Lihavõtte pasha

500 g rasvast kohupiima(13%)

150 g 30% hapukoort (Saare smetana)

2 dl vahukoort

2 munakollast

0,5 dl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

200 g valget šokolaadi (mustikatega)

1 laimi mahl ja riivitud koor

100 g pähkleid (pistaatsia või India)

2 sl Limoncello likööri

2 spl heledat suhkrusiirupit

poole laimi mahl

50 g pähkleid

Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks. Eraldi kausis vahusta vahukoor. Lisa kohupiim, vahukoor ja hapukoor munavahule. Sulata veevannil valge šokolaad. Lisa toasooja kohupiimasegu hulka. Riivi laimi koor ja pressi mahl. Maitsesta kohupiima mass laimimahla, laimikoore, likööri ja vanillisuhkruga. Lisa juurde hakitud pähklid. Vooderda kolm väiksemat savist lillepotti (mille põhjas on auk) marliga ja täida kohupiimaseguga. Tõsta  marli ääred kohupiima massile ning jäta jahedasse vajutuse alla nõrguma. Poti  alla pane kauss, kuhu valgub kohupiimast vedelik. Lase öö läbi külmkapis nõrguda. Järgmisel päeval haruta pasha marli seest välja, aseta taldrik massi alla ning kalluta pasha vaagnale, eemalda marli. 

Pane suhkrusiirup potti, lisa laimimahl ja lase keema tõusta. Aseta pähklid siirupisse ja sega, kuni karamell pakseneb. Lase pisut jahtuda ja tõsta karamellised pähklid magustoidule.

Riia maitsed Ribes

Lätlased ongi kohal, nagu ma juba siin varem sosistasin. Osad on jõudnud siiski  koju sõita ja kõik pole veel teele asunudki. Igal juhul  veel enne suurt reedet, vaiksel neljapäeval,  saab nautida Biblioteka no 1 kokakunsti meie  oma linna Ribes. 

Mina lähen ja maitsen ära, kas räimed ja kitsejuust maitseb samuti nagu Riia linnas. Kuidas mekib tuurakala ja mismoodi on tehtud väljamaal kasvanud lihaveis. Maiustada saan kodujuustu ja kõrvitsasorbetiga. Ainult lustimise ja maiustamisega kogu asi ei piirdu. Olen andnud projekti mitte ainult sõrme, vaid kogu käe. Koduseks ülesandeks on  paar veini, mis tuleb  mul endal toiduga kõlama panna. Inspiratsiooni lähengi koguma, sest veinid millega mina ja Eesti-Läti tiim “rinda pistavad” on samast veinimajast.

Lätlasi on veel oodata:

28. märtsil Biblioteka no 1 restoranis Ribe

5. aprillil Vincents restoranis Ö

11. aprillil Cotton restoranis Bordoo

Soovitan soodsat juhust kasutada, kohtumiseni Ribes!

Pildistas Lauri Laan.

Chia seemnetest puding apelsiniga

Kevad ongi kohal. Tuli vaikselt ja hästi  veel aru ei saa, et kohal on. Aga valgus  on ere ja annab jõudu. Loob uue alguse kasvule. Esimesed seemned on külvatud, nüüd tahaks kogu aeg käsi põsakil aknal istudes valvata, millal uus elu endast märku annab.

Ootamise ajal võib ennast  muidugi turgutada nende seemnetega, mis seekord mulda ei läinud.

Minu lemmikud  on juba pikemalt chia seemned. Need pisikesed imeterad jõuavad pea iga päev minu hommikupudrule või jogurti hulka ja smuuti sisse. Elujõu allikaks peetavad seemned  on rikkad valkude,B vitamiinide, antioksüdantide ning  mineraalide poolest. 

Chia seemned sisaldavad:

6 x rohkem kaltsiumi kui piim

15 x rohkem magneesiumi kui brokkoli

3x rohkem antioksüdante kui mustikad

3x rohkem rauda kui spinat

2x rohkem kaaliumi kui banaan

Rohkem kiudaineid kui linaseemned

Rohkem valku kui oad, soja või herned

Neid  seemneid on kutsutud lausa indiaani jooksjate toiduks, sest chia seemned annavad uskumatult palju energiat ning kaitsevad keha vedelikukao eest. Supilusikatäis  imeseemneid on piisav ühe inimese päevase jõuvaru tagamiseks!  Chia eemaldab jääke ja mürkaineid organismist. Nende seemnete toitainete vahekorrad on  paremini tasakaalus, kui enamikel  teistel teraviljadel ja seemnetel. Seepärast peavad paljud chia’t looduse täiuslikuks toiduks. Tervislikud õlid ja lahustuv kiudaine toimivad koos. Neid on lihtne seedida, ei pea eelnevalt jahvatama nagu seda tuleb teha linaseemnetega, et neist midagi kasulikku kätte saada. Ja peale kõige selle kasuliku on need terad ka hästi maitsvad. Palju parema maitsega ja tunduvalt tõhusamad tervendajad kui linaseemned, rääkimata  üsna hullu maitsega aga kasulikust linaõlist.

Chia seemnete erakordsest toiteväärtusest ja raviomadustest võib lähemalt lugeda siit.

Kui  segada  supilusikatäis Chia seemneid tassitäies vedelikus, jättes selle seisma umbes 30 minutiks, avastad peagi, et tassis pole ei vesi ega seemned vaid peaagu kallerdunud želatiini taoline ollus. Seega sobivad Chia seemned hästi ka magustoitude valmistamiseks. Kui juba tervendamiseks läks, võtsin appi ka mandlipiima. Kodus mandlipiima tegemiseks tuleks  mandleid leotada üleöö. Seejärel loputada hoolikalt ja mikserdada blenderis või saumikseriga koos puhta veega, vahekorras 1:3. Võib lisada veidi vaniljeekstrakti ja  näpuotsatäis soola või mett. Kurnata saadud segu sõelal  läbi marli ja pigistada kogu vedelik välja. 

Mandlipiimast ülejäänud mandlimassi võib kasutada kookide küpsetamiseks, aga milline kook minu mandlipiima ülejääkidest tuli, sellest juba järgmine kord. Valmis kujul mandlipiima leiab ka suurematest poodidest ja ökopoodide valikust.

Chia puding apelsiniga

500 ml mandlipiima

2,5 dl chia seemneid

4 sl vahtrasiirupit 

2 tl mandli ekstrakti

kaneeli

2 apelsini

Sega chia seemned piima hulka, lisa vahtrasiirup ja mandli ekstrakti. Lase segul külmkapis pool tundi paisuda. 

Fileeri apelsinid. Lao apelsinid ja puding kihiti magustoidu kaussidesse, raputa peale kaneeli.

Kaunist kevade edenemist ja  pakatavat elujõudu!

Peedipesto

Hirmsasti isutab juba värske rohelise järgi, aga paraku ei kraabi paksu lume ja jääkamakate alt veel midagi söömiskõlbliku välja. Egas muud, kui keldrit kraamima.  Juba pisut krimpsu tõmbuvad juurikad tuleks nüüd välja tirida ja viimane aeg on need kortsulised vanakesed nahka pista. Kui peedist kõlbas omal ajal isegi pesumasinat teha, siis pesto tegemiseks ei pea küll leiutajat palkama. Suristad sirinal valmis ja  värvid  elegantse keerutusega taldrikutäie pastat tumeroosaks. Mina maitsestasin pesto Sališite suitsusoolaga. See aromaatne sool hullutas mind oma suurepärase aroomiga.  Sool on täis kasulikke mineraale ja töötlemata. Sinna pole lisatud mingit vedelat suitsulaadset kunstlikkku maitsestajat ega värvainet.  Sališid, indiaani hõimud Põhja-Ameerikas, suitsetavad meresoola pikki tunde punase lepa suitsuga. Punapõsksed peedid klapivad suitsumaitsega hästi kokku. Isegi, kui pikk talv on neid mugulaid pisut räsinud, saavad need pestos uue hingamise.

Spagetid peedipestoga

2 toorest peeti

2 küüslauguküünt

1 sl kõrvitsaseemneid

värsket koriandrit

Sališite suitsusoola

3 sl  kõrvitsaseemneõli

30 g kitsejuustu või Pecorinot

täistera spagette

serveerimiseks pehmet kitsejuustu

rohelist salatit

Pese peedid puhtaks ja paki fooliumisse. Küpseta 200 kraadises ahjus umbes tund, kuni peedid on pehmed. Koori peedid ja tükelda. Koori küüslauguküüned ja riivi juust. Pane kõik ained purustajasse ja töötle, kuni moodustub ühtlane pasta.

Keeda spagetid soolaga maitsestatud vees. Ära keeda pastat kauem, kui on vajalik! Ikka al dente. Nõruta spagetid, kuid jäta veidi pastakeetmis vedelikku alles. Sega juurde peedipesto ja vajadusel sortsuke pastakeedu vedelikku. Serveeri rohelise salati ja kitsejuustuga.

Pesto säilib  külmkapis suletud purgis umbes nädala. Sobib oivaliselt ka võileivakatteks.

Kiluvürts ja ülemarineeritud kilud

Minu poevõrku jäi kaunis saak värsket kilu.  Sel hetkel polnud mul kilu soolamisest õrna aimugi, aga  loomulikult tahtsin  ma proovida. 

Need kalapojad olid nii ahvatlevad, mustvalgel seisis sildil kirjas, et on värske kilu.  Ostusoov oli selge murdosa sekundi jooksul. Ei hakanud  tuvastama ja pead murdma, kas on ikka õige kilu või hoopis tema suurem vend räim. No heeringas see päris kindlasti polnud. Teadja mees Korzets pajatab, et kilul ja räimel on kõige lihtsam vahet teha näpuga katsudes. Räime kõhualune on sile, kilul jälle kare.

Vürtsikilude soolamises pole midagi keerulist. Nagu kala soolamisel ikka, puistad aga vajaliku peotäie vürtse kalade sekka ja seal nad siis  kuivmarinaadis maitset koguvad ja seistes aina paremaks muutuvad. Vedelik tekib aja jooksul soola mõjul. Nojah, kogused ja peotäie suurused on kõigil erinevad, aga sealt see maitsenüanss tulebki. Täpset spikrit anda on raske, eks ta selline tunde ja katsetamise asi ole. Kõige raskem osa on see kannatlik ootamine, millal maitsta saab. Paar päevakest peakas siiski ootama esimese ampsuga, aga mida aeg edasi seda paremaks kalakesed muutuvad. Kahjuks seda kõige magusamat ampsu vist ei jõuagi ära  oodata, enne saab kauss tühjaks. 

Poes on saadaval ka SM valikus kiluvürts (koosneb: must pipar, koriander, muskaatpähkel, ingver, nelk, kaneel, kardemon ja rosmariin), kuid mulle tundus see tee liiga lihtne. Tuhnisin enda maitseainete riiulis ja valisin kalade jaoks olemasolevast valikust välja järgmised: 

Kiluvürts 

rohelist pipart

rose pipart

musta pipart
valget pipart

vürtsi

nelki

kaneeli

kardemoni

koriandrit

muskaatpähklit

ingverit

loorberit

meresoola 

sutsuke suhkrut

Vürtsid  uhmerda peeneks. Sega juurde sool ja suhkur. Siis  veereta kalakesi segus. Lõpuks lao kõik kenasti ritta,  ülejäänud vürtsipuru  sura vahele ja pane midagi toekamat külmkapist vajutuseks.

Muidugi on kilu kõige parem serveerida  lihtsalt niisama mustal rukkileival. Härra Korzetsi soovituste juurde tagasi tulles meenus mulle kena õhtupoolik möödunud suvest. Vastavatud Lennusadama kohvikus “Maru” jagas kirglik kala- ja toidumees Korzets koos oma pojaga kalavalmistamise nippe. Soovitusi oli nii- ja naasuguseid, kuid üks lihne nipp jäi  kummitama. Sorisin veidi oma märkmetes ja kaevasin välja. Ülemarineeritud kilud. Sõnaka härra variant oli porru ja punase sibulaga. Mina asendasin need kapis leiduvat kasutades murulagu ja küüslauguga. Sai šarmikas:) Loomulikult sobib tuunida ka neid ilusaid pildiga karbis kalakesi.

  Ülemarineeritud kilud 

100 g vürtsikilu

murulauku

tilli

1 küüslauguküüs

1 sl kappareid

1 tl sinepit

1 tl sidruni mahla

2 sl oliiviõli

Haki maitseroheline ja küüslauk. Purusta kapparid noaga. Sega juurde sinep, sidrunimahl ja oliiviõli. Tõsta kilud marinaaadi ja lase pisut maitset koguda. Serveeri rukkileival.

Röstitud tomatitega supp

Märtsipäike on toreda hoo sisse saanud. Vaatamata tõsistele tuisuilmadele pressib soe valgusekera ennast pilvemüürist läbi ja annab meile lootust helgemale ajale. 

Paraku maitsvaid tomateid pole niipea loota. Seepärast tuleb olemasolevaid veidi turgutada. Ahjus peesitamine sobib piskestele tomatpallidele kenasti. Õigupoolest ma talvel neid suuremaid plassi maitsega ei ostagi.  Pisikestel kirss- või ploomtomatitel on vähemalt aimatav tomatimaitse. Kui neid korraga suurem kogus ahjus kuumaks kütta, jagub salatisse ja kiire nälja leevenduseks saab hetkega supi.

Tomatisupp

600 g ploomtomateid

 2 tl kuivatatud punet

1 sibul

4 küüslauguküünt

2 sl võid

soola

pruuni roosuhkrut

250 ml tomatimahla

Loputa tomatid ja lõika pooleks. Lao tomatid ahjuplaadile, lõikepind üleval ja piserada üle oliviõliga. Haki 2 küüslauhuküünt peeneks ja puista tomatitele, lisa ka näpuotsaga suhkrut ja raputa peale kuivatatud punet. Pane 150 kraadisesse ahju ja lase tomatitel ahjus kuivada paar tundi.

Koori ja haki sibul. Sulata poti põhjas või ja lisa sibulad. Kuumuta tasasel tulel sibulaid kuni need muutuvad läbipaistvaks. Lisa hakitud küüslauk ja röstitud tomatid. Kalla peale tomatimahl ja lase keema tõusta. Keeda paar minutit ja püreesta sauseguriga. Serveeri kitsejuustu ja hakitud maitserohelisega.

Tuline metssiga jäises tuules

Pädaste mõis avas hooaja. Tehti taas tuli kaminasse ja kutsuti nautlejad kohale. Hooaja avamist tähistati metssea grillimisega lahtisel tulel. Vabaõhu lõunasöök toimus jäise lahesopi ääres.  Pidu pidi toimuma iga ilmaga. Selge see, et märtsi alguses on maa ja meri kaetud paksu lume ja tugeva jääga, kuid päike käib juba tihedamalt ennast näitamas. Täpselt selline kena varakevadine ilm oli ka väljasõitu alustades. Päike siras, teed olid kuivad ja tundus, et kevad ongi nüüd tulemas. Rõõmsat vilet lastes jõudsime ludinal sihtkohta.

Ma olen andunud Pädaste fänn ja üle keskmise romantik.  Muidugi kirjutaksin ma ennast Pädastesse  sisse  kohe avamise esimesel päeval. Hea meelega ei lahkuks sealt kogu hooaja vältel. Tegelikult vist võiksin  isegi vabalt oodata ka selle pimeda aja seal vaikselt uneledes, kuniks teised tagasi tulema hakkavad. Mitte ainult luksuslik mõisahotell pole see tõmbenumber, kuigi on sellelgi oma osa. Kogu väike Muhu, iga metsatukk ja mereäär on nii armas, et selle nautimisest ei saa iial küllalt. Vastupidi, aina suuremasse lõksu satud ja aina rohkem hakkad märkama. Pisikesi asju - olulisi hetki. Lisaks veel kõik need soojad inimesed, keda olen Pädastes häärberis kohanud. Läbi aegade on see paik säranud oma kuldsete teenindajate poolest. Veel enne, kui olen jõudnud oma soovid sõnadesse panna on need juba täidetud. Hämmastav harmoonia. Pisiasjadeni paigas ümbrus. Hea teenindus, see pole mitte alandlikkus ja lipitsemine. Pigem ülim taktitunne, empaatiavõime, ja asjatundmus, mille liigitan hea teeninduse alla. Imetlen oskust, milllega need inimesed muudavad säravaks  minu iga hotellis viibitud hetke. Ilmselt saades oma tööst  ise samaväärse naudingu. 

Ja loomulikult on Pädaste au ja uhkus juba kolmandat aastat järjest parimaks restoraniks tunnistatud Alexander. Peakokk Peeter Pihel kuulub juba ammu minu lemmikokkade hulka ja ta suudab oma kohta seal üleval  hoida järjekindlalt.  Imetlen tema fantaasialendu meriadru ja -kapsaga ja  naudin  sellest vormitud  triibu-täpiga gurmeetaldrikud. Sellise kokakunsti peale olen ma ikka ja jälle valmis, kui just mitte minestama, siis samal toolil kohta sisse võtama. Siin on nii loovust, silmailu, ja mis kõige olulisem, maitset. See kas  kokal on maitset, tuleb välja juba üsna varakult, tavaliselt on see sünnipärane omadus, mida selgeks õppida pole võimalik. Jah, arendada küll, kuid  õppida mitte. Maitse kas on või seda pole. Kahetsusväärselt tihti kohtab juhtumeid, kus trikitamine jätab  toidu maitse tahaplaanile.

Mitmekülgne kokk oskab maitseid välja võluda igal alal. Pole vahet kas tegemist on peene triibu-täpi või rohmaka rustikaalsusega. Nii tegi ka Peeter, kui sel külmal hilistalvisel päeval metsssiga arhailisel kombel vardas keerutas. Põrsas sai soolavees vannitatud ja siis aeglasel  tulel  juba varavalgest lõkke kohal küpsetatud. Selleks ajaks, kui linna untsantsakad ja  elunautlejad lõkkeplatsi äärde  jõudsid oli metsanotsu kauni läike omandanud ja kõditas ninasõõrmeid oivalise aroomiga. Jäiset tuult ja lõikavat külma trotsides, ootas seltskond kannatlikult esimest sisselõiget, et siis plagisevate hammaste vahele saada tükike mahlast ja maitsekat liha. Mmm, see hetk oli harras ja maitses jumalikult. Valge ja vaikne. Külm ja karge. Metsikult maitsev ja härdakstegevalt hea. 

PS  selle postituse taga pole sponsorit ega tellijat. Kirjutama ärgitas mu enda puhas rõõm:)