19. juuli 2014

Pädastes


Nüüd on juba pea aasta täis, kui Pädaste häärberis toimetab uus kokk võõramaise nimega  Yves Le Lay.  Suur suvi täies õies ja hoos, huvitav mis nägu, tegu ja maitset on Pädaste nüüd.  Tänu häärberirahva lahkele pakkumisele oli suur rõõm seda maitsmas käia. Õhulised siidikleidid, sleifid  ja sallid said pakitud, asusime õhinal ja ärevusega teele. Ausalt öeldes, mul süda natuke valutas. Kui üks paik on nii ülivõrdes hea juba mitmeid aastaid, kas ja kust võtab ta veel jõudu, et  oma külalisi üllatada. 

Lõuna
Kui ennast häärberisse sisse olime seadnud  keeras sellesuvine pirtsakas  ilm meile oma lahkema külje, kimbutades vaid merele avatud küljes tugeva tuulega, mis kandis  kogu mõisaaia suviste õitsejate magusat  hõngu täis. Meremaja terrass oli hea paik ammutada endasse värskust ja lasta silmal puhata  tuule tantsutatud heinakõrtel. Paargu (suveköök) grillil söed hõõgusid ja ninasõõrmeid ergutasid küpse liha ning kala aroomid. Lasime sel õndsusel end põlvist nõrgaks lüüa ja potsasime toolile. Pilgutasime teineteisele vandeseltslaslikult silma. Maitseme, aga ainult väheke, enne õhtust suursündmust. Värske, krõmpsuv mõisasalat anšoovistega ja grillilt saabunud lambakarree olid värsked, mahlased ja maitsetest tulvil. 


Veidi murelikuks tegi vaid hind. Ehkki toidule pole vähimatki ette heita, tundus lõunaroa eest küsitav hind siiski liig krõbe. Krõbe just selle taustal, et pealinnas  on mängu tulnud nii palju hea hinna ja kvaliteedi suhtega uusi restorane. Tõsi, ega Muhu pole pealinn, ega häärber igapäevane koht, seega kui makstakse, eks siis võib küsidagi. Meremaja teeninduseski oli tunda kerget loksu. Ehki teenindajate “süüks” võib panna vaid seda, et kaks erinevat piigat käisid üksteise võidu pärimas, kuis meile maitses.  Nii, kui üks oli lõpetanud pärimise, ilmus kohe lagedale teine sama küsimusega ning õnnetuseks juhtus seda liigmitu korda. Oli tunda, et koostöö ei sujunud just õlitatult. Pole küll teab mis hull lugu, aga parimatest parimate suhtes on ka kriitikanärv pillikeelena pingul ja üks vale noot võib kogu mängu vussi ajada. Olgu pealegi, see siin on ju ainult Meremaja. Parimatest, parima tiitel on siiski Alexandri seinal. Ärevus siiski kasvas. Mure ei jätnud mind maha. Peeter on kaugel ja võõramaa mees toimetab meie armsas Muhus. Ehkki ta süüa teha mõistab ja oskab, kuid kas tabab ka  ikka lõpuni meie väikse Muhu unikaalsust ja siinset lugu.  Suudab ta mind jälle üllatada ja appi, mis saab siis, kui peab pettuma.  Meremajas oli kõik endistviisi, või siis kriipsuke nigelam ja kröömike hinnalisem. Millega ülepea üllatada taas nõudliku klienti, kui nii palju üllatusi on juba läbi mängitud. Appi võetud maltsa merelt ja maast?!


Õhtu
Pärast pikka jalutuskäiku mõisa maadel ja lähiübruses oli veel pisut aega luksuslikus vannis logeledes muusikat kuulata. Kui kõik lokid silutud ja põsed puuderdatud said, ning kahisev siidikleit selga libises, oligi aeg nagisevat treppi pidi alla söögisaali laskuda. Seda hetke naudin ma alati, kui saab kõndida läbi elegantse Alexandri  söögisaali ning võta koht sisse valgusküllasel verandal, iidsete mõisa puude all, mis majesteetlikult häärberit oma embuses hoiavad. See on pidulik ja ootusärev  tunne, sest kohe on algamas maitseetendus.

Kui ärevus järgi andis märkasin, et saali kesksel kohal ilutsenud sidrunipuu oli vahetanud välja uhiuus kumkvaadipuu, uute küpsete viljadega. Oli see uue aja märk või sümbol? Või lihtsalt asjade kokkulangevus? Uudishimu oli suur, huvi üles kruvitud, süda ikka valutas endiselt. Ja siis saabus sulnis hetk, kui meie lahke teenindaja Ilo pärast tervitustseremooniat  menüükaardi ulatas. Pärast  helkiva pitseriga kaardi lahtiharutamist saabus vaikus. Lasin silmad üle ees ootava üheksa käigu ja rahunesin hetkega. Naeratus ilmselt valgus üle mu näo ja pinges õlad laskusid oma kohale. Oli hetkega selge, et tuleb põnev õhtu, aga las ma räägin kõigest järgimööda.


Meeleolu loomiseks kanti lauale esimesed amuse bouche’id: siiamari värske kartuliga ja oma aia herned aioliga. Lisa saabus vinnutatud pardi ja suitsutatud vutimuna näol. Maitsed avanesid, meeled olid elevile aetud ja tegid olemise himuliseks.

Päike roheluses
Ürdid mõisa maadelt ja pošeeritud munakollane. Õrna ja hõrgu aroomi, mida oli tunda taldriku kohale kummardudes, andis roale värskusest tulvil kurgikaste. Kõik taldrikul oli äärmiselt lihne ja samas silmipimestavalt kaunis oma väljangemise ja värskusest pakatava suviselt kerge maitsega. Taldrik oli justkui lõuend, millele oli püütud möödunud päeva imed. 

Tartar saarte veisest
Liha seltsiks on kergelt grillitud Rautsi talu roheline tomat, tomatikaaviari pärlid, rohelise sibula majonees ja krõmpsuv kressileht. Kogu kooslus maitseb sama hästi nagu väljagi näeb. See pole mingi tavapärane tartar, siin on seiklust, jõudu ja harmooniat. Mõelda vaid, tomatist on kaviaar välja võlutud!  See väike lisanüanss tuleb hästi appi täiustama  liha peent tekstuuri. Kooslus on ootamatu ja vorm on võluv. Maitse taevalik.

Läänemere tuulehaug
Kala kõrval on noor porgand, astelpaju ja soolakatest veepärlitest pungil jäätaim mõisa kasvuhoonest. Kergelt küpsetatud tuulehaug on loodud ujuma astelpajukastmes ja jäätaim etendab siin koosluses loodusliku soolakurgi maitset. Kogu taldrikutäis on nii muljetavaldav, et võtab sõnad suust, selle asemele jääb kirgas maitse. Tuulehaugi on ikka peetud pirtsaksks ja niruks kalaks, aga näed, peenes restoranis muutub kala lausa elegantsuse kehastuseks. Hamba alla sattudes pritsib ka jäätaim suhu kirkaid soolakaid noote ja põhjustab siin koheselt ülistavate ovotsioonide vallapääsu.

Jäätaim ehk kristall-lõunalill. Paks, rammus leht, mahlane ja  naturaalse soolase maitsega.

Suvine kapsas
Kergelt keedetud ja õrnalt põletatud värske, rabe suvine kapsas mädarõika kreemiga, kus särtsu on lisatud mõisaias kasvava sidrunaloisiaga, mille maitses saavad kokku nii piparmünt kui meliss.  Juurde serveeritud  Cremant teeb roast tõelise  kapsagurmee. Palun väga, enam lihtsamks minna ei saa ja enam vaimustavaks vist ka mitte, aga oot-oot.

Slow food
Pädaste viinamäetigu, hernes ja suitsutatud luuüdi. Viinamäetigusid loivab mõisa ajas ringi küllaga, loodusekaitsjate valvsa kaitse alt on see liik ka ennast juba ammu vabaks murdnud. Seega ei keela keegi neid köögi tarbeks korjata. Siiski kohe korvist need elukad taldrikule ei jõua. Tigusid ootab enne pikem detox- ja spaakuur vee ning porgandiga. Kui loomakese sisikond on juba puhas, sellest annab tunnistust porgandi värvi jääkaine. Alles siis rändab see hõrgutis gurmaani taldrikule koos toidusõbra teise lemmiku - luuüdiga. Kreemjas värsketest  hernestest kaste on krehvti juurde saanud karulaugust. Kaste seob roa ühtseks tervikuks. Sööjal ei jää üle muud, kui taaskord tunnustavalt pead raputada, seda poleks küll osanud oodata. Oli rabav ja maitselt delikaatne suutäis.

Kohalik metskits
Suuremate üllatustega tuleb nüüd väike vahe sisse, aga ongi parem, pea käib juba kergelt ringi. Väike peet ja mustsõstar. Röstitud liha seltsiliseks on mustõstra lehtedega maitsestatud kaste ja metskitse raguu on rullitud peedilehtedesse, saatjaks noored peedid ja mõned sõstrad. Maitselt mahlaks ja harmooniline.


Pärast pearooga kutsub chef meid kööki, et saaksime pilgu visata ka kuumusest õhkuvasse ja siblimist täis tööruumi. Peab ütlema, et on kahju lahkuda nooblist saalist, kuid köögis on põnev ja aeg  jookseb kordades kiiremini. Saame koha keset “lahinguvälja” ja naudime etenduse  edasist kulgu.


Rod lober  juust 
Koplimäe talu teravili, võilill ja jänesekapsas. Maitses on sügavust ja tekstuuris rabedust.

Nostalgiline maasikas
Maasikas, kibuvits, varjumadar ja koor. Teiste sõnadega maasikad suhkru ning koorega. Nii tavaline, nii hea, ja täitsa meelest läinud kooslus. Selles jadas suurepärane, sest üllatuda enam ei jaksagi. Või no natuke siiski, kui imetleda varjumadara vürtsikat ja mesist maitset.

Aed-liivatee
Õhuline rabarber ja Muhu mesi saadavad tüümiani maitset mitmel erineval moel. Kooslus on kerge, siidine ja mis ma oskan lisada muud, kui öelda trafaretselt - suussulav. 

Õhtu lõpuks on selge, et Pädaste hoiab oma lippu ja kohta. Uus peakokk on ennast tõestanud. On sügavale sisse elanud ja tunneb ennast suurepäraselt. Elavneb silmapilkselt, kui toidust juttu tuleb, näitab õhinal uut mõisaaeda, mis on saanud  täiesti uue väljanägemise. Pole veel küll hiliste ümberkorralduste tõttu soovitud suvist lopsaksust saavutandud, kuid on juba kaunilt kirju. Uus  aed on loodud Yves’i ja Anna-Liisa ühistööna Yves on tulnud, et jääda pikemalt, ja anda oma panus. Mõtteid ja ideid tal jagub, pealehakkamist ja passion’it sammuti. Minu süda jäi rahule, sai oma tavapärase rütmi tagasi. Maitsemeel sai kuninglikult hellitatud ning inspiratsiooniks mõned mõtted kuklasse tiksuma sätitud. Tüdimust Pädastes tunda ei saa, mitte niipea kindlasti.

Pädaste on luksuslik ja kallis, kõige enam hinnatud, kuid samavõrd on neil ka tagsi pakkuda. Ikka ja jälle, või pigem rohkem ja rohkem. Tasub poetada kõrvale veeringuid veeringute järgi ja säästa erilise sündmuse tähistamiseks siinses paradiisis. Vahetada mõni kaugem reis Muhu saarele pagemise vastu, sest Pädaste-reis sobib suurepäraselt ka pelgalt  eestimaise suve pühitsemiseks. On seegi ju nii üürike, kuid hinnaline. 






13. juuli 2014

Okroška hapukoorega


Külmad suvesupid on kuumalaine päevadel kullahinnas. Mõnusalt jahutava suutäie saab valmis siuh-säuh. See supp jäi mu meeli kummitama Piparmündi koka repertuaarist. Just nii, või siis ikka umbes nii, oli see ka Piapmündis valmistatud. Koka sõnul sama moodi nagu tema ema alati okroškat teinud on. Veega lahjendatud hapukoore ja äädikaga. Väga maitsev ja komponente saab vahetada oma äranägemise järgi, või siis valida need, mis parasjagu külmkapis olemas. Saare hapukoor on kena siidine ja ei lähe veega segamisel tükki. 


Okroška
4-le
1 tops (400g) 20% (Saare)hapukoort
400 g vett
1 sl 30 % äädikat
1 sl suhkrut
300-400 g suitsutatud turska
värsket kurki
rediseid
keedetud muna
hapukurki
soola
maitserohelist (tilli, murulauku, koriandrit)

Pane kaussi/kannu äädikas ja suhkur, sega. Lisa hapukoor ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta kõrvale.
Puhasta kala luudest ja rebi väikesteks tükkideks. Haki kurgid, redised ja keedetud muna. Pane ained kaussi ja vala peale hapukoore-äädika segu. maitsesta vajadusel soolaga ja lisa hakitud maitseroheline.





10. juuli 2014

Pärnus. Piparmünt ja Raimond


Kes siis suvel Pärnusse ei igatse? Eriti veel nüüd, kui suvi täiega kohal. Mina käisin mōned nädalad tagasi, siis, kui rannailmad olid veel helesinine unistus. Kuurortlinnake  tukkus alles okasroosikese ōndsat und ja supelsakste vastuvōtmiseks veel valmistuti, kuigi juuni oli juba jupp üle poole. Pärnu söögikohtadega on viimastel aastatel segased tunded. Supelsaksad ja Mahedik on üsa toredad, kuigi naudivad oma populaarsust paigalseistes, aga asi seegi. Sel aastal räägitakse aga Pärnus lausa 10 uustulnukast! Pōnev! Pärnakad saavad sel tulemisel silma peal hoida ja Ragne on siin juba otsa lahti teinud. Minu paaripäevane Pärnu tuur lasi maitsta kahte uustulnukat.


Piparmünt 

Eelroogade valikust leiab suitsuforelli tartari kartulikreemi, vutimuna, wakame, hapukoore ja tomati leemega. Marineeritud veisefilee pardimuna, tursamaksakreemi ja kiirmarineeritud kurgiga ning kerge suvise ampsuna vürtsika porgandisalati jogurtivahu ja värskete maasikatega.

Lisaks saab veel kuumade eelroogade valikust  valida grillitud kammkarbi porru-küüslaugukastmega või  gratineeritud suvisted sparglid, mille juures toretseb pardimuna ja selitatud võiga küpsetatud varajane kapsas. 



Suppidest saab proovida kodukana konsomeed vetikasalati ja peediga ning  suviselt külma lemmikut hapukoorest okroškat suitsutursa ja värske kurgiga.




Piparmünt asub Papli tänaval uue värskema näo saanud Kapten Kurgo Villas. Njah, selle Villaga on nii ja naa. Stiilitunnetusega see paik just ei hiilga, ega hinge pole sisse puhutud ka restorani. Menüü  langeb stiilist välja, kuid see on pigem hea uudis. Toit on maitsev ja teeb kogu maja laialivalguvale kontsepsioonile ja ilmetule väljanägemisele silmad ette. Kokana on Piparmündis ametis Vladimir  Upeniek, kellel on taskus ka 2012  aasta Eesti parima koka tiitel. Meil ōnnestus maitsta kogu menüü ja vōin kinnitada, et see on hea, maitsev ja nüansirohke pea täies ulatuses. Vōibolla mitte väga uuenduslik, kuid aus ja hästi valmistatud, üsna klassikalisel moel. Paraku terviklikust restoranielamusest jääb puudu. Ei toeta seda interjöör, lauanōud ja üldse ei jõua kliendini  restorani lugu. Hea toit on küll tähtsaim kriteerium restoranis, kuid kokk üksi restorani püsti ei hoia.  Mõnusat õhtut on selles restoranis raske ette kujutada, vähemalt mina nihelesin toolil jooksupistmise ootuses pidevalt ja kuidas mu silm ka ei otsinud mõnda toredat detaili millel korrakski pilku puhata, siis seda ma ei leidnud, aga äkki peaksin hoopis prillid muretsema, roosad näiteks. 


Maisitibu vürtsika porgandikreemi ja ahjukartulipudruga. Pardirinnafilee tatra, spargli ja umami kastmega. Grillitud veisefilee koduse vürtsika tomatisalsaga.




Aurutatud koha maapirnikreemi ja langustiinikastmega 


Küpsetatud rabarber piparmündiga, vaniljejäätise, maasika-tšillimoosi ja rosmariini-koorekreemiga maitses kuninglikult, valikust leiab ka kohustusliku ja perfektse kreembrülee kirsitarretise ja jogurtiga.


Raimond 

Teine uus tulija mida proovimas käisime oli Raimond. Verivärske Hedon Spa restoran. Spaa  ise on tore ja sinna läheks tagasi küll. Seni pole mind Pärnu spaad kõnetama saanud, kuid Hedon jutustas minuga häälekalt. Kõik need  toredad triibud ja puidust sõrestikud, hilitsetud mustvalge  ja sekka paar värvilaiku ning hõljuvad valged kardinad lõid kokku eriti hea tausta, et pikemalt peatuma jääda.  Ainult restoraniala tundus päris esimestel päevadel kuidagi kõle. Aga juba hommikuks oli  tühja vestibüüli, mis restoraniks sujuvalt üle läheb, ilmunud ilmestama suur must tiibklaver. Küllap võib seal varsti märgata ka kedagi Raimondi sarnast ringi liikumas ja kõlab muusika. Mnjaa, aga hommikusöök on on selles vaimu ja keha turgutamise paradiisis nigelavõitu. Kogused on hiigelsuured ja valik on piisav, aga need pakimüslid, poejogurtid ja logoga kohvitassid ei lähe kohe mitte.
Spaasse veel tookord ei lubatud, kõik oli  liiga verivärske ja hoiti igaks juhuks testiööbijate kriitiliste pilkude eest suletuna, kuid salaluuraja metoodikat kasutades sai selgeks, et tuleb enese poputamiseks pikem paus kalendrisse märkida. 


Tahaks loota, et  nüüd tulevad need valgete kleitidega daamed tagasi Pärnusse, kes kunagi Rannahotelli hülgasid, seal pole enam lootustki. Hedonis on uus võimalus, saab muretult hõljuda ja end hellitada  lasta.

Seda enam, et ka restoran toetab naudinguid. Peakokana on ametis noor ja vihane mees täis hakkamist ja ambitsiooni. Köögist kostus karme hõikeid ja tugevat enesekehtestamist. Menüüleht oli lühike, kuid rabav, taldrikul maitsed paigas ja hästi läbi komponeeritud. Siin tehakse tõsist tööd, seda oli tunda ja tore oli sellest osa saada. Kelmikas ja ülipüüdlik ettekandjaneiu ja tema šarmantne vanem meeskolleg suhtlesid klientidega 200% ja  hoolitsesid kundede eest kuninglikut. Lahkuma ei kippunud, vaatamata sellele, et õhtune õhetav rannataevas ahvatles luidetele. 


Ehkki Pärnu armastus on pigem rand ja soojad ööd ning mõned olulised tänavanurgad - pelgalt toiduelamuse pärast sinna sõitu ette ei võtaks - saab siiski Pärnut imetledes nii mõnegi toetava-turgutava toidunaudingu osaliseks. 


5. juuli 2014

Kohvisemu



Ühel ilusal päeval koputas minu virtuaalsele uksele semu. Kohvisemu. Selline ladusa jutuga sell. Kohvisemu teab kohvist ja sinna juurde kuuluvast aparatuurist kõike, meelitas mindki maitsma. Pakkus  parimat kohvi oma valikust. HEA kohv on tähtsal kohal minu igahommikuses rituaalis,  võtsin pakkumise vastu. Veidi kõhe oli truudust murda oma kauaaegsele lemmikule Gourmet Coffee’le, kuid semu oli abivalmis ja hooliv ning avaldas muljet. Suristasin uutest ubadest hommikukohvi ja mekutasin. Täitsa tore, aromaatne ja hea röstiga uba tundus, võib-olla mingi noot järelmitses veidi kiskus minu maitsele kiiva ja tuletas meelde vana lemmikut ning tundsin kerget igatsust. Seevastu espressoks sobis Caprissimo Fragante ideaalselt, oli ilusa kangusega ja moodustas joogile kauni tiheda crema  ning meelitas mõõduka happesusega. Otsustasin veel teisegi võimaluse joogile anda ja proovisin  sellest valmistada  ka  ühte oma lemmikut  kohvimagustoitudest. Söök sai võluv. Mõned päevad hiljem suristas A endale järjekordse tassikese ja nentis rahulolevalt: “See on ju täitsa kohv!” Kui mu süda oleks vaba, võiksin küll ühel ilusal päeval kiusatusele järele anda ja semule uue tellimuse saata. Näis, need südame- ja maitseasjad on pidevas muutuses.

Espressokreem kardemoniga.

1 dl külma espressot
1 dl suhkrut
2-3 kardemonikupart
6 muna
4 sl heledat muscovado sukrut
4 sl värskelt pressitud sidrunimahla

serveerimiseks vahukoort ja šokolaadilaaste
värskeid suvemarju

Pane ahi 170 kraadi peale soojenema. Tee kõigepealt karamellisegu. Pigista sidrunimahl potti ja kuumuta, lisa 4 sl suhkrut. Sega kuni suhkur on sulanud. Lase segul veidi muliseda kesmisel kuumusel. Kalla segu nelja väikese ramenkin vormi või kuumuskindla kohvitassi põhjale. Kalluta tasse, et segu voolaks ka vormi ääretele. Ettevaatust, ära põleta sõrmi, karamellisegu on väga kuum! 
Eemalda kardemoniseemned kupardest. Purusta noaseljaga või uhmerda peeneks. Sega kohv ja suhkur ning purustatud kardemoniseemned. Sega ükshaaval  pidevalt vahustades juurde munad. Kalla segu vormidesse. Tõsta vormid sügavasse ahjuvormi. Täida ahjuvorm kuuma veega nii, et pudingivormid oleksid “nabani” vees. Tõsta ahju küpsema. Küpseta umbes 20-30 minutit, kuni segu on hüübinud. Lase jahtuda, kata toidukilega ja pane külmkappi tahenema. Lase külmkapis seista üle öö. 

Enne serveerimist võib vormi paariks sekundiks panna kuuma vette. Tõmba terava noaga kreem vormi seinte küljest lahti ning kummuta taldrikule. Serveerimisel lisa  soovi korral vahukoor ja šokolaadilastud. Võib serveerida ka otse vormist koos meelepäraste suvemarjadega.


30. juuni 2014

Kihnus


Kihnlastõ süemine ond ikka oln maesõmarahva omast teissmuõdi, on kirjas  Kihnu kokaraamatus. 19 sajandi lõpus kasvatati isegi kartulit veel Kihnus üsna vähe. Tähtsamaks toiduks oli  rukkijahu, mida söödi leivana, pudruna, supina. Liha oli toidulaual üsna harva. Kala ja hülgeliha leidus  sagedamini. Hiljem on kihnlased ise arvanud, et tol ajal viletsa ning ühekülgse toidu tõttu esines tihti kondinõrkust. Tänapäeval on Kihnus noortel naistel teada kõik  moodsad söömisharjumused, retseptid, toidulisandid ja katsetatkse ka moodsate dieetidega, et mitte ülemäära kosuda. Peenemad lauanõud ja köögikombainid ning  mõnel pool nõudepesumasinadki saanud köögi lahutamatuks osaks ning kondinõrkusest pole jälgegi. 

Kuid vaatamata kõigele uuele ja tänapäevasele on Kihnus siiski säilinud küllaga  sadu aastaid juurdunud kombeid ja tavasid. Üks sellistest on kindlad toidud nädalapäevadel ja pühade söögid. Isegi Kihnu koolil on lastevanemate nõudmisel oma aiamaa, kus kasvatatkse  lastele köögivilja ja tehakse hoidised ning  kogutakse talvevaru. Aimaa toimetustel löövad kaasa ka koolilapsed ja kihnlased peavad tähtsaks laste tervislikku ning kodust toitu koolisööklas. Kihnu kuulsatest pulmakommetest ja traditsioonidest on vist igaüks miskit kuulnud. Kuidas kihnalsed aga Jaanipäeva veedavad õnnestus seekord oma silmaga näha ja suuga proovida. Mekkida saime Uiõ-Matu perenaise Mare panniga liha ja soolaräimi. Selgus, et kihnlased armastavad samale taldrikule tõsta nii kala kui liha.Retseptid on Kihnu kokaraamatust.


Räämed-õonad või kalaõonad
600 g suõlaräimi
10 -15 kessmist kartult

Kuõrõga kartulid panna kiemä, kieta rõhkjaks, siis panna piäle liotõt räämed, kietä viel 10 minutit ning valada vesi piält ää. Kõrva tehä panniga liha.


Panniliha või panniga liha
300 g suõlapekki
1 kessmine sjõbul
Liotõt suolapekk lõega tükkeks ning prae panni piäl mõlõmalt puõlt pruunis, siis panõ juurõ ratastõks lõegat sjõbul ning prae viel minut aega.






Kihnu sai e Saiapull
Kihnus tehakse ka tänapäeval kõikides peredes laupast, see tähendab koristatakse toad, käiakse saunas ja küpsetatakse saia või siis nagu nad ise ütlevad koristassõ uõnõda ää, käuässe saunõs ning toad ond saiaküpsetämise aisu täüs.
Sai on kuldkollane, pehme, rammus ja meenutab veidi keeksi. Isegi saare külalistel õnnestub rattaga külapoodi vurades mõnikord ahjusooja pätsi otsa komistada, mis hea külanaise küpsetamise korrast ülearu ning poodi müügile toonud. Sel hetkel, kui lõikad paksu viilaka kuldkollasest, krõbeda koorikuga pätsist, määrid peale või, mis kohe sulab ja nõrgub sööja sõrmedele, aeg peatub. Peidad otsemaid tahataskusse loosungi, millel oli suurte punaste tähtedega sirgeldatud lubadus loobuda nisujahust. Naudid ilma südametunnistuse piinadeta lihtsat ehtsat kodust maitset. Tunned iga rakuga, kuidas see armas saar on sind enda lummusesse mässinud.

Meie paaripäevase saaretuuri mahlakam osa oli Uiõ-Matu Mare külaisena maitsta Kihnu traditsioonilist sööki ja jooki ning piiluda Mare aardekirstude kaante alla. Neid erkasvärvilisi ja kütkestava neerumustriga pearätte, põllesid ja kangastel kootud körte oleks võinud imetlema jäädagi. Samuti sai selgeks, et Kihnu naiste riietumisel on omad rituaalid ning seelikutriipudel selged sõnumid kanda. Noorest neiust elukogenud naiseks sirgumise tee oma valu ja võluga saab seelikukirjadesse kootud. Esmapilgul sarnased riidetükid muutuvad kõnekaks looks. Naljalt juba pidusse sama seelikuga ei minda ja rätiku voltidel ning põlle kokkulappimise jälgedel on tähtis osa, mida kiivalt jälgitakse.  Erksavärvilisi põllesid ja rätte pärandatkse põlvest põlve, külapoest neid ei leia. Kangad on merelt naasnud mehed kingiks toonud ja kõik seljariided on naiste näputöö. Kangakudumine, õmblemine ja soki- ning kindakudumine on ka tänapäeval iga  perenaise igapäevaste kohustuste lõputus rivis, lisaks põllutööle ja loomapidamisele.  Kuidas nad kõike seda jõuavad jääb natuke ähmaseks.








Korravalve ja kombluspolitsei ülesanded on just saare eakamate naiste kanda. Siin eraldatud maanurgas ei jää ükski tegu ega liigutus märkamata ega ka komenteerimata. Kui sa külarahva meelejärele olla ei oska on väga kerge põlu alla sattuda. Massaka (loe mandrilt saarele asunu) elu saarel on algul ikka vaevaline, et saarerahvas sind armastama hakkaks, pead ennast aastaid tõestama. Päris omaks aga ikka ei tunnistata.

Saarel kohtab ratta või motika seljas ringi kihutavaid naisterahvaid. Seljas erksavärviline kört, mis voolib naise voolujooneliselt liivakellakujuliseks iludusteks. Need on naised kelle põsed õhetavad, suud naerda lõkerdavad ja silmad sädemeid pilluvad. Mehepojad, tõsi jäävad pisut varju või  on enamasti pildilt kõrval, noh ilmselt merel. Kihnlased hoiavad kokku ja armastavad pidupäevi. Iga peo juurde kuulub  laul, tants ja pillimäng. Ka siin annavad tooni naised, kes keerutavad enamasti omavahel ning laulavad heleda häälega. 











Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad ja tulihingelised võitlejad. Kunagisest hülgeküttide ja kalurite saarest on tänaseks saanud kultuuriliselt mitmekihiline ja tugevalt matriarhaalne ühiskond.