Vihula

Vihula mõisa ansambel algab maantee äärsel kõrgendikul paikneva alleega. Kaks valget väravaposti paistavad tulijale juba kaugelt ära.

Hooned on jõe ja paistiigi äärde paigutatud vabalt ja looduslikku pinnareljeefi järgides. Lähtudes eelkõige jõesängist. Inglise maastikuparkide eeskujul on pargi kujunduses oluline roll sildadel, treppidel ja paviljonidel. Peahoone ümbruses on põhiliselt kasutatud istutatud taimi, ent pargi kaugemad osad koosnevad looduslikult kasvanud puudest- põõsastest, põhiliselt harilikest eestimaistetest liikidest.

Vihula mõis on kogu oma eksistentsi jooksul territooriumilt pigem väiksemate mõisate hulka kuulunud. Vaatamata sellele, et  mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit! 

19. sajandil liideti Vihula mõisaga uusi maatükke ning selle suuruseks loeti juba 18 adramaad. Vihulat loeti oma 303 meeshingega siiski keskmise suurusega mõisaks. 1586. aastal mõisa alal asunud ühest kõrtsist jõuti 19. sajandil kolmeni.

On teada, et 18. ja 19. sajandi vahetusel oli mõisal 15 kalapaati. Lisaks sellele saadi tulu ka metsadest, eelkõige küttepuude ja saematerjali turustamisest.

 Nagu paljud teised mõisnikud 19. sajandi alguses Eesti alal hakkasid ka Vihula uued omanikud - von Schubertid tegelema viinapõletamisega. See oli 1820. aastatel oluliseks sissetulekuallikaks. Viinavalmistamise kõrvalsaaduse, praaga, najal suudeti arendada ka nuumkarjapidamist, mis andis võimaluse tegeleda ka lihaäriga. Vihula mõisal olid ka avarad looduslikud rohumaad, mis soodustas piimakarja pidamist. Toodangust läks suur osa Peterburi turule. Nüüd on vastupidi, pigem tullakse Peterburist siia, kohapeale nautima.

Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles  just von Schubertite ajal.

 Peahoone ehitamine lõpetati 1880-ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840.

Von Schubertite suguvõsa valduses olles kuulus mõisa juurde lisaks mõisasüdames asunud esindus- ja tootmishonetele ka muu otstarbega ehitisi. Villa Alexandria oli Vihula juurde kuulunud Schubertite suvila mere ääres  mõisast eemal 

Vihula mõisal oli kolm veskit – vee jõul töötavad viljaveski ja saeveski ning tuulik. Saeveski saagis laudu mõisa metsa palkidest, vesiveski töötles mõisa vilja ning tuulik oli talupoegadele vilja jahvatamiseks.

Lisaks erineva jämedusega jahule valmistas Vihula vesiveski ka tangu, ning siin olid olemas kõik vajalikud masinad vilja töötlemiseks ja puhastamiseks.

1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti.

Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. 1919. aastal jäeti osadele mõisnikele õigus mõisasüdamesse elama jääda. Nii läks ka Vihulas ja seda õigust Schubertid kasutasid, lahkudes Eestist alles 1939. aastal.

Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile, alustati taastustöödega, ent töö jäi pooleli. Peahoone seisis aastaid tühjana, kasutusel oli vaid väike osa hoonest. Pärast omanikevahetust 2007. aasta lõpus algasid täismahus renoveerimistööd.

Vihula mõisa arendatakse lähtudes rohelise mõtteviisi kontseptsioonist, kasutades loodus- ja keskkonnasõbralikke lahendusi kõigis valdkondades – alates looduslike materjalide kasutamisest nii ehituses kui disainis kuni säästlike lahendusteni energia tarbimises.

Nii võiks lühidalt kokku võtta Vihula mõisa kujunemisloo. Olen minagi oma rännakutel jõudnud Vihulat uudistama mitmelgi korral. Paraku pikemat peatust ette võtmata. Eelkõige on mind eemal hoidnud toidunaudingute puudumine selles põnevas paigas. Ümbrus on kutsunud oma salapäraga juba pikemalt, kuid kõik kiirkäigud ja mõned lõunapausid on lõppenud lootusetult. Päris mitmed mainekad kokad on seal ametit proovinud. Ootused  on kasvanud ja kohe jälle liiva jooksnud. Mingi seletamatu taak valitseb selle ajaloolise hoone kohal. Sestap polegi söendanud sinna pikemalt peatuma jääda.

Kuni ühe tähendusliku novembriõhtuni. Mil mulle sai osaks üllatus leida end õhtupimeduses sisse kappamas mõisa  kaunitest kivist sammaste vahelt, millel ilutsesid von Schubertite perekonna vapid. Või oli see minu üliarenenud kujutlusvõime, mis auto  mootorisurinat tol  maagilisel hetkel kabjaplaginana  kuulda tahtis:)

Igatahes majutusime tol ööl mõisa peamajas ja olime ülimalt elevil eelseisva õhtusöögi ootel. Juba suvest saadik on mõisaköögi taktikepp edasi antud uuele kokale. Seekord proovib oma õnne ja võimeid üks minu lemikkokkadest Toomas Lääts. Tomi kokakäekiri on olnud üllatusi pakkuv ja nauditav juba pikemat aega  nii pealinnas, kui Saaremaalgi. . Nüüd siis seisavad andekal mehel ees suured väljakutsed. Tõsi, kergelt ei tule midagi ja ka Vihula esindusrestorani  uus menüü on võtnud plaanitust rohkem aega. Aga nüüd on see valmis.  Nautimiseks ja kritiseerimiseks teie ees lahti rullumas.

La Boheme restoran asub mõisa peamaja endises söögitoas. Oma üksikasjalikult taastatud originaalsete parkettpõrandate ja laeornamentide, maalide ja moodsa Skandinaavia mööbliga on restoran šikk ning elegantne. Kõrged laed, suured aknad vaatega mõisapargile, kamin ja tiibklaver täiendavad ehtsat mõisamiljööd.  Samas on ruum minimlistlikult tagasihoidlik sidudes mängeldes uue ja vana kontrastid. 

Meie valikuvõrku jääb kinni riisikasalat pannileiva ja pehme vutimunaga.

Lisaks pilkupüüdvale välimusele maitseb õhukesel pannileival kohev seenesalat jumalikult. Pisikesed ürdid ja salatilehed lisavad värskust ja vallatuld krõmpsud redised  toovad meelde kevade. Sügavpunased peedid erkoraanžid porgandirattad ja kuldsed kõrvitsapallid toovad sügisesse tagasi. 

Ahvena tempura petersellimajoneesiga viib eestimaise tooraine maitsereisile itta. Kala õhuke krõbisev kuub paneb ahhetama, nii hõrk on see jaapanlaste mood.

Pearoogadest nauditud tall ürdibulguri ja tomati-küüslauguleemega jätkab matka idasuunal. Väga leidlik valik, olid ju mõisahärradki seiklushimulised ning ringreisidelt toodi maitseid ja muljeid juba vanasti kottide viisi kaasa.  Lisaks on mahe tall nii mahlane ja maitseküllane, et seda võiks sööma jäädagi. Vürtsikas bulgur särtsutab hõrku roosakat liha just parajal määral. 

 Lihtlabane suitsusiga kartulikoogi, ahjuõuna ja brändikastmega on lausa röögatult hästi maitsev kooslus. Röökimisest hoiab tagasi vaid pidevalt täis suu ja kõrvallaudadaes sulnilt kätt hoidvad paarikesed, kes üksteist ampshaaval toidavad.

Hapukoore panna cotta punasõstraželeega ja brüleekreem lõpetavad maitsva õhtusöögi, kuid muljete seedimiseks peab end veel espressoga turgutama, lahkuda ei raatsi.

Meeldiv õhtusöök silub minu jaoks ka ebakõlad. Ma peaaegu ei märkagi  üsna viletsa valguslahendusega veidi rohmakalt sisustatud numbrituba. See väike ebamugavus ununes  justkui nõiaväel peale rikkaliku hommikusööki, päikesepaistelisel novembrihommikul. Mu veidi kirtsus nina aitas siluda  turgutav massaaž ökospaas. Ma pea-aegu ei kuulnudki lakkamatult plärisevat telefoni spa puhketoolidel ürditeega mediteerides. Siis,  kui hiigelsuure  spa puhkeruumi akan ees peatuv buss mu mõttelõnga katkestas ja vaate mõisapargile sulges,  lasin ma lihtsalt jalga. Mine tea kauaks  muidu   sinna   õndsalt mõnulema jäänud oleksin.  Linna tagsi sõites imetlen jahedas novemripäikeses korraks särama löönud kolletanud ja uinuvat maastikku. Mõte libiseb ikka Vihulasse tagasi, menüüs jäi veel palju proovimata.