Kõrvits - päikese aseaine

See reedehommikune äratus oli küll ehmatav. Appike, miks  tuba juba nii valge on, ilmselt olen sisse maganud, käis peast läbi. Looduse äpardus. Uneski poleks osanud ette näha sellist traagilist lõppu sügisenautimisele. Aga, ega see soolasambaks tardununa aknal seismine  ei muuda asja. Korra proovisin käsi puusa pannes ja etteheitvalt pead raputades oma pahameelt abikaasa peal välja elada. Oli ta ju varakult üleval, miks ta midagi ette ei võtnud?? Siis tuli meelde küll, et tema ju naudib talve ja  tean teisigi talveinimesi. Pole midagi parata, oma ängiga pean ma ise hakkama saama. 

Vaatasin abiotsivalt toas ringi ja pilk peatus riiulil, kuhu olin rivistanud esimesed omakasvatatud kõrvitsad. Oranži kera nähes hakkas kergem ja  ma usun, et lõdvestav naeratus libises üle mu näo. See õppetund on mul ju ammu selge, et meie laiuskraadil tuleb päike enese sisse püüda, siis on kust jõudu ja energiat ammutada.  No ja tuleb tunnistada, et sel kehvavõitu suvel olin ma üsna ettenägelik ning kasvatasin kõrvitsaid.  Ma olen ennegi  proovinud, aga siis pole peale kesiste lehtede midagi kasvanud. Seekord sai head rammusat kompostmulda kõrvitsataimedele padjaks laotud ja ennäe imet, viljakal pinnal kasvasidki uhked  päikest  täis pallid. Ütleme nii, et ega neid seal varjulises aianurgas nüüd üleliia ka suureks ei sirgunud. Täpselt viis kera paisusid korraliku kõrvitsa kabariitidega. Neid pisikesi nupsusid oli  küll ja veel, kuid lühike suvi polnud nende vastu piisaval armulik. 

Ma olin ikka hullult uhke oma kasvandike üle ja käisin  neid seal lehtede varjus  ikka ja jälle paitamas ning patsutamas. Pärast saagikoristust neid tuppa riiulile vinnates takseerisin mitme kandi pealt ja olid ikka nunnud küll. Kõik erinevad. Üks oli rohelisetriibuline nagu arbuus, üks roosakas-kollane, siis veel tumeoranž ja kaks pisemat erikujulist kollast. Kuigi mu mäletamist mööda taimed, mis mu  tubli kõrvitsakasvatajast tädipoeg mulle kevadel oma varudest jagas, olid kõik samad. Aga J-i enda omad on trikke teinud ennegi. Ühel aastal ronisid lausa naabri aeda õunapuu otsa ja kasvasid seal! Suisa pirakaks. Muidugi tuli siis hiiglasemõõtu kõrvitsale, mis puu otsas kasvada tahtis, toast lillepostament toeks tuua.

Nojah, ja enda omasid seal riiulil rivis  imetledes, taustaks mu oma laste foto, tabasin ennast võrdlemas kõrvitsaid lastega. Ei raatsinud ma esialgu nuga ühtegi kõrvitsasse lüüa. Kõik nii ilusad ja erilised.  Lastega on ka nii, kasvatad ja poputad neid ja ühel päeval hakkavad nende tiivad kandma. Sa oled nii oodanud seda aega ja ometi, kui mineku aeg käes, tahaksid nad veel kõvasti-kõvasti oma rinnale suruda ja veel viivu kinni hoida.  Aga siis kui haarde vabaks lased, tunned rahulolu ja uhkust, kui nede “lennukaart” vaatad.

Aianurgas kasvanud kõrvitsatega on umbes sama. Sisu tahaks  hinnata ja maitsta, aga vormi ei raatsi lõhkuda, veel mitte. Lükkad ikka aina edasi, käid ja paitad hellalt. Näitad kõigile, kes üle su läve astuvad. Esimese supi-isu rahuldad rutakalt turult toodud  muskaatkõrvitsaga. Aga varem või hiljem on see päev käes, kus päikesekera kallale peab noaga minema. Traagiline talveilm annab selleks loa ja paneb tegutsema. Võtsin ette kõige suurema 7-kilose hiiglase ja ragistasin kõiki jõuvarusid appi võttes. Kõrvitsaviilud said ahjus röstitud ja karbiga külma pandud. Siis on hea võtta, kui tuju tuleb või maru üllatab. Esimene supitegu sai astelpajuga särtsutatud, et ikka jaksaks talvele vastu seista.

500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsaviilud ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)

1 l kanapuljongit

2 spl võid

1 sibul

1 porgand

2 küüslauguküünt

2 cm ingveri tükk

150 g astelpaju marju

tšilliga maitsestatud oliiviõli

kõrvitsaseemneid

kitsepiimast toorjuustu

Haki sibul ja küüslauk. Riivi porgand ja ingver. Kuumuta poti põhjas või ja vala potti sibul, küüslauk, porgand ja ingver. Kuumuta mõni minut ja vala peale kuum puljong. Keeda kuni juurvili on pehme ja lisa kõrvitsapüree.  Püreesta sauseguriga astelpajumarjad ja vala läbi sõela supi sisse. Maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri tšilliõli ja röstitud kõrvitsaseemnetega ning lusikatäie kitsepiimast toorjuustuga