Glamuurne emu

Austraalia emud on nagu surisevad  päikesepatareid, millele ei ole võrdset. Nende nahast saadavasse õlisse on talletunud kogu tervendav päikseenergia, tänu millele nad  miljonite aasta jooksul välja surnud pole. Dinosaurusilindude rikkalike omadustega tervendavat õli on aborigeenid kasutanud juba  tuhandeid aastaid. 

Emud kohanesid  küllaltki hästi isegi  meie Eesti külmaga. Muhu saarel, Nautse külas, Laasu talus on kõige kauem tegustsenud jaanalinnufarm Eestis. Talu perenaine Helena ja peremees Elmet  on  alati säravad päikselised inimesed. Oma talus kasvatavad nad peale jaanalindude veel teisigi eksootilisi loomi ja linde.  Kasvadike seas on  ka päikesepatareiks tituleeritud emu.

 Emu on oma kogult  jaanalinnust väiksem, tema sulg on kaheharuline ja varbaid on tal jaanalinnu kahe asemel kolm.

Emu liha ja nahk on  hinnatud kaup. Ühest linnust saab vaid 10 kilo liha, kuid emu rasv aitavat 100 haiguse vastu. Väärtuslikud on veel suled ja emuõli.  Sõna “emu”  on araabia päritolu ja tähendab otsetõlkes “suur lind”.  Linnu kõrgus seistes ulatub 1,6-1,9 meetrini  ning kaalub see iludus umbes 30-45 kg. Austraallased kasutavad sageli halvustavat väljendit „rumal nagu emu“, seepärast, et emu on ebatavaliselt uudishimulik ja jõuline lind.

Emuliha jõudis minuni juba tartariks peenestatud kujul.  See liha sarnaneb vägagi jaanalinnu omale, on vaid veidi tumedama värvusega. Seepärast polnudki muud tegevust enne sööma asumist, kui sobiv maitsestus hõrgule lihale anda. Et mitte kõiki maailma maitseid ühe liha peal korraga järgi proovida jagasin portsu kaheks. Esimene osa sai roheliselt ja hapukamalt maitsestatud. Teises domineerisid tulisemad maitsed ja soojemad nüansid. Kui nüüd küsida, kumb maitse oli parem, jään vastuse võlgu. Maitsega on ikka nii, et sõltub meeleolust, ajast ja kohast. Mulle sobisid lausa mõlemad korraga. Tatrapliinid tegin nii.

250 g fileed (jaanalinnu või emu või veise sisefilee)

1 sl laimimahla

2 sl kappari marju

1 sidrunheina vars

1cm viil ingverit

2 küüslauguküünt

soola

pipart

värsket koriandrit

3 sl külmpressitud oliiviõli

 Peenesta filee terava noaga või hakklihamasina abil. Haki küüslauk, ingver ja sidrunheina valge osa hästi peeneks. Nõruta kapparid ja haki peenemaks. Sega kausis laimimahl ja õli. Lisa juurde hakitud ingver, küüslauk, sidrunhein ja kapparid. Sega juurde koriander ja peenestatud liha. Sega hästi läbi ja lase maitsetel tõmmata. Serveeri röstsaial või tatrapliinil.

250 g fileed (jaanalinnu või emu või veise sisefilee)

väike tšillikaun

2 sl apelsini mahla

1 sl seesamiõli

1 sl soja kastet

2 küüslauguküünt

musta pipart

Peenesta filee terava noaga või hakklihamasina abil. Pigista apelsinist mahl ja sega juurde seesamiõli ning sojakaste. Haki küüslauk ja tšilli peeneks. Kui soovid vähem vürtsikat eemalda tšilli seemned enne hakkimist. Sega  küüslauk ja tšilli kastme hulka ja lisa juurde  peenestatud liha. Sega hästi läbi, maitsesta pipraga ja vajadusel lisa soola. Serveeri röstsaial või tatrapliinil.

Kolm Sibulat

Viimasel ajal on siin blogis peamiselt juttu sibulatest. Ega kaks postitust ilma kolmandata ei jää. Sibulalaine jätkub.

Juba varasügisel sosistati, et “Mooni” perel on plaanis teine tulemine. Varsti räägiti juba häälekamalt, et seekord tulevad sibulad ja neid on kolm.

“Kolm Sibulat” on tänaseks  avatud. Kes veel ei tea, siis tasub uurima minna Telliskivi tänavale. Just, just samale tänavale, kus on “Kukeke”, “F-hoone”, “Pudel” ja “Homeart”. Pärsi trendikaks kujuneb tasapisi see hall ja räämas tänav. Lähemal vaatlusel selgub, et pole ta nii räämas midagi, hoopis põnev. Kui nii jätkub saab sellest uus restoranitänav.

 Sibulatoite “Kolm Sibulat” ei paku. Küll aga on see köögivili tähtsal kohal iga maitsva toidu koostisainetes. Isegi siis, kui see väga välja ei paista, annab ohtralt maitset. Hea maitse saladusi Roman, Igor ja Jana juba teavad. Nende kõigi pagas restoranimaastikul töötades on juba kujunenud üsna kopsakaks. Kuigi tiimina hakkasid nad kokku kõlama alles “Moonis”. 

“Mooni” maitsed said paljude lemmikuks ja ta tõusis maitsvast toidust lugupidava kliendi eelistuste tippu kibekiiresti ning püsib seal siiani. Tegusal kolmikul jäi aga energiat üle, kui kodukohvik oli kolme aastaga  turvalistele rööbastele lükatud. Uue koha loomine on loominguliste inimestele nagu narkootikum, ta hakkab janunema üha uue doosi järele:) 

Siis ta sündiski, võttis tiba kauem aega, kui plaanitud, kuid see on  loomeprotsessi  kirjutamata seadus.

Uus koht on püsti pandud jälle linna tuiksoontest veidi eemale.  Kuid nagu “Mooni” puhul juba nähtud, ei loe see midagi. Kalamajas tallati tee sisse niipea, kui uksed avati. Hea toit tõi rohkelt rahvast kokku ja hääd toidulõhnad levisid kodulinnast kaugemalegi. No ja see kummaline miski  oli  ka olemas.  Romanil-Janal on see kaassündinud ja koos tegutsedes aina tugevamks paisunud. Igor eelistab veidi tahaplaanile jääda, kuid temagi süttib hetkega, kui maitsejutuks läheb.

Sibulakohta kutsuti mind kontrolletendusele e läbimängule. Mõelda vaid, et üks restoran enne uste avamist niimoodi katsetab. Kohale kutsuti sõbrad, tuttavad ja koostööpartnerid. Enne uste ametlikku avamist mängiti läbi tramm st. mis juhtub siis, kui on täismaja. Sel õhtul laabus kõik sujuvalt. Vähemalt mina ei märganud mingit anomaaliat. 

Ehkki omanikud möönsid, et suur töö on ehituse ja sisseseadmisega seljataga ning pingelisest olukorrast pinnale ujutud. Teavad nad, et puhkepäevi niipea silmapiiril pole. Köök vajab sissetöötamist ja uued kokad treeninguid, et töö sujuks ka ilma Igori ja Romanita. Mida lähema ajal muidugi ei juhtu. Sellegipoolest ei paistnud see neid muserdavat, vastupidi kõigil kolmel silmad särasid.

Sellest majast seal Telliskivi ja Paldiski maante nurgal olen ma aastaid pea igapäevaselt mööda sõitnud. Maja on jäänud  mulle täiesti märkamatuks. Aga nüüd säravad suured aknad tuledes, kergelt tõmmates avaneb elegantne klaasuks ja avar valgusküllane ruum võtab lahkelt oma embusesse. Kolmnurkne nurgamaja  ise on juba külalislahke olemisega. Punane tellissein ja hele mööbel muudavad selle hubaseks ja kerge on seal ennast mõnusalt tunda.

Restorani südameks on avatud köök. Laial letipinnal kõõludes saab täpselt jälgida mida ja kuidas su taldrikusse pannakse. Sinna 3 ruutmeetrile peavad igapäevaselt ära mahtuma 3 kokka. Hetkel on neid koguni 6, kuid tundub, et kõigile meeldib. Romka näitab ette ja kutid matkivad püüdlikult.

 Ruumi ehtena säravad laes vasksed sibulalambid.  Uhke autoritöö, millelt raske pilku lahti rebida. Ringi vaadates näeb sibulaid ohtralt. Seinapildil, küünlalühtri kujul ja lillevaasidena.  Korvitäis ehtsaid siiruviirulisi ja kullakarvalisi on ka täitsa olemas. Toidus jääb sibul  pigem tahaplaanile. Säravalt helkivad lillakaspunased marineeritud sibularattad siiski troonivad pea iga taldrikutäie kaunistajana.

 Ingver, tšilli ja koriander on need, mis hetkel toitudes tooni annavad.

Menüü on lihtne ja lühike ning hakkab muutuma tihti. Väga värske, mitte selline äraleierdatud vana ja hea. Lugedes on esimest valikut raske langetada, maitsta sooviks palju rohkem, kui korraga võimalik. 

Esimesena isutasid mind röstitud kammkarbid ingveri- ja tšilliaioliga. 

Kammkarbi  omas kojas gratineeritud hõrk mereanniliha, särtsaka koriandri padjal koos sooja ingveri ja tšillimajoneesiga mõjub jalgu maast lahti tõstvalt, tundub, et kevad ongi juba kohal, kui roog söödud. Imetlusväärne!

Hästi sümpaatne alajaotus menüüs on nuudlid. Need on  kohapeal valmistatud durumjahust nuudlid meelepäraste lisanditega. Sellised ramen-tüüpi road on meie toidukohtades suhteliselt uustulnukad. Põhikomponendid on nuudlid ja puljong, ning liskas veel mitmed lisandid, muna, köögiviljad ja erinevad lihad. Siin on valida kolme erineva variandi vahel. Mina valisin krevettide, mereannipuljongi, uputatud muna, värske kurgi ja maitserohelisega. Luristasin mõnuga maitsekat  puljongit  koos värskete nuudlitega ja mõtlesin, kuidas sinna tihemini lõunatama sattuda saaks.

Veel sain lusika pista “Kolme Sibula” koduse seljanka sisse ja sokutasin seda sinna kohe jälle tagasi. Tummine, maitsekas ja aromaatne. Just sellise supiga saab edukalt talvest kevadesse. Imeline lörtsise päeva lohutaja.

Kanašnitsel pärlkuskussi, noorte hernekaunade ja peterselli-küüslauguvõiga nägi jalustrabavalt šikk  välja. Maitses jumalik. Ausõna nii mahlakat kana pole ma ealeski söönud. Tegelikult ma kana väga ei telligi väljas süües, kuid mu kaasal on õigus, proovi kana ja see näitab mida kokad oskavad.

Magustoidud proovisime kõik kolm ära. Olid tuttavad ja turvalised. Palusin küll hästi pisikesi, kuid ilmselt olid need ikka normaalmõõtmetes ja järele ei jäänud midagi.

 Panna cotta vaarikamoosiga. Kaunis ja kreemine, kergelt võdisev ning sametine.

Pavlova granadillikreemi ja marineeritud maasikatega.  Õhuline ja rabe. 

Šokolaadi-mandlikook Amaretto vahukoore ja joobnud kirssidega. Perfektne, pealt rabe ja seest pehme šokolaadikook, millega võiks maiustama jäädagi. 

Tegelikult polegi see asukoht halb. Ja mis sest, et parkida pole kusagil. Peale tõhusat kehakinnitust just paraja  jalutuskäigu kaugusel südalinnast. Järgmine kord  kohale jalutades hakkavad suured aknad juba kaugelt silma. Nüüd sõidan endiselt tihti sealt mööda, igakord kiikan kael kõveras akendest sisse. Kohad on võetud, sibulasõbrad on platsis.

Sibulasupp

Sibul, see väike ümmargune haisupomm, võib olla uskumatult vajalik ja tervislik. See mugul peletab stressi ja liigsed kilodki kahanevad maitsvat sibulasuppi lürpides. 

Siinkohal tegin kirjutamises  väikse pausi ja panin uue laari suppi keema. No lihtsalt nii vastupandamatu sibulasupi isu tabas mind taas. Mis seal salata paar talvist lisakilo vajavad samuti tegelemist.

Tegelikult on see  palav sibularmastus mul üsna uus asi. Kui nüüd  aega tagasi lapsepõlve kerida siis ei sallinud ma sibulat silmaotsaski, ei kannatanud lõhna ja toidu seest koukisin nina krimpsutades kõik pisemadki libled välja. Mu vanemad ainult muigasid mu sibulapelguse peale. Korrutasid aina, et see läheb varem või hiljem nagunii üle. Ma lihtsalt veel ei teadvat, mis on hea. 

Nagu hiljem selgus, on vanematel alati õigus. No mul võttis sibulaga sõbrunemine kõikidest teistest toiduainetest kõige rohkem aega. See liit arenes väga aeglaselt ja ettevaatlikult. Aga tänaseks on mulle raudselge, et sibul on maitseköögivili number üks.  Selleta ei sünni ükski maitsev toit, kui sibulat pole käepärast, ei maksa söögivalmistamist  ette võttagi. Mul õnneks on korralik tagavara ilusat ja head Peipsi sibulat viimastel aastatel alati varuga.

Sibulat tuntakse ka kiresütitajana. Minuga nii läkski, ma armusin sibulasuppi. Ülepeakaela ja jäägitult. Nüüd valan tihti pisaraid. Ei ega need pole kibedad, hoopis liigutusepisarad suurest õnnest, et sibulale võimaluse andsin. Ma ei kujuta elu ilma selleta enam ettegi. Sibulasuppi ei saa keeta üle jala kiirustades, see vajab  pühendumist. Pikk hautamine madalal temperatuuril teeb sibulaga imesid. Kibe ja terav mugul  päästab valla ohtralt maitseid ja aroomi. Alati, kui võtan selle aja saan tasuks kuldse leeme täis sametist maitset ja suisa magusaks küpsenud sibulad. Lõõmama löönud kire pealekauba.

jätkub ainult 2-le

Sibulasupp

6 šalottsibulat

6 sibulat

3 küüslauguküünt

100 g võid

2 tähtaniisi

meresoola

5 oksa värsket tüümiani

musta pipart veskist

1 dl valget veini

1,5 l puljongit

sorts konjakit

4 viilu täisterasaia

100 g riivitud juustu (Emmental või Gruyère)

Koori sibulad ja küüslauk.  Lõika sibulad pooleks ja viiluta  ribadeks. Haki küüslauk peeneks. Sulata või potipõhjas. Lisa sibulad, küüslauk ja  maitseained. Kuumuta keskmisel tulel, aeg-ajalt segades umbes 20-30 minutit, kuni sibul muutub kuldseks ja läikivaks. Lisa vein ja lase sellel  mõni minut kokku keeda. Seejärel vala  juurde kuum puljong ja lase supil vaevalt mulisedes keeda 1 tund. Eemalda tüümianioksad ja tähtaniis. Soovi korral võid lisada tilga konjakit ja lasta veel haududa 10 minutit.

Kuumuta ahi ja pane saiaviilud grilli alla kuumenema, pööra ringi 3 minuti päras ja raputa pinnale juust. Küpseta veel paar minutit, kuni juust on sulanud.

Serveeri supp ja tõsta peale juustusaiad.

Täidetud punased sibulad

Armsaid inimesi peab hellitama.Tavaliselt me ju teemegi seda iga päev, aga mõnikord jääb oluline välja ütlemata. Tähtis on oma tundeid välja näidata ja miks mitte lasta ennast loksutada üleilmsest armastajate päevast. Suudelda armsamat, kallistada lapsi, patsutada õlale sõpradele ja flirtida silmarõõmudega. Mitte, et seda ületähtsustama peaks, aga argirutiini lõhkumiseks ju suht tore viis. Juurdub ka harjumus seda tihemini teha. Pealegi väidetakse, et  see milliseks sa oma suhted elad, annab vastuse küsimusele, kes sa ise oled. Milline ma siis tegelikult olen või olla tahan?  Tore mõtisklus heleroosa päeva ninnu-nännu vahele. Seni kuni oma seesmise minaga  dialoogi pead, jõuab nii mõnedki punased sibulad koorida ja juustuseguga täita ning ürtidega rikastada. Kui sibulad ahjust tulevad, maitsevad need kibedad mugulad hoopiski magusalt. Loodetavasti lõpeb eneseanalüüs sama edukalt.

Magusat armastajate päeva!

4-6 punast sibulat

soola

värskeid ürte (rosmariin, tüümian)

1 küüslauguküüs

100 g sinihallitusjuustu

Koori sibulad ja lõika väike osa kannast maha, et sibulad püsiksid hästi püsti. Tee ristlõige ka sibula latva. Aja vesi potis keema, maitsesta soolaga ja keeda sibulaid 10 minutit. 

Haki ürdid ja küüslauk.  Sega kahvli abil juustuga läbi, kuni moodustub ühtlane pasta. 

Tõsta sibulad ahjuvormi üksteise kõrvale. Lase veidi jahtuda ja tõsta lusikaga juustusegu sibula ristlõikest sisse. Kata vorm fooliumiga ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, sõltuvalt sibulate suurusest. 

Sobib liharoa lisandiks.

Läätsesalat granaatõunaseemnete ja tallekarreega

Vastlapäeval on herned, oad ja läätsed kõrgendatud tähelepanu all.

Läätsed olid esimesed kaunviljad, mida inimkond sihipäraselt kasutama hakkas.

Indias ja Lähis-Idas on läätsed üheks olulisemaks toiduaineks. Indias pakutakse läätsi koos riisiga, mis suurendab toiteväärtust, sest nende aminohapped täiendavad üksteist. Väga populaarne on see kaunvili ka Vahemeremaades. 

Kuigi Eestis on läätsede tarbimine vahepeal unustustehõlma vajunud, olid läätseroad vanasti talupoegade  toidulaual üsna tähtsal kohal. Läätsed kasvavad siinses mullas hästi, nad keevad kiiremini  pehmeks, kui oad ja herned. Lääts täidab hästi kõhtu, valmib kiiresti, on hinnalt odav. Sobib salatitesse, suppidesse ja lisandina liharoogadele. Eriti väärtuslik  valguallikas on see kaunvili taimetoitlase laual.

Läätsed paistavad silma raua-, tsingi-, vase- ja seleenisisalduse poolest. Läätsedes on B-rühma vitamiine ja rikkalikult lahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid, mis soodustavad seedetegevust. 

Mustad Beluga läätsed näevad välja  elegantsed nagu kaaviar. Tõsi, laua ääres kohtab tihtipeale ninakirtsutamist, kui selgub, et õhtueineks on läätsed. Aga lisage ilusa kujuga pisikestele mustadele läätsedele tubli peotäis rubiinpunaseid granaatõunaseemneid ja ilmed muutuvad. Lisaks sellele, et need kaks pakuvad kauneid kontraste ja silmailu, sobivad ka maitsed ideaalselt kokku. Kui taldrikule libistad veel paar tallekarree lõiku, mõmisevad kõik sööjad peagi rahulolust, sest läätsed ja lambaliha on kokku loodud.

500 g puhastatud tallekarreed

oliiviõli

rosmariini

tüümiani

soola

pipart

2 -3 küüslauguküünt

Läätsesalat

1 dl vett

2 dl Beluga läätsesid

3 sl oliiviõli

1 sl sidrunimahla

1 sl palsamiäädikat

2 küüslauguküünt

soola

peotäis suhkruhernekaunu

1 granaatõun

värsket münti ja peterselli

Haki ürdid ja küüslauk. Hõõru liha soola, pipra, ürtide ja õliga. Lase maitsetel tõmmata.

Mõõda vesi ja läätsed potti ja keeda tasasel tulel läätsed pehmeks, selleks kulub umbes 20 minutit. 

Kuumuta pannil õli ja pruunista liha igast küljest kõrgel temperatuuril, ära külgi unusta. Tõsta liha 200-kraadisesse ahju järelküpsema umbes 10 minutiks. Tõsta liha välja ja keera fooliumisse.

Sega sidrunimahl, palsamiäädikas, purustatud küüslauguküüned, sool ja oliiviõli omavahel. Kalla kaste kuumadele läätsedele ja sega. Lisa  hernekaunad ja kata kaanega. Eemalda granaatõuna seemned ja lisa salatile.

Eemalda liha fooliumist ja lõika lahti. Serveeri koos salatiga.

Idee ajakirjast Glorian Ruoka & Viini.

Pardisalat punase riisiga

Netis šoppamine hakkab mulle järjest enam meeldima. Nii mugav on ost sooritada kodust lahkumata, aga eriliselt põnev on  muidugi sellele pakiautomaadi juurde järele minek. Vererõhk tõuseb, süda lööb kiiremini ja käte värisedes toksid sisse vajaliku koodi ning jääd põnevusega jõllitama suunda, kuhu nooleke sind juhatab. Plõks! See on müstiline hetk, kui hüppab lahti uks ja ihaldatud pakike lebaki su eest. Alati on suur kiusatus kohe sealsamas pakk lahti rebida ja sisu välja kiskuda. Enamasti sunnin ennast rahulikuks, manan näole ükskõikse ilme ja lähen vaid veidi kiirendatud sammuga edasi. Viimased sammud meenutavad siiski pigem jooksu. Tavaliselt ma muidugi autoni jõudes enam vastu ei pea ja kangutan karbil nurgad lahti. Viimati rabistasin niimoodi nende joogariietega. Nüüd harjutan päikesetervitust pehmes bambuskangast kostüümis ja klapitan joogtundide aegu oma päevaplaaniga.

Imekappide juurde saab minna ka siis, kui  tellin kaupa Umami lehelt. Oh, kui palju põnevat ja ahvatlevat sealt leiab. Lisaks see tore elevus paki kättesaamisel. Seekord olid minu pakis punane riis ja hoisin-kaste. Tõsi selle pakiga rabistasin ma juba mõni aeg tagasi, aga improviseerima orientaalsetel teemadel sütitab mind tavaliselt just selline südatalvine aeg, nagu on nüüd. 

Punane riis  on madala tärklisesisaldusega. Hiinas sajandeid kasvatatud metsik riisisort, millele tänapäeval omistatakse tugevat kolesterooli alandavat toimet. Ilmselt  jääbki see  riis minu tavamenüüse. Mitte ainult sellepärast, et see mu kolesteroolinäitu paremaks timmiks, aga mulle tõepoolest see riis üliväga maitseb. Ilmselt saadab mu keha mulle tähtsaid signaale ja ma kuulan teda meeleldi.

Kui  punast riisi leotada  ja seejärel hautada 20 minutit, jääb see  mõnusalt sõmer. Maitselt meenutab kergelt nii pähklit kui ka magusaid metsamarju. Välimuselt sarnaneb keedetud punane riis pisut tatraga.

Hoisin-kaste on  tüüpiline Lõuna-Hiina paks vürtsikaste, millele kuulub Hiinas maitseainete “riiulis“ koht kohe sojakastme kõrval.

 Seda kasutatakse veel vokiroogade maitsestamiseks ja liha marineerimiseks. Hoisin-kaste valmistatakse sojaubadest, küüslaugust, suhkrust ja maitseainetest, selle maitse on ühtlasi magus ning terav-hapukas. 

2 dl punast riisi

4,5 dl vett

1 mango

paar vart rohelist sibulat

2 pardi rinnafileed

4 sl hoisin-kastet

1 küüslauguküüs

pool tšillikauna

sidrunheinavars

2 cm pikkune jupp ingverit

1 apelsinist pressitud mahl

1 sl mett

Tee pardifilee nahale terava noaga ruudukujulised sisselõiked. Ära lihasse lõika. Pane filee külmale pannile, nahaga pool vastu panni. Keera kuumus maksimumile ja lase rasval välja sulada. Keera teine pool ja pruunista ka see. Määri kummalegi fileele 1sl hoisin-kastet. Kata pann kaanega ja keera kuumus nulli. Lase pardil pannil järelküpseda kuni 10 minutit sõltuvalt filee paksusest. Võid pardi järelküpsemiseks tõsta ka 200 kraadini soojendatud ahju.

Loputa riisi jooksva vee all ja leota külmas vees 15 minutit. Keeda tasasel tulel 20 minutit. Kurna. 

Mässi küpsenud filee fooliumisse ja lase lihal rahuneda. 

Riivi apelsini koor ja pressi mahl. Haki küüslauk ja ingver. Eemalda tšillil seemned ja haki peeneks. Eemalda sidrunheina pealmised lehed ja mulju noaseljaga. Haki valge osa peeneks. Vala pannilt üleliigne pardirasv, jäta veidi alles ja kuumuta selles pisut ingverit, küüslauku, tšillit ja sidrunheina. Lisa hoisin-kaste ja apelsinimahl. Lase keema tõusta. Kuumuta keskmisel tulel. Maitsesta mee ja apelsinikoorega.

Kui riis on küps, sega juurde hakitud mango ja roheline sibul. Lõika pardifilee ribadeks ja tõsta saltile. Vala  kaste peale.