Kõrvits - päikese aseaine

See reedehommikune äratus oli küll ehmatav. Appike, miks  tuba juba nii valge on, ilmselt olen sisse maganud, käis peast läbi. Looduse äpardus. Uneski poleks osanud ette näha sellist traagilist lõppu sügisenautimisele. Aga, ega see soolasambaks tardununa aknal seismine  ei muuda asja. Korra proovisin käsi puusa pannes ja etteheitvalt pead raputades oma pahameelt abikaasa peal välja elada. Oli ta ju varakult üleval, miks ta midagi ette ei võtnud?? Siis tuli meelde küll, et tema ju naudib talve ja  tean teisigi talveinimesi. Pole midagi parata, oma ängiga pean ma ise hakkama saama. 

Vaatasin abiotsivalt toas ringi ja pilk peatus riiulil, kuhu olin rivistanud esimesed omakasvatatud kõrvitsad. Oranži kera nähes hakkas kergem ja  ma usun, et lõdvestav naeratus libises üle mu näo. See õppetund on mul ju ammu selge, et meie laiuskraadil tuleb päike enese sisse püüda, siis on kust jõudu ja energiat ammutada.  No ja tuleb tunnistada, et sel kehvavõitu suvel olin ma üsna ettenägelik ning kasvatasin kõrvitsaid.  Ma olen ennegi  proovinud, aga siis pole peale kesiste lehtede midagi kasvanud. Seekord sai head rammusat kompostmulda kõrvitsataimedele padjaks laotud ja ennäe imet, viljakal pinnal kasvasidki uhked  päikest  täis pallid. Ütleme nii, et ega neid seal varjulises aianurgas nüüd üleliia ka suureks ei sirgunud. Täpselt viis kera paisusid korraliku kõrvitsa kabariitidega. Neid pisikesi nupsusid oli  küll ja veel, kuid lühike suvi polnud nende vastu piisaval armulik. 

Ma olin ikka hullult uhke oma kasvandike üle ja käisin  neid seal lehtede varjus  ikka ja jälle paitamas ning patsutamas. Pärast saagikoristust neid tuppa riiulile vinnates takseerisin mitme kandi pealt ja olid ikka nunnud küll. Kõik erinevad. Üks oli rohelisetriibuline nagu arbuus, üks roosakas-kollane, siis veel tumeoranž ja kaks pisemat erikujulist kollast. Kuigi mu mäletamist mööda taimed, mis mu  tubli kõrvitsakasvatajast tädipoeg mulle kevadel oma varudest jagas, olid kõik samad. Aga J-i enda omad on trikke teinud ennegi. Ühel aastal ronisid lausa naabri aeda õunapuu otsa ja kasvasid seal! Suisa pirakaks. Muidugi tuli siis hiiglasemõõtu kõrvitsale, mis puu otsas kasvada tahtis, toast lillepostament toeks tuua.

Nojah, ja enda omasid seal riiulil rivis  imetledes, taustaks mu oma laste foto, tabasin ennast võrdlemas kõrvitsaid lastega. Ei raatsinud ma esialgu nuga ühtegi kõrvitsasse lüüa. Kõik nii ilusad ja erilised.  Lastega on ka nii, kasvatad ja poputad neid ja ühel päeval hakkavad nende tiivad kandma. Sa oled nii oodanud seda aega ja ometi, kui mineku aeg käes, tahaksid nad veel kõvasti-kõvasti oma rinnale suruda ja veel viivu kinni hoida.  Aga siis kui haarde vabaks lased, tunned rahulolu ja uhkust, kui nede “lennukaart” vaatad.

Aianurgas kasvanud kõrvitsatega on umbes sama. Sisu tahaks  hinnata ja maitsta, aga vormi ei raatsi lõhkuda, veel mitte. Lükkad ikka aina edasi, käid ja paitad hellalt. Näitad kõigile, kes üle su läve astuvad. Esimese supi-isu rahuldad rutakalt turult toodud  muskaatkõrvitsaga. Aga varem või hiljem on see päev käes, kus päikesekera kallale peab noaga minema. Traagiline talveilm annab selleks loa ja paneb tegutsema. Võtsin ette kõige suurema 7-kilose hiiglase ja ragistasin kõiki jõuvarusid appi võttes. Kõrvitsaviilud said ahjus röstitud ja karbiga külma pandud. Siis on hea võtta, kui tuju tuleb või maru üllatab. Esimene supitegu sai astelpajuga särtsutatud, et ikka jaksaks talvele vastu seista.

500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsaviilud ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)

1 l kanapuljongit

2 spl võid

1 sibul

1 porgand

2 küüslauguküünt

2 cm ingveri tükk

150 g astelpaju marju

tšilliga maitsestatud oliiviõli

kõrvitsaseemneid

kitsepiimast toorjuustu

Haki sibul ja küüslauk. Riivi porgand ja ingver. Kuumuta poti põhjas või ja vala potti sibul, küüslauk, porgand ja ingver. Kuumuta mõni minut ja vala peale kuum puljong. Keeda kuni juurvili on pehme ja lisa kõrvitsapüree.  Püreesta sauseguriga astelpajumarjad ja vala läbi sõela supi sisse. Maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri tšilliõli ja röstitud kõrvitsaseemnetega ning lusikatäie kitsepiimast toorjuustuga

Pohlamarinaadis jaanalinnufilee, lehtpeedi ja muskaatkõrvitsa-hurmaa salatiga ning astelpajuvinegretiga

Uhh, pealkiri sai pikk ja lohisev, nagu mõnes gurmeerestoranis. Tõepoolest, jaanalinnufilee puhul ongi tegu puhtakujulise gurmeega. Tavalisest supermarketist seda majesteetlikku toorainet otsima minna pole mõtet. Siiski on Eestimaal juba paar jaanalinnufarmi ja hea õnne korral saab ennast sisse smuugeldada mõnda “salajasse listi” mille tulemusena on gurmeeõhtu kodune korraldus vaid vormistamise küsimus.

Naudid siis seda õndsust küünlavalgel, maheda muusika saatel, ja pere ning sõprade seltsis mõnust mõmisedes. Kuni nihelema hakkad ja meelheitliku kiirusega peast läbi lased variandid, kuidas maitsvast roast pasliku pildi saaksid. Säästad kogu tahtejõud appi võttes pool oma portsjonist ja teatad lauakaaslastele, et  sööd homme valges edasi. Pärast seda, kui roog on ka pildile püütud. Su kaaslased on pildistamisega kaasa käivate veidrustega ammu harjunud ja muigavad vaid vaevumärgatavalt. 

Marinaad

peotäis pohli

2 tl sumahhi

2 spl mett

2 tl Hiina 5-vürtsisegu 

palsamiäädikat

oliiviõli

Sega kõik koostisained sauseguriga püreeks. Lase lihal maitsestuda paar tundi kuni üleöö.
Marinaad sobib ka veiselihale.

Pannil hautatud lehtpeet

2 -3 spl võid

punaseid ja kollaseid lehtpeedivarsi

soola

riivitud muskaatpähklit

Haki lehtpeedi varred ja lehed peeneks. Sulata pannil või ja lisa lehtpeet. Hauta kergelt segades umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja muskaatpähkliga.

Muskaatkõrvitsa-hurmaasalat ja astelpajuvinegrett

200 g muskaatkõrvitsat

2 hurmaad

rooma salatit

pohli

astelpajumarju

mett

oliiviõli

Haki kõrvts kuubikuteks ja hurmaa sektoriteks. Rebi taldrikule salat. Surista astelpajumarjad ja mesi sauseguriga püreeks ja kurna läbi sõela. Vispelda peene joana lisades juurde oliiviõli.

   Sumahh ja Hiina 5-vürtsisegu on mu riiulil tänu Piprapoele

Tomatisalat viimastest viljadest

Nii, nüüd on siis viimsedki tomatid kasvuhoonest  kokku korjatud. Eelmisel nädalavahetusel vaatasin, et tee või tina, aga enam punaseid juurde ei tule ja tegin platsi puhtaks. Kuni poole oktoobrini sain aga nädalas  punaseid ja kollaseidki kilo-paari jagu korjata. See luksus on siis selleks korraks läbi. Korjasin nüüd ka rohelised kokku. Vaikselt loodan, et need kapinurgal punaseks tõmbuvad. Tean küll, et soovitatakse roheliseks jäänud tomatid hellalt siidipaberisse pakkida (või noh, ajaleht on ka hea pakkematerjal) ja pimedasse peita, aga ma ei raatsi. Neid on nii tore läbi  klaasi vaadata, siis on ka kohe näha kui mõni hakkab värvi muutma ja saab selle pintslisse pista. Üks väike  klaasist vaasitäis värvus ülemöödund nädalal mu silme all. Ma tean küll ennast. Kui ma midagi sisse pakin ja silma alt ära panen, unustangi ma need sinna karbipõhja kopitama:(  Isegi rohelistest saaks  koos sidruniga mõnusat marmelaadi keeta, kuid hetkel pole nagu sellist isu. Isegi need järelvalmivad tomatid on imelise maitse ja lõhnaga. Paitan neid ja veeretan pikalt käevahel, enne kui järgmise lahti lõigata raatsin. Salatit teen salaja, siis kui teisi kodus pole. 

peotäis rukolat

näpuotsaga münti

pall buffalo mozzarellat

paar tomatit

extra virgin oliiviõli

head Modena palsamiäädikat

meresoola

Laota pestud salatilehed taldrikule. Puista peale mündilehti. Lõika tomatid ratasteks. Rebi mozzarella tükkideks. Nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat.

Hirveke Hiiumaalt

Jahihooaeg on alanud. Õigupoolest ei tea ma jahist suurt midagi, aga kilkan siin seepärast, et värskest jahisaagist on minu lauale pudenenud üht  koma teist.  Näiteks see hõrk hirvevasikas, kelle säärekontidest sai kohaliku lihuniku lahke  abiga eeskujulikult kaunid osso buco tükid. Sügis on ka just selles faasis, et alanud on pajaroogade hooaeg. Juhatasin selle sisse Trieste moodi osso buco valmistamisega, mis erineb klassikalisest Milano viisist vaid selle poolest, et seal pole kasutatud tomatikonservi. Muidu on retsept, nagu pajaroad ikka, tunde järgi. Kuna mul jäi polentakoogikestest  avatud polentapakk kappi kössitama, otsustasin sellegi välja tirida ja osso bucole lisaks serveerida.

 Patta panin

kilo või rohkem osso buco konte

2-3 spl tärklist (sobib ka nisujahu, mul oli hetkel tühi purk)

2-3 porgandit

1 sibul

2 sellerivart

 2 loorberilehte

3-4 küüslauguküünt

soola

terapipart

õunaveini

sidrunikoort

siledalehelist peterselli

õli

Maitsesta lihatükid soolaga. Puuderda tärklisega ja prae kuumal pannil kuldseks. Tõsta ahjupotti. Kuumuta pannil sibulalohud, porgandikangid ja selleri seibid. Vala ahjupotti ja nirista peale lahke käga õunaveini.

Kata ahjupott kaanega ja lase sel paar tundi 160 kraadises ahjus podiseda. Enne serveerimist puista peale sidrunikoore ja hakitud peterselli segu, mida võid turgutada tilga sidrunimahlaga. Ära unusta, et õõneskondi sees on peidus luuüdi, mis on kõige magusam osa roast. 

 Üleküpsetatud polenta

1 l vett

150 g polentat

soola

1 sibul

metsaseeni (soolatud ja leotatud)

50 g Gorgonzola juustu

Aja vesi keema ja maitsesta soolaga. Lisa pidevalt segades polenta. Sega ja lase podiseda ubes 10 minutit. Vala kuum polenta kandilisse ahjuvormi ja lase jahtuda. Kummuta  tahkunud polenta lõikelauale ja lõika tükkideks. Aseta polentatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Haki sibulad ja kuumuta pannil, lisa seened. Tõsta seened polentale ja kata juustuga. Küpseta grilli all 10 minutit.

Lõhepirukas

Soe pirukas on toekas kõhutäis. Kiire ja lihtne argipäevatoit, poole tunniga peaks valmis jõudma küll. Soojendab vihmasel õhtul ja sobib hommikulgi ampsata, kui üle jääb. Tuleb ainult hoolega jälgida, et kala liialt kuivaks ei küpseks. Põhja saab eelküpsetusega juba üsna krõbedaks ja köögiviljad valmivad pannil, seega polegi muud kunsti, kui kala hoolega valvata. Juurde sobib roheline salat ja törts jogurtikastet.

Põhi:

2 dl speltajahu

100 g võid

100 g  riivitud Parmesani 

1 munakollane

1 spl külma vett

1 tl kuivatatud tüümiani

soola

Täidis:

1 sibul

1 porgand

1 väike suvikõrvits(50 g)

peotäis spinatilehti

pool fenkolimugulat

300 g lõhefileed

munavalge

1 spl maisitärklist

50 ml piima

sidrunikoort

tilli

Pane speltajahu, riivitud Parmesan, munakollane ja kuubikuteks lõigatud või köögikombaini. Lisa sool ja tüümian. Töötle kuni moodustub tainapall, vajadusel lisa vett. Suru tainas lahtikäiva vormi põhjale ja äärtele. Pane  hetkeks külmkappi.

Pane ahi soojenema 200 kraadi peale. Täidise jaoks riivi sibul, fenkol, porgand ja suvikõrvits jämeda riiviga.  Võta põhi külmkapist. Kata tainas küpsetuspaberiga ja aseta sellele raskus. Tõsta ahju ning küpseta 15 minutit. 

 Kuumuta pannil tilk õli ja prae sibulaid keskmisel kuumusel, kuni need muutuvad klaasjaks. Lisa fenkol ja kuumuta veel. Lisa porgand ja suvikõrvits. Kuumuta kuni köögiviljad on pehmed. Lõpuks lisa spinatilehed.  Sega munavalge, maisitärklis ja piim omavahel. Tõsta pann tulelt ja sega juurde munavalge-piima segu. Tõsta täidis vormi ja lao peale kuubikuteks lõigatud lõhe. Maitsesta kala soola ja pipraga ning küpseta pirukat veel 10 minutit. Võta ahjust ja raputa peale hakitud tilli ning sidrunikoore ribasid.

Viigimarjakook kaneelise Kreeka jogurtiga

Viigimari sisaldab nii palju vitamiine, et inimesed suudaksid elada, süües ainuüksi neid vilju. Kuna need imemarjad valmivad kõige paremini Vahemere soojas ja kuivas kliimas, tuleb meil toiduks tarvitada muudki kraami:) Viigipuud nõuavad tugevat päikest, et valmida saaks mokkamööda magusad viljad. Puud võivad kasvada suureks ja laiaks, võttes oma lopsakate päikest püüdvate lehtedega ära valguse ning võimaluse, et puu all teised taimed üldse elada saaksid. Olen minagi hiiglaslike viigipuude all kontrolli kaotanud ja põsed sellest hurmavast viljast punni toppinud. Just selline pilt minust on ka blogiprofiilipildiks.

Värske marja nahk on väga õrn ning transportimise suhtes tundlik. Kuna vilju korjatakse ajal, mil nad on täitsa küpsed, siis värskelt saab neid süüa enamasti puude päritolumaal. Siiski mitte ainult. Seda hõrku viljakest leiab täies hiilguses viimastel aastatel septembris ja oktoobris ka meie turu- ning poelettidelt.

On levinud arvamus, et õhtune viigimarjade söömine toob rahuliku ning sügava une. Miks mitte siis tükike viigimarjakooki õdusasse sügisõhtusse planeerida.

Põhi:

2,5 dl kaerajahu

2 spl heledat muscovado suhkrut

soola

1 muna

50 g võid

1-2 spl külma vett

röstitud mandleid

kaneeli

Täidis:

100 g mandlilaaste

50 g tumedat muscovado suhkrut

poole sidruni mahl ja riivitud koor

soola

1 muna

Katteks:

2-3 viigimarja

pekaanipähkleid

Kreem:

100 g Kreeka jogurtit

1spl mett

1 spl sidrunimahla

1 tl kaneeli

Pane põhja tegemiseks kõik  kuivained  köögikombaini ja lõiketera kasutates surista ühtlaseks puruks. Lisa muna ja kuubikuteks lõigatud või. Surista veel veidi, lisa vesi. Moodustunud tainapall suru 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele. Pane vorm külmkappi ja valmista täidis.

Täidise valmistamiseks jahvata mandlilaastud köögikombainis peeneks, lisa suhkur, sidrunimahl ja muna. Vala segu põhjale ja lao peale ratasteks lõigatud viigimarjad. Kata serv pähklitega. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Sega Kreeka jogurt sidrunimahla, mee ja kaneeliga. Serveeri kook koos jogurtikreemiga.