Pakkimine

No mida muud ikka üks toidust rõõmu tundev inimene oma sõpradele jõuludeks kingib, midagi söödavat, eks. Mässasime meiegi Hannaga šokolaadi lõhnases köögis nii mõnedki tunnid ja tulemuseks täitusid kinkekarbid omavalmistatud trühvlitega. Martsipan ja pähklid said tumedast šokolaadist kesta. Šokolaadi, või ja koore segu lasime külmkapis taheneda, vormisime pallid ja veeretasime kookoshelvestes ja valges šokolaadis. Vormisime üsna pika šokolaadisalami, millest tükikesi lõikasime.


1 dl kooritud pistaatsia pähkleid
2 dl Digestive küpsiseid
250 g tumedat šokolaadi
60 g võid
2 tl kaneeli
2 munakollast
2 spl konjakit

Hakkisin pähkild ja murendasin küpsised. Sulatasin šokolaadi ja või veevannil, lisasin kaneeli, konjaki ja vahustatud munakollased. Segasin juurde hakitud pähklid ja küpsised. Lasin jahtuda toatemperatuuril umbes tund ja vormisin toidukilesse vorstikese. Hoidsin külmkapis järgmise päevani. Valmis “salamit“ keerutasin tuhksuhkrus. Enne tükkideks lõikamist lasin 15 min. seista toatemperatuuril, siis andis lõigata kaunid palad.
Kingitused pakitud asusin pakkima kohvrit, et veeta jõulud kaugel San Franciscos oma õe perega.
Söön täna veel viimased verivorstid ja õlles hautatud hapukapsa, sest ees ootavad Ameerika jõulud Eesti- Guatemaala moodi. Kohvrisse sokutan ka juuretisepoju, et oma kodust kaugel elavale õeraasule leivaküpsetamine selgeks õpetada.
Kauneid pühi ja soojust hinge!

Piparkoogid küpsetatud

....ja nahka pistetud. Häbi tunnistada, kuid jah see oli esimene aasta, kui piparkoogitainast ise tegin. Eelnevalt olen piirdunud poes ja kohvikutes pakutavaga. Peab ütlema, et Bonaparte piparkoogitainas oli enne mu lemmik, kuid enam mitte. Loodan, et ta on endine, kuid minu arusaam tõelistest piparkookidest on muutunud. Ma ei usu, et poetainas on tehtud ehtsa võiga. Tüütu, ega keeruline protsess polnud, pigem vägagi nauditav. Tainas pidi nädalapäevad külmkapis seisma. Pidasime vapralt vastu, ainult üksikutel nõrkushetkedel käisime salaja maitsmas, kas on ka hea? Piparkoogid tulid suussulavad ja nii nad kähku ära „sulasidki“. Olid parajalt vürtsikad, kasutasin Piprapoest ostetud piparkoogivürtsi.Taina segamine oli minu jaoks meeldivam osa protsessist, küpsetamisel oli Hanna õnneks abiks. Minul ei jätku piisavalt kannatus kõiksugu vigurite voolimiseks. Piparkoogid kaunistasime hiljem valge šokolaadiga, tuhksuhkruga glasuur pole mulle kunagi meeldinud. Tegelikult oli nad väga head ka juba ilma kaunistusteta.
Retsepti leiutama ei hakanud, nami-namist leiab juba kiidetud ja läbiproovitud.


2 dl heledat suhkrusiirupit

2 dl tumedat muscovado suhkrut

pakk Piprapoe piparkoogivürtsi (kaneel,ingver, nelk, kardemon, vürts, muskaatpähkel, sidrunikoor, koriander)
250 g võid

2 muna 

11 dl nisujahu
2 tl söögisoodat

Kuumutasin potis siirupi koos suhkru ja maitseainetega keemiseni.
Tõstsin potti tulelt ning segasin juurde tükeldatud või. Segasin, kuni või oli sulanud, siis lasin veidi jahtuda. 
Lisasin kloppides ükshaaval munad.
Segasin söögisooda jahuga ja lisasin vähehaaval siirupi-võisegule.
Sõtkusin taina hoolega läbi ja pakkisin kilesse.
Kannatsin nädalakese ja küpsetasin piparkoogid.

Mandariinikook

Vägagi jõulumaitseline kook. Vastukaaluks magusatele ja rammustele jõulumaiustele on see kook midagi täiesti erilist ja ei pruugi olla meeltmööda maiastele. Mõru-magus maitse koorega mandariinidest ja mandlitest ning täiesti jahuvaba. Kook on kohev ja mahlane. Mulle meeldis vägagi, teadsin seda kohe, kui Pille blogis postitust nägin ja ma ei eksinud. Apelsinid sobiksid ka oivaliselt, tuleb ainult otsida õhukese koorega ja seemnevabasid vilju. Mul vedas leidsin mandariinid, kus polnud seemneid. Vastasel juhul tuleks enne püreerimist mandariin pooleks lõigata ja seemned välja õngitseda.


9 mandariini

6 muna
250 g suhkrut

250 g mandlilaaste
1 tl küpsetuspulbrit 

2 sl apelsiniõievett
tsitruselikööri


Pesin mandariinid hoolega. Panin potti, valasin peale niipalju külma vett, et mandariinid olid kaetud. Kuumutasin keemiseni ning keetsin tasasel tulel tund-poolteist. 
Nõrutasin mandariinid, lasin veidi jahtuda. Panin mandariinid köögikombaini ning püreestasin. 
Vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Jahvatsin köögikombainis mandlid peeneks. 
Segasin jahvatatud mandlid küpsetuspulbriga, segasin munavahu hulka.
 Lisasin juurde mandariinipüree ning apelsiniõievee ja likööri. 
Kallasin taina võitatud lahtikäivasse vormi.
Küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni kook oli pealt kuldne. Kontrollisin koogi küpsust puutikuga - kui koogi keskele torgatud puutikk puhtaks jääb, on kook valmis. 


Oivaline maius külma talveõhtul, kaaslaseks tassike ingveriteed.

Kirsiõllesai

Eriti lihtne küpsetis. Valmib lausa iseenesest. Angelica Udeküll valmistas seda Terevisoonis. Muutsin pisut koostisaineid ja sain toreda jõuluse saia. Pole mingit kergitamist- sõtkumist kõik selle töö teeb õlu sinu eest ära, lihtsalt mugav!

500 g täistera nisujahu
1 ½ tl küpsetuspulbrit
 
3 spl rafineerimata roosuhkrut

1 tl soola
500 ml tumedat kirsiõlut

100 g võid

kuivatatud kirsse

 mandleid
2 tl piparkoogi maitseainet

Panin kirsid portveini ligunema.
Segasin omavahel kõik kuivained, lisasin õlle ja sulatatud või. Segasin tainasse nõrutatud kirsid ja mandlid ning asetain taina keeksivormi. Küpsetasin 190 kraadi juures 1 tund.

Metsanotsu Nigella moodi

Katsetused ulukilihaga jätkuvad. Sel nädalavahetusel proovisin kätt metssealihaga. Panin tükeldatud põrsaliha eelmine päev punaveini sisse ligunema, lisasin rosmariini ja mõned küüslauguküüned.
Retsepti idee sain jahimehe kaasalt, kelle värvikat kirjeldust kuulates ei saanud ma enam üle ega ümber. Retsept ise on Nigella arvukatest tagavaradest ja töötas ülivägahästi.

1kg metssealiha
õli praadimiseks
2 sibulat
1 tl kaneeli
1 tl jahvatud vürtsköömneid
1 tl ingveripulbrit
vürtsi
1 tl kurkumit
peotäis tatleid
2 kl granaatõuna mahla

2 punast sibulat
granaatõunamahla
purustatud jõhvikaid

Serveerimiseks:
granaatõunaseemneid
koriandrit

Võtsin liha marinaadist ja vajutasin paberiga kuivaks. Hakkisin sibula ja pruunistasin pannil, lisasin maitseained ja kuumutasin veidi. Tõstsin kuumust ja pruunistasin liha. Kallasin peale mahla ja jätsin tasasel tulel podisema. Lisasin tatlid. Lõikasin punased sibulad sektoriteks, segasin purustatud jõhvikad granaatõuna mahlaga ja lasin maitsetel imenduda. Hautasi liha umbes 2 tundi, kuni liha lusika all pudenes. Nõrutasin sibulad ja tõstsin lihale, juurde veel ohtralt hakitud koriandrit ja granaatõunaseemneid.
Paja kaant paotades täitus ruum imelise aroomiga.....liha oli suussulav, veidi magus, sibulad krõmpsud ja granaatõunaseemned andsid viimse lihvi, kui hamba all „plahvatasid“ Ettenägelikult olin õhtusöögile külalised palunud, tore oli jagada puhast rõõmu.

Põdraliha

Juhuslikult sadas mulle sülle ilus tükk põdraliha. No mitte nii juhuslikult siiski. Tubli jahimees Hiiumaal on seda loomakest juba pikemalt jahtinud. Nüüd, kui saagijagamise aeg käes oli pidas tema naine, armas inimene, mindki meeles. Hea perepoeg toimetas väärt kraami mandrile.
Peab tunnistama, et metsloomaliha valmistamise osas mul varem kogemusi polnud. Uurisin siis erinevaid retsepte ja küsisin kogemustega valmistajatelt. Kuna põdraliha on suhteliselt rasvavaene soovitatakse enamasti ahjupotis pikalt küpsetatud roogasid. Minu tagine on ka sobiv pesake põdravasikale.
Paar päeva enne pidusööki tükeldasin liha ja panin marinaadi laagerduma.

Marinaad

kimbuke tüümianit
kimbuke rosmariini
veidi õli
punast veini


Pakk peekonit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
väike peotäis kadakamarju
suur peotais musti ploome
2 porgandit
2 varselleri vart
soola
pipart
suts metsloomafondi


Võtsin liha marinaadist ja vajutasin paberiga kuivaks. Hakkisin peekoni, sibula ja küüslaugu. Tükeldasin porgandid ja sellerid. Pruunistasin peekoni pannil, lisasin sibula ja küüslaugu ning kadakamarjad, hautasin veidi. Tõstsin ahjupotti. Pruunistasin pannil liha ja lisasin sibula- peekoni segule, kallasin juurde marinaadi ja suts veel veini. Lasin üsna suurel kuumusel podiseda, kuni vein kees kokku. Panin juurde porgandid, sellerid ja mustad ploomid. Keerasin tule väiksemaks katsin kaanega ja lasin podiseda 2,5 tundi, siis oli liha ilus mure ja lagunes lusika all.
Juurde tegin kõrvitsa-pohla tšatni. Peotäiest hakitud kõrvitsast ja pohladest. Lisasin muscovado suhkrut ja spl valgeveiniäädikat. Keetsin kokku u 15 min. Mure põdraliha ja tšatni kõlasid oivaliselt kokku. Eelroaks valmistasin porgandi-ingveri püreesupi ja salatiks ahjupeedid, hakitud toore kõrvitsa ja rohelise salatiga.
Oli õdus esimese advendi õhtu. Ilusat jõuluaega!

Pöff ja böff .

Alanud on järjekordne Pöff. Filme vaatama pole ma veel jõudnud, küll aga juhatasin Pöffi sisse Böff à la tatar-iga. Ei saa kahjuks kiidelda, et see suurepärane mõte mul endal pähe tuli. Tõuke andis Pöffi emand Tiina Lokk reedeses Terevisioonis. Tema varianti ma jälgida ei jõudnudki, kui „juhuslikult“ oli mul külmkapis suurepärane veise sisefilee, millest õhtul piduroa valmistasin.

300 kuni 450 g hästi värsket kvaliteetset veiseliha fileed

2 tl sinepit

1 sl oliiviõli 

1 tl Worchesteri kastet

soola
ohtralt musta pipart
2 toorest värsket munakollast

Serveerimiseks


hakitud sibulat

hakitud hapukurki
väike purk anšoovist

Peenestasin liha terava noaga. Võib kasutada ka hakklihamasinat. Segasin liha maitseainete ja munakollasega ja panin külmkappi maitsestuma. Samal ajal hakkisin sibula ja kurgi. Röstisin saia.
Tõstsin lusikatäie liha saiale, kuhjasin juurde sibulat ja kurki ja katsin ašoovisefileega.
Mehine liharoog maitseb eriti mu õblukesele tütrele, see on üks tema lemmikuid.
Pärast õndsat söömaega välja enam ei kippunudki, leppisime kodukinoga. Veel mõned päevad kestab Pöff, ehk jõuan kinnogi.

Kapsarullid

Turul püüdis mu pilku ereroheline savoia kapsas. Silme ees pildid novembri Food&Traveli ahvatlevatest kapsaroogadest ostsin pikemalt kaalumata kena kapsapea. Kodus ajakirja uurides, selgus, et kõik kapsaretseptid olid ajakirjast mingil põhjusel välja jäänud. Pildid olid, retsepte aga mitte. Kapsarullide isu oli siiski suur. Teada tuntud hakkliha täidist teha ei tahtnud, abi leidsin Anni Arro kapsarullide retseptist.

1 käharpea kapsas
200g seeni (mina kasutasin austerservikuid, metsaseened oleks veel parem)
pool fenkolit
1 sibul
pool pakki toorsuitsupeekonit
mõned salveilehed
4 keedetud kartulit
2 dl vahukoort
veidi riivitud juustu (mul oli Pecorino)

Keetsin kartulid. Eemaldasin kapsalehed peast. Panin kapsalehed kergelt soolatud vette 10 -15 minutiks keema. Keedetud kapsalehed lasin külma vee alt läbi ja nõrutasin. Praadisin hakitud fenkoli, sibulad, peekon, seened ja salveilehed omavahel läbi. Tampisin kartulid pudrunuiaga veidi puruks. Segasin kõik koostisained omavahel ja maitsestasin soola ning pipraga. Lõikasin kapsalehel keskmist juurikat veidi õhemaks. Määrisin vormi võiga. Täitsin kapsalehed täidisega, voltisin kokku ja asetasin vormi. Puistasin rullid üle riivitud juustuga ja valsin peale vahukoore. Küpsetasin 200 kraadises kuumuses 30 minutit.

Kartuli, seene ja fenkoli täidisega rullid olid ülimaitsvad, lähevad kindlalt kordamisele. Õrnakoeline käharkapsast on saanud minu uus lemmik. Detsembri ajakirjas olid ka kaduma jäänu retseptid ära trükitud. Rullid olid siiski lihaga ja väga enam ei isutagi. Chorizo ja savoie kapsaga suppi peaks proovima.

Hommikupuder

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama Oprah saadet, kus keskenduti toitumisteemadele. Anti nõu peredele, kelle jaoks kodus toiduvalmistamine oli olnud tüütu kohustus ja ületamatu raskus. Uskumatu, kuidas pereemad kuhjasid toidukärudesse sügavkülmutatud valmistooteid, soojendasid neid hiljem mikros ning serveerisid papptaldrikutelt. Ja nii päevast, päeva. Ma küll ei usu, et saade suutis nende harjumusi oluliselt muuta, pigem nautisid nad enda 15 minutit kuulsust teleekraanil, kuid midagi ehk siiski kellegi jaoks muutus. Minu „avastus“ saatest oli pudru keetmine tavapärase vee või piima asemel õunamahlaga. Sellise lihtsa nipi peale võiks ju ka isegi tulla, kuid jah, enamasti on mingit tõuget vaja. Kasutasin kodust õunamahla ja seitsme vilja helbeid. Samahästi sobivad ka täistera kerahelbed. Lisasin pisut võid, kaneeli ja hakitud metsapähkleid. Krooniks lusikatäis omakeedetud õunaželeed.

Topelt šokolaadiga küpsised

Šokolaadi kuu jätkub. Food and Traveli kaanepilt mu lauanurgal ahvatles mind päevade kaupa, kuni ahvatlusele järel andsin ja proovisin neid kenasid küpsiseid valmistada. Esimesel korral lugesin retsepti pealiskaudselt ja panin šokolaadi poole vähem. Aga need on ju TOPELT šokolaadiga küpsised ja seepärast kannatas ka välimus. Minu maiustused ei muutunud ahjus sugugi nii läikivaks ja pealt kenalt pragunevaks, nagu õpetuse järgi oleks pidanud juhtuma. Kuigi maitsesid suussulavad.

Teisel katsel jälgisin retsepti täpsemalt ja nii see ime juhtuski. Küpsised läikisid siidiselt ja pragunesid ahvatlevalt.

50 g võid
450 g tumedat šokolaadi
2 muna
100 g heledat Muscovado suhkrut ( mul oli tume)
0,5 tl vanillisuhkrut
85 g nisujahu
0,5 tl soola
0,5 tl küpsetuspulbrit

Sulata veevannil šokolaad ja või. Vahusta munad suhkruga. Lisa vanillisuhkur. Sega juurde sulanud šokolaad ja või. Ühenda omavahel jahu, sool ja küpsetuspulber ja lisa muna- šokolaadi segusse kolmes jaos. Tõsta tainas lusikaga küpsetuspaberiga kaetud plaadile, küpseta 170 kraadi juures 10-15 min.

Peab siiski tõdema, et nn.“aiataha läinud“ partii oli maitselt parem. Topelt koguse šokolaadi puhul oli magusa laks liig, mis liig, kuid välimus jällegi atraktiivsem. Sellega oli nõus isegi meie pere suurim šokolaadisõber.

Barcelonas turul

Seekord lennutas kallis kaasa mind sünnipäevakingiks turule, Barcelonasse. Võib öelda, ka et käisime Barcelonas kohtingul, kuna tulime eri suundadest, et veeta nädalalõpp selles kaunis linnas. Juba lennukis, kui pealpool pilvi päike ennast näitas tundsin suurt kergendust, ta on siiski olemas. Siin hallis ja pimedas läheb alatasa meelest, kui ilus ja soe päike on.
Otsustasime seekord hotellis peatumise asemel üürida korteri kesklinnas Rambla ja turu vahetus läheduses. Netist potensiaalse apartmendi pilte takseerides, otsustasin kindlasti vähemalt ühe õhtusöögi ise turult soetatu kraamiga valmistada. Paraku napsati see inspireeriva interjööriga korter meie nina alt, pidime leppima tagasihoidlikumaga. Ei, ega seal midagi viga ei olnud, modernne ja lakooniline, vanade müüride vahele sobitatud pesake. Kuid otsustasin, et see pole ümbrus, kus tahaksin nii pikalt olla (terve õhtusöögi aja), kui vaid mõne sammu kaugusel on huvitavaid ja põnevaid restorane, milles pakutavat tahan proovida. Kokkamise jätsin kodukööki ja läksime maitsealmuste jahile.





Otsejoones turule. Ringkäik turul oli elevusttekitav. Lookas letid mereandide ja värske kalaga, vaatamata hilisele pealelõunale oli kauplejaid üsna rohkesti ja elu kees. Tekkis tahtmine maitsta ja proovida kõike. Õnneks oli see võimalus siinsamas. Letidevahel oli mitmeid söögikohti, kitsale pinnale pressitud kipakate toolide ja lauadadega, kus vaba kohta naljalt ei leidunud. Mõningase kohaltammumise järel leidsime ka istekohad ja seadsime ennast kiirelt paika. Vaatamata tagasihoidlikule ümbrusele oli toit ülimaitsev ja värske. Hellitasime end värskete austrite, mereandide ja cavaga. Kõõlusin veel pikalt turulettide vahel tahtmine kaasa lasta pakkida kõike ahvatlevat.

Meie üürikorter asus Rambla vahetus läheduses kitsal põiktänaval, ümber nurga kõrvaltänav on tuntud ka šokolaaditänavana. Seal on vaheldumisi antiigi ja kunstipoodidega šokolaadikohvikud ja poekesed, millest on raske sirge seljaga mööda kõndida. Lubasime endale ebatervisliku hommikusöögi tassi sulašokolaadiga, millesse värsket croissanti kastes tundus elu magus ja algav päev paljulubav.




Kaugeltki kõik söögikohad pole hiilgavad Ramblal, või just nimelt seal pole hiilgavaid. Selleks, et neid paremaid leida peab kodutöö tehtud olema. Õnneks armas abikaasa on suurepärane selles vallas ja nii õnnestus meil kohad saada Commerc 24 nimelisse kohta. Kaks viimast ja baarileti äärde ning paar korda helistati üle ning uuriti, ega me pole ümber mõelnud. Õhtusöök algas hispaanialikult hilja, restoran avati 20.30 . Pärast jalutuskäiku laupäevaselt kihavas suurlinnas, jõuame kohale esimeste külalistena ja saame baarileti ääres valida parimad kohad, vaatega avatud köögile. Ruum on hubane. Tumedad seinad, kirgas punane ja kollane. Erikujulised toolid ja kõrged lauad, sambad ruumi kaunistamas, taustaks ooperiaariad. Teenindus sujuv ja laitmatu, köögist kostab kiiret klõbistamist ja nõudliku pealiku hüüdeid ning käske. Menüü koosneb tapastest. kõiki roogasid on võimalik tellida ka tavaportsionitena, valime seitsmekäigulise tapase menüü ja jääme huviga ootele. Peale nelja erineva oliivõli tutvustamist pakub kelner ka värskeid trühvleid, mis just õnnestunud hankida, lisakäiguna ja ahvatleb hurmavalt lõhnavat purki lauale sättides. Trühvliaroomist uimane nõuan kohe lisakäiku, hiljem arvet makstes on mu uimasus asendunud imestusega. Tuleb tunnistada, et see oli väga osav müügitrikk ja mina lihtne saak, kes kohe liimile läks. Trühvlite juures meeldibki mulle enam aroom, kui maitse, oleks piisanud ka nuusutamiset:)
Peale trühvlitrikki oli aga kõik muu suurepärane. Maitsed jumalikud, puhtad ja selged, mis peamine, ühele taldrikule polnud kuhjatud liiga paju erinevaid maitseid. Ei mingeid liialdusi ega peenutsemist.
Seal baarileti ääres istudes tekib iseenesest võrdlus hommikuse omletisöömisega turuleti ääres. Vorm on erinev, kuid samasugune pühendumus toiduvalmistamisel ja värske valitud tooraine.
Enne kojulendu jooksen veel turult läbi, et haarata kaasa tükike foie gras'd. Peale maandumist koduköögis pruunistan seda pannil kergelt, kergelt lisaks veel paar õunaviilu ja mõnulen edasi Barcelona päike südames ning hõrk maitse suus.

Lõheconfit ja läätsesalat

Viimasel ajal on mind haaranud erinevate kalaroogade valmistamise vaimustus. Tegin neid järjest mitmeid. Nii mitmeid, et mu armas tütar, avaldas arvamust, et kui ma nendega vahet ei tee kasvavad tal suurest kalasöömisest soomused selga ja uimed külge.
Inspiratsiooni ammutasin soomlaste Gloria Ruoka & Viini viimasest numbrist. Kõige muljetavaldavam oli neist siiski madalal kuumusel oliivõlis valmistatud lõhe. Kala küpseb ainult 75 kraadises ahjus kuni 38 kraadini (kala sisetemperatuur). Külmkapi külma kala küpsemiseks kulub selleks 40 minutit.
Lõhe on kergelt leige ja suussulavalt pehme, läätsesalat sibulatega loob suurepärase koosluse. Olen tänaseks seda rooga teinud juba paaril korral, lihtne ja imeline. Liinagi on oma blogis seda retsepti mõnusalt kirjeldanud ja vaimustust avaldanud.

500 g lõhefileed
2 spl jämedat meresoola
valget pipart
1 tl suhkrut
1 sidrun
2 dl oliivõli

Lõika kala u 2cm laiusteks tükkideks. Sega sool, suhkur ja pipar omavahel ja maitsesta kala seguga. Lase kalal külmkapis maitsestuda tund kuni kolm. Pühi paberiga maha soolaterad ja aseta kala ahjuvormi võimalikult tihedalt. Säti kala peale sidrunilõigud ja kalla üle oliivõliga. Õli peab kala täielikult katma. Mul oli üsna väike vorm ja sain hakkama 1 dl õliga. Küpseta 75 kraadises ahjus 40 minutit.

Läätsesalat

2 dl punaseid läätsesid
1 punanae sibul
peotäis värsket spinatit

Laimikaste

1 laimi mahl ja riivitud koor
3 spl kala küpsetamiseks kasutatud oliivõlist
soola
1 tl suhkrut
musta pipart veskist

Keeda läätsed pehmeks(8- 10 minutit). Jahuta. Haki sibul. Sega omavahel läätsed, sibul ja spinat.
Ühenda kastme komponendid omavahel ja vala salatile. Tõsta valmis kala salatile.

Sünnipäevakook

Sünnipäev on tore päev. Siirad soovid, naeratused, kallistused. Lapsepõlves saatis elevus tähtsat päeva ja ootused numbri kasvamisele olid suured. Nüüd numbrid enam ei huvita, kuid aegajalt tuletavad nad sulle ennast ise meelde. See eest elamusi ja emotsioone lisandub koos numbritega. Õnnetunnet suurendab seegi, kui laps sinus pole päriselt kadunud ja mängulust säilib.
Minu mäng käib toiduga, see teeb õnnelikuks, lisaks täidab kõhtugi.
Seekord sai sünnipäevakoogiks õige magus šokolaadi-juustukook, kreemine, sametine ja aromaatselt lõhnav. Üksi süües oleks kook tapvalt magus, kuid sõpradega jagatuna saab sellest just paraja annuse õnnehormooni.
Retsept on pärit Food and Travel novembrinumbrist, the chocolate special. Innustust sain ka vernanda blogist, kus ta värvikalt kirjeldab sama koogi valmistamist.

200 gr Digestive küpsiseid
50g šokolaadi
80 gr võid

800 gr toorjuustu
100 gr suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 muna
200 gr tumedat šokolaadi

Sulatasin või ja lisasin šokolaadi. Pidevalt segades sulatasin kuumas võis šokolaadi. Purustasin küpsised köögikombainis ja lisasin sulanud või ja šokolaadisegu. Katsin lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaberiga ja surusin saadud massi vormi põhjale. Vahustasin munad suhkruga ja segasin mikserit kasutades juurde toorjuustu. Sulatasin veevannil šokolaadi ja segasin vähehaaval toorjuustu munasegu hulka. Kallasin segu põhjale ja küpsetasin 150 kraadises ahjus 40 min. Jahutasin koogi ja lasin üleöö külmkapis taheneda.