Seekord sättis meie reisiseltskond autoninad Muhu saare poole. Eesmärgiks muidugi toidunaudingud. Varem oleme sarnaseid trippe teinud Euroopas ja viimasel ajal on lisandunud ka kodumaised. Kes siis suvel raatsiks Eestist eemal olla? Seekord siis Muhu. Alustuseks põikasime läbi Laasu talu jaanalinnufarmist.
Suured lennuvõimetud linnud ülevaadatud, asusime kohvikus maiustama. Kohvik ise on küll üsna tagasihoidlik st. lihtsalt paar lauda ja pinki. Proovitud rostbiif jaanalinnulihast ja omlett seevastu olid ehedad ja imehead. Kõige krooniks veel eriliselt hõrk juustukook. See kõik ahvatles proovima ka lõuna või õhtusööki, mida pakutakse ettetellimisel. Ehk kunagi jõuab.
Ei saanud ka seekord ilma Kalkohvikus peatumatta. Kalasupp maitses endises headuses ja elu oli helge.
Pärastlõunal sedasime end sisse Namaste taluhoovis. Sulnis suvepäev ja mõnus vastuvõtt tegid olemise mõnusaks, mida tähistasime kerge mulliveiniga. Imetlesime ürdiaia ande kuni taevas õhtupäikeses kaunilt punakaks värvus. Õhtusöögiks valmistas Davide , Namaste itaalasest kokk,meile risotot ja vutte lisandiks pommu koos toorjuustukreemiga. Magustoiduks nautisime talu värskeid aiamaasikaid jäätise ja espressokastmega. Peale sööki jätkus meil veel küllaga energiat, et saunas käik ette võtta. Mõnus oli soojas tünnisaunas konte pehmendada ja õunapuude otsas kõlkuvaid laternaid imetleda. Maailm sai parandatud ja naeruteraapiast uut energiat ammutatud. Uni maitses avaras lakapealses imemagus ja hommikune vihmgi ei heidutanud. Oli aega nautida rikkalikku hommikusööki, kaminas praksus tuli ja mahe muusika paitas kõrvu. Kiiret polnud kuhugi, järgmine sihtkoht oli ümbernurga ja vihma aina kallas.....
Namaste aadressil kostus ka nurinat, et toit oleks võinud olla rohkem kohalikust toorainest ja itaalia kokk oli tõrges, lõpuks veel ka hind liiga kallis. No jah, võib olla oli see emotsioon seotud kõige enam sellega, et perenaist ennast ei olnud seekord kohal ja abilised ei suutnud emanda puudumist asendada. Kuigi neile ei saa ka suuremat ette heita. Hind ei olnud muidugi odav, kuid miks ta peakski? Tegemist on ju erakoduga, kuhu võetakse külalisi vastu kodumajutuse korras, võta või jäta...ta ei tegutse ka avaliku söögikohana, nii et ühtlast taset teenuste osas ei maksa sealt loota. Kindlasi aga annab sealviibimine võimaluse vaadata lähemalt maitsekalt ja kaunilt renoveeritud talukohta, saada ideid ning inspiratsiooni toiduvalmistamise osas. Isegi siis, kui pitsa ja risoto valmistamine ei ahvatle ja tundub juba tüütuseni tuttav olevat, saab ikka ja alti midagi kõrvataha panna. See oli Sikke loodud maailm, kus on hea peatuda, tükike kaasa saada ja enda omaga liita.
Talust viis tee edasi mõisa. Pädaste härrastemaja majutas meie reisiseltskonna oma luksuslikesse tubadesse. Esimesed hetked kulusid tutvumisele ja avastamisele. Kuidas telekas voodi jalutsist välja sõidab, milline on muusikavalik, kas vannitoas mahub ikka valsisamme tegema......mitte, et seda kõike just hädapärast vaja oleks, aga tore on ju ennast lõbustada uute mänguasjadega, kui need käepärast on.
Lõuna veetsime Meremajas. Alustuseks nautisime Pädaste antipastit, punapeedi pesto, röstitud jaanalinnufilee,tursamaksa- vutimuna rilette, kuivatatud kala, Pädaste leiva õhikud, valik mõisa aia salateid vürtsika mõisa salatikastmega. Hea maitses ka tasasel tulel hautatud lamba koot suviste köögiviljade ja salvei kastmega. Üle kõige oli siiski lepasuitsu heeringas. Laualt ei puudunud ka koduõlu, selle pidime küll juba varakult ette tellima. Kuni einestasime lakkas ka vihmasadu, nii et saime nautida ka jalutuskäiku ja veidi unistada paadisillal, imetledes ülemere paistvat Armastuse saart.
Bjuutisliip ja värskendav vann seljataga olime valmis viimaseks vaatuseks. Tegevuspaik Alexandri restoran, tegelasteks värske kohalik tooraine ja lavastaja Peeter Pihel. Sätisime ennast saalis parimatele paikadele, ootusärevust aitasid maha võtta šampanja peened mullid. Suurepärase tausta lõi loojuv päikesevalgus ja põlispuud, mis tänu klaasseinale olid muutunud ruumi osaks. Ja siis ta algas...
Tervituseks saabub munakoores suitsusiiavaht kalanahaga.
Esimeseks käiguks on kurk. Taldrikul ilutsevad kurk ja sibul, kuhu valatakse leem, tulemuseks on külm kurgisupp.
Varane tuhlis, Gotlandi trühvel, valitud salatid
Koha ,lillkapsa "risoto" soolas röstitud juurseller estragon
Küülik, porgandi koriandri salat, suitsusibulakreem ja karameliseeritud sibulad
Kadaka sorbee.
Magustoiduks oli Muhu hapurokk, mille üks koostisainetest on kartul, maitses imehea.....ja pilti ei jõudnudki teha, uudishimu oli suur.
Kui Peeter õhtu lõpetuseks saali astus vallandus spontaane aplaus. See siin oli tõepoolest kunst taldrikul, mida igaüks naljalt järgi ei tee. Maitsed on selged ja puhtad, välja oli toodud värske tooraine parimad küljed, mis oskuslikult põimuvsid ja kõlasid koos. Saadud oli tõeline elamus, maitsemeeled hellitatud ja suur rahulolu kaunilt veedetud õhtust.
Mitte väikesem aplaus ei kuulunud meie teenindajale Elole, kes on Pädaste tõeline pärl. On rõõm kohata teenindajat, kes tõepoolest naudib oma tööd ja inimestele elamuse pakkumist. See pole pelgalt transporditöö köögist saali, vaid osa tandemist, kes naudib toidumaailma ja oskab seda ka edasi anda.
Tänud, Pädaste tiimile, siin olemisest ei saa iial küllalt, ikka tahaks tagasi.
