Hõrk lehmasaba

Tuli minugi kord sabaga poes silmitsi seista. Ei, ei järjekorda polnud ja keegi peale minu toredale toorainele tähelepanu ei pööranudki. Tõttöelda oli see kohtumine, mida olin ammu oodanud. Põhjuseks mitmed blogilood, mis sabaisu üleskruvisid. Piilusin Mari-Liisi ja Tuuli sabapotti. Valisin sabateoks pühapäeva, et oleks aega rahus toimetada. Kuna ahju läks šokolaadikook, otsustasin sabahautise teha pliidil. Tõstsin paja tulele ja alustasin varakult.

kilo veisesaba
õli
2 spl jahu
2 porgandit
4 sellerivart
2 sibulat
3 küüslauguküünt
2 loorberilehte
1 spl tomatipastat
1 pudel tumedat õlut
200 ml veiselihapuljongit
soola
pipart
kotike (10g) Pädaste ürte (salvei,rosmariin,sinepiseemned,aniispipar)

Maitsestasin sabatükke soola ja pipraga, veeretasin kergelt jahus ja pruunistasin pannil. Tõstsin potti. Hakkisin juurviljad ja lasin kergelt kuumal pannil pruunistuda, lisasin ürdid ja tõstsin juurviljad sabatükkide juurde. Valasin juurde õlle ja lasin keema tõusta. Lisasin puljongi ja tomatipasta. Vähendasin kuumust ja katsin kaanega. Jätsin tasasel tulel hauduma kolmeks tunniks.


Vahepeal jõuab vabalt ilusalongis käia. Teismelisel palusin küll igaks juhuks pajal silma peal hoida. Küll oli mõnus koju tulla. Juba ukse taga kandusid ninna hõrgud aroomid. Süütasin küünlad ja serveerisin lakitud küünte säras perele õhtusöögi, nagu pätsuaegne naine. Oi, see oli oivaline söömaaeg. Nii mõnus, maitseküllane ja rikkalik kaste. Liha lausa sulas kontide küljest lahti. Juurde serveerisin pataadipüreed.
Teismeline, muidugi nõudis kohe taskuraha lisa, tema pidi peret toitma ja katma. Kuna hästi söönud inimesel on hea tuju, lubasin asja kaaluda.

Ah, et mis sai šokolaadikoogist? Olin meeltesegaduses või hoopis lootuses, et tuleb ehk kunagi ka rannahooaeg, ostnud rasvatut kohupiima. Hapukoort ka ei olnud, panin jogurtit. Saate isegi aru, et välja midagi head ei tulnud:(

Panna cotta

Elu peab ikka magus olema. Üks hea ja lihtne magustoit aitab sellele kohe kindlasti kaasa. Mis saab olla lihtsam, kui koorene desserdiklassika Itaaliast. Nopri talu vahukoorest saab kreemise ja ehtsa koore maitsega hõrgutise. Ettevaatust želatiiniga, magustoit peab jääma pigem pehme, kui kõva.

kogus neljale

200 ml vahukoort
200 ml piima
1 vaniljekaun
2 želatiinilehte
50 g suhkrut

serveerimiseks marju

Pane želatiinilehed külma vette ligunema.
Lõika vaniljekaun pikuti pooleks, kaabi seemned väikese noaga lahti. 
Pane piim, koor, vaniljeseemned ja -kaun potti. Lisa suhkur. Kuumuta tasakesi keemiseni, siis keeda nõrgal tulel 10 minutit. Eemalda kooresegust vaniljekaunad. Tõsta pott tulelt, sega juurde kuivakspigistatud želatiinilehed ning vispelda, kuni need on sulanud. Jaota panna cotta segu 4 magustoiduvormi sisse, kata pealt toidukilega ning pane vähemalt 3 tunniks külma tahenema. Enne serveerimist kasta vormi alumine osa korraks kuuma vee sisse, siis kummuta magustoidud taldrikutele. Puista peale ohtralt meelepäraseid marju. Mina kasutasin seekord mustsõstraid.

Tuur vahuveinikastmes

Lõpuks ometi tilguvad räästad ja sulavesi on saanud voolama. Vahest on vool nii tugev, et otsib väljapääsu läbi sinu magamistoa lae ja niriseb tapeedimustril tantsides allapoole. Siis otsustab kogu talve kogunenud lumi korraga libiseda alla katuselt ja sulgeda väljapääsu garaazist. Pole kõige hullem. Jala saab ka liikuma. Kummikud jalga ja otse läbi lompide. Poetiirul leidub värsket tuurakala ja koju jõudes on põhjust avada pudel kihisevat, kevad ju. Klaasike veini endale ja kaaslasele, järgmine tuurakalale. Retsept raamatust „Vene Köök“


600 g tuura
100 g võid
soola
poole sidruni mahl
2 haput õuna
1 klaas kuiva vahuveini
kimp tilli

Lõika kala portsjoniteks ja pane potti või paksu põhjaga pannile. Aseta kalatükkidele külm tükkideks lõigatud või, puista peale soola ja pigista juurde sidrunimahla.
Koori õunad ja eemalada südamikud. Lõika tükkideks ja pane kala juurde. Kalla peale vahuvein. Kata pott kaanega ja lase keema, siis vähenda kuumust ja hauta 5 minutit.
Puista üle hakitud tilliga.

Kala saab mahe ja kerge hapuka mekiga, õunatükid kastmes on tõelised üllatajad. Juurde sobib roheline salat või meelepärane juurvili.
Kena kevadet!

nAnO

Kodurestoranid pole enam ammu mingi uudis. Seekord sättisin jalad Beatrice ja Priidu laua alla. Esimese emotsiooni lõi eklektiline sisekujundus. Raske valik, kuid lubatud ainult julgetele ja hea stiilitajuga persoonidele. Beatrice jaoks on stiilide segamine loomupärane ja tulemus, kui mitte aplodeerima panev, siis meeldejääv igatahes. Külluslik interjöör kiskus kaasa võlumaailma. Mängulised maalingud seintel ja mööblil kutsusid uudistama ja käega katsuma. Selgus, et maalimise juures on abiks olnud sõbrad, kuid ka lapsi pole sellest haaravast tegevusest eemale hoitud.
See pole pelgalt kodukohvik, vaid kohvik keset pulbitsevat elu. Siin aetakse modelliäri, kasvavad lapsed, kokatakse kirglikult ja võõrustatakse külalisi. Ükski toiming ei sega teist. Üheaegselt ollakse valmis võõrustama mitmeid seltskondi. Senine rekord on 30 näljast. Hetkel tegutsetaks siiski veel ettetellimisel. Seekord oli laud kaetud vaid meile. Lauanõudki kõik omanäolised. Õhtu jooksul ei kohanud sarnast tassi ega taldrikut, kõik olid pilkupüüdvad ja kaunilt kordumatud. Ühtne kooslus tekkis läbi pakutava toidu.





Pererahva äsjase Maroko reisi lummus andis maitset ka roogadele. Maroko vürtsid oli lisanud võõramaist nüanssi suus sulavatesse lihapirukatesse. Pearoaks valmis aromaatne tagine kanast. Maitsesime ka kuulsat borši. Porgandi- ja kapsapirukad olid särava välimusega. Imeõhukese taigna alt ilmus nähtavale rikkalik ja imemaitsev täidis. Caponata Beatrice stiilis sundis ka üha uuesti taldrikut täitma, magnetiks selles oli õige pisut tumedat šokolaadi. Õhtu lõpetas elegantne ja habras pohlakook.
Nimi nAnO jäi pererahvale kõrva reisil,itaallased kutsuvad nii väikseid inimesi või siis väikseid ja armsaid asju. Kodurestoran just selline ongi. Kokanduslikele šedöövritele ei pretendeerigi, kuid parajalt suure toosi vaimustust garanteerib.
Kui ei usu, minge ja proovige ise!

Kevade ootamise salat

Õhus on kevade lõhna, linnud teevad häält ja päike paneb silmi kissitama. Ükskord lõppeb ka see karupükste ja karvamütside aeg. Kapist pääseb välja siidiseelik. Kõhus ja õhus hakkavad lendlema liblikad. Soojendavad pajaroad taanduvad, salatid teevad oma võidukäiku. Minu üks lemmikuid varakevadisel perioodil on punase kapsa salat.
Retsept on pärit Natalie Savona raamatust „Köögipsühholoog“. Leian ennast ikka ja jälle seda lehitsemas, kui tasakaal meelierutavate toidunaudingute ja tervisliku toitumise vahel kiiva kisub.
Raamatu sõnum on lihtne: meie tunded ja mõtted sõltuvad suurel määral sellest, mida ja kuidas me sööme. Seega sätin ennast võimalusel päikeselaiku krõmpsuvat punast kapsasalatit sööma ja tunnen,kuidas ennast uue energiaga laen. Vähetähtis pole ka salati kaunis värv. Viimasel ajal olen hakanud salatile ka avokaadot lisama. Mulle meeldib lillaka kapsa ja rohelise avokaado värvide kooskõla ja tekstuuride erinevus.


punast kapsast
fetajuustu
1 õun
päevalilleseemneid

Kastmeks

oliivõli
sidrunimahla
1 tl sinepit(seemnetega)
1 purustatud küüslauguküüs
soola

Haki kapsas võimalikult peeneks. Tükelda õun ja murenda juust. Sega kastme komponendid omavahel, vala salatile, puista pinnale päevalilleseemneid.

Kitsejuustu- kõrvitsa püree

Ühel külmal veebruariõhtul kutsus restoran Dominic oma võlvide alla veininautijaid, et jagada maitsenaudinguid. Pearõhk oli Chateau Kirwani Margaux erinevate aastakäikude veinidel. Õhtusöögi seadis veinidega koos helisema restorani peakokk Allar Oeselg. Mõnulesin minagi sel kargel õhtul õdusas interjööris klaverihelide saatel ja küünlaleegi hubasuses ning lasin maitsemeeli hellitada.
Pärast tervitusjooki, milleks oli Bordeaux Blanc serveeriti eelroa juurde nautimiseks kaks erinevat veini. 1999 ja 2004 aastakäik. Esimest rooga oodates veinidega tutvust tehes lummas mind 1999 aastakäik oma aroomi ja rikkaliku ning kauakestva järelmaitsega. Siin tomineeris Cabernet Franc mari.
Eelroaga koos proovides sobitus paremini 2004 aasta nektar, milles oli ülekaalus Cabernet Sauvignon. Veini juurde pakuti pardifilee rohelise salati, balsami äädika, sibula-parmesanipiruka ja mustsõstra leemega. Toit oli kaunis klassika. Maitsed kenasti paigas ja kaunis silmadegagi söömiseks.
Pearoaks serveeriti lamba karee ja filee ürdi-risotoga, kitsejuustu-kõrvitsa püree grillitud köögiviljadega Bordeaux kastmega. Seekord maitsmiseks jällegi kaks veini 2000 aastakäik ja 2003. Nendes kahes veinis minu jaoks nii suurt erinevust välja ei tulnud, elegantselt mahlaselt ja nüansirikkalt mõjusid mõlemad. Küll aga pälvis minu sügava poolehoiu ja jäi kauaks meede kitsejuustu-kõrvitsa püree.
Magusroaks oli peakokk jäänud klassikalisse rütmi nagu väärikatele veinidele kohane. Siiski lisandus ka pisike väljakutse. Virsiku kreembrülee oli kaaslaseks saanud sinihallitusjuustu jäätise. Kooslus oli põnevalt intrigeeriv ja maitsed täiendasid teineteist, mis peamine: jäi meelde, ega jätnud proovijaid ükskõikseks.
Kitsejuustu-kõrvitsa püree mõte mind maha ei jätnudki, enne, kui pidin ka sellega kätt proovima. Tundub nii lihtne ju, kuid kas õnnestub samalaadset maitset saada?
Tühjagi! Jooksin ikka mitmel korral uue kõrvitsa järel, et taaskord otsast alata. Püree jaoks vees kõrvitsat keeta ei tasu ja ahjus röstimisel peab ka valvas olema. Tulemus, millega rahule jäin sündis nii.

500 g kõrvitsat
100 g sulatatud kitsejuustu
soola, pipart
muskaatpähklit
veidi kurkumit

Röstisin u 2 cm laiuseid kõrvitsasektoreid(koos koorega) 20 min ahjus. Eemaldasin pehme viljaliha koorest, segasin juurde kitsejuustu ning suristasin kergelt sauseguriga ühtlaseks. Maitsestasin.

Maroko pannkoogid

Ma ei oska pannkooke küpsetada. Vähemalt häid pannkooke mitte. No tegelikult pole ma väga ka oma pannkoogi küpsetamise oskusi viitsinud lihvida. Häid pannkooke saan tavaliselt ema juures ja tema omad on tõeliselt head. Tal on olnud ka püsivust seda oskust lihvida mitukümmend aastat.
Kui mu tütar aga tegi ettepaneku, et küpsetaks Maroko pannkooke, oli see minu jaoks samal hekel idee millest kinni haarata ja vaimustuda. Silme ette kerkis "punane linn" Marrakech oma salapära ja seiklustega. Kalalõhnane, sini-valge Essaouira, vaba ja vallatu.


300 g nisujahu
200 ml käesooja vett
1 tl soola
1 spl kuivpärmi
100g võid

Sega sool, pärm ja jahu omavahel. Lisa juurde vähehaaval vesi ja sõtku tainas. Lõpus lisa veidi sulatatud võid. Sõtku tainast hoolega ja jäta umbes 15 minutiks kerkima.( Pühapäeva hommikul saab siis voodisse tagasi pugeda ja mõnuga veidike raamatut lugeda.) Jaga tainas võrdseteks osadeks. Rulli tainapallist ümar ring käte või tainarulli abiga. Tainarull on siin parim, kuna rullida tuleb hästi õhukeseks ja hea oleks kui tainas keskelt ei rebeneks. Siis vala keskele veidi sulavõid ja voldi küljed üksteise peale, et moodustuks ruut. Tasanda veelkord rulliga. Step by step juhtnöörid siin. Toimi nii kogu tainaga alles siis asu küpsetama. Selleks kuumuta pannil õli ja või segu ning küpseta kergelt kooke mõlemalt poolt. Ettevaatust mitte üle küpsetada! Naudi apelsini salati, mee või meelepärase moosiga. Astelpaju moos ja apelsinid sobivad suurepäraselt.
Koogid tõid meelde mõne aasta tagused Maroko rännakud. Hanna alustas, mina vaimustusin ja pealelõunal märkasin kallist kaasat tegemas virtuaaltuuri Maroko riadidesse. Ilmselgelt on meil Maroko palavik. Raviks on hetkel pannkoogid:)

Avokaadojäätis

Kreemine ja hõrk maius. Sametisele avokaadole annavad särtsu juurde laim ja sidrun. Inspiratsiooni ammutasin ajakirjast Fine Cooking, retsept mugandustega. Ajakiri nimetab avokaadot lausa roheliseks jumalannaks. Seda ikka sellepärast, et see kaunis puuvili on ju suur energia- ja mineraalainete allikas. Usun, et tiba piima ja koort ei tee ka kõrgeaususe seltsis paha, pigem lisab võimu. Maitsenaudingut igatahes.

purk suhkruga kondenspiima
2 avokaadot
1 sidrun
1 laim
2 dl maitsestamata jogurtit
2 dl vahukoort

Poolitasin avokaadod, eemaldasin kivid ja uuristasin välja viljaliha. Riivisin juurde laimi ja sidruni koore ja presitud mahlad.
Lisasin juurde maitsestamata jogurti ja koore ning purustasin sauseguriga. Lõpuks lisasin juurde kondenspiima. Mina kallasin segu jäätisemasinasse ja tubli masin keerutas sellest külma maiuse.
Kuna tegemist on väga kreemise massiga, usun, et õnnestub hästi ka ilma jäätisemasinata maiuse tegemine. Selleks tuleb segu kallata madalamasse karpi ja sügavkülma pista. Aeg-ajalt külmumise ajal segamine ei tee ka paha.