud kirsstomat toorjuustu, pesto ja röstitud saiaga. Mahe heeringas krõbekurgi ja värskendava õunasorbeega mustal leival.
Mart ja Cäroly pakkusid soojadeks suupisteteks. Koha ürtidega koos herne-mündi püree ja frititud porruga. Krevetid küüslaugu-tšilli õli ja tsipsiga. Ahvenarulli musta risoto, lillkapsa tsipsi, sidruni ja tillikaviaariga. Praetud kammkarpi peekoni-oa salati, Hollandi sfääri, oliivitolmu ja Peipsi tindi soolaga. Kõik see pillerkaar üheskoos ühel taldrikul pani kulme kergitama ja maitsevirvarris orjenteerumine polnud sugugi lihtne ülesanne. Siiski jäi eredamalt meelde ja pakkus üllatuse kammkarp Hollandi sfääriga, seda just molekulaargastronoomiale omase tehnika poolest. Lihtsamalt öeldes oli vedel Hollandi kaste palliks vormitud ja kammkarbidgi ümaraks lõigatud.
Silmale ilus ja hambale mõnus krõmps oli ka ahvenarulli lillkapsa tsips, vallatud sidruni- ja tillimaitselised tapiokipärlid lisasid veelgi silmailu ja maitsenüansse.
Mihkel ja Johannes valmistasid pearoaks pardifilee pastinaagi, pärlsibula, pudelkõrvitsa-ja portveinikastmega. Selle käigu juures oleks rohkem oodanud. Serveering oli väga ilus ja värske ilmega, kuid pardi maitse jäi nigelaks ning kontsistents nätskeks.
Ranar ja Martin vormisid juustukäigu selliseks: Laimi toorjuustukook. Kitsejuustu-tüümianikreem volovanis. Sinihallitusjuustu-Kataloonia kreem tšilliga. Parmesani korvike Parma singi ja rohelise salatiga. Taas oli tarvis läbi murda noorkokkade loomeinnust kantud maitserägastikust. Pinnale jäi siidine ja õhuline juustukook ja sinihallitusjuustuga Kataloonia kreem.
Magustoidu paugutas välja Joonas. Taldrikul oli Türgi jogurti- mustikajäätis mustika vannivahu, TNT ja lumega.
See taldrik oli tõeline sõjatanner, tundus, et sõda mängivad poisid on just plehku pannud. Esimene pilk taldrikule oli mul isegi vist pisut kuri. No, nüüd aitab! Maitstes siiski leebusin ja roaga lõpule jõudes sulasin vast kõige enam. Selgus, et lühend TNT šokolaadikoogil tähendab dünamiiti. Tänud Profa professionaalse abi eest! Ja see plahvatas suus tõepoolest, lillakas vannivaht pesi tulekahju jäljed, edasi sai kokku korjata šokolaadiriismed, lume ja muu “prahi”, mis paugatamine kaasa toob. Dessert on alati vastutusrikas käik. Siin sõltub kuidas otsad kokku sõlmitakse ja mis mulje kogu üritusest valdavaks jääb. Just sellest pealtnäha segasest taldrikust leidsin kõige rohkem innukust, ambitsoone ja nooruslikku entusiasmi, mis mu suunurgad ülespoole kergitasid.
Noored on teinud oma esimesed kindlad sammud. Loodetavasti mõjutavad nad toidumaailma omal uuel ja värskel moel siit alates üha kindlamalt.
Pildid tegi Lauri Laan, mina kritseldasin ka veidi.
