December 10, 2014

Hommikupuder röstitud mandlitest


Ma armastan hommikusööke, kohe üliväga.  Mul  jääb alati veidi segaseks, kui keegi proovib alustada tervisliku toitumisega ja annab lubaduse, et proovib hakata sööma hommikusööke. Hallo, kuidas saab üldse alustada päeva ilma söömata? Hm, mitte ei saa aru. Minu jaoks on hommikusöök rituaal, mille pärast ma olen valmis tõusma piisavalt palju varem, et seda innuga ettevalmistama asuda. Seejärel suures mõnus ja ülimas harduses keskendun ma  päeva tähtsama eine nautimisele. Muidugi armastan ma sama kirglikult ka kõiki teisi söögikordi oma päevas. Kuigi ma  pean häbiga tunnistama, et lõuna libiseb mul mõnikord käest, no jääb lihtsalt vahele. Õhtusöök võib aga ootamatult öösse venida. Need on need kitsaskohad, millega mina tegelen, kui tulevikulubadusi jagan. 


Aga hommikul ärgates olen ma alati näljane ja põnevil, et millega siis päeva alustada. Loomulikult meeldib mulle eksperimenteerida ja oma hommikusööke vahetada, aga aeg-ajalt tabab minu hommikumenüüd kestev laine ja mõni tore hommikueine tuleb mu köögis taas ja taas uuesti lauale.
Hetklel on mu hommikute staar mandlipudru. Heh, kõlab natuke, nagu mingi plödi:) Muide välimus on tal ka selline hale.  See-eest, aga maitse paganama priima ja valmistamist ei pea alustama poolest ööst.  Ainult  5 minutit ja hommikune ime ongi valmis. Ära ka ei tüdine, sest erinevad marjad lisandina pakuvad piisavalt vaheldust. Tummised röstitud mandlid, piparkoogivürts ja punased marjad on minu jõulutunde loojad juba varahommikust alates. Kui kasutan terveid, kooritud mandleid tuleb puder mõnusalt kore ja tükiline. Siidisema saab mandlilaastudest. 



Hommikupuder röstitud mandlitest



2-le

100 g kooritud mandleid või mandlilaaste
4 dl (mandli- või riisi)piima
1 banaan
1 tl vanillisuhkrut
2 tl piparkoogivürtsi (jahvatatud kaneeli, ingveripulbrit, jahvatatud kardemoni, jahvatatud nelki, riivitud muskaatpähklit)
ühe sidruni riivitud koor (ainult kollane osa)


Rösti mandleid kuumal pannil ilma rasvaineta. Ole ettevaatlik, ära kõrbema lase, mandlid muutuvad juba paari minutiga kuldseks. Soojenda piim kehatemperatuurist pisut soojemaks, aga nii, et näppu kannatab ikka sisse panna. 
Pane röstitud mandlid (mõned hoia alles pealepuistamiseks), soe piim ja maitseained blendrisse, lisa banaan ja surista ühtlaseks. 

Serveeri kuivatatud või sügavkülmast võetud marjadega, puista pinnale pisut mandlilaaste.





December 1, 2014

Kitsepiimast kodune jogurt. Viigimarja- mandli clafoutis.


Heh, tean küll, et olen selle viigimarja postitusega lootusetult hiljaks jäänud. Ilmsel värskeid viigimarju naljalt enam poest või turult ei leia, aga mine tea... Tegelikult pole  sellest suurt midagi, sest selle retsepti põhitegija on hoopis jogurt ja viigimarjad võib vabalt hooajalisemate jõhvikatega asendada. 

Aga jogurt, tegu on siis täpsemalt isetehtud kitsepiima jogurtiga.  Pean tunnistama, et olen kitsepiimast ja sellest valmistatud toodetest sõltuvusse langenud ja ma ei saa sellest üle, oma jõududega kohe kindlasti mitte. See sõltuvus on nii suur, et nüüd valan oma hommikukohvile ka juba ainult kitsepiima ja hommikud on aina kenamad hallist ilmast hoolimata:) Õnneks tekib  pisemaid ja ka pisut suuremaid kitsefarme  Eestimaale pidevalt juurde. Kellel oma tuttav farmer teada, peab ainult järge pidama, et õigel hetkel tellimuse sisse annaks ja värske kitsepiim kohale sõidutatakse.  

Linnainimesel on kõige paremini kättesaadav Konju talu ja Andri-Peedu talu tooted. Neid saab juba päris hästi ka supermarketitest kätte. Aga jogurtiga ei pruugi alati nii hästi minna. Kuigi see pole ka miski häda, sest müügile on jõudnud  selline tore toode nagu Yo-Aktiv juuretis, millega saab ise kodus jogurtit valmistada. Pakis on viis 1 grammist portsionit, ühest jagub 1-2 liitri jogurti valmistamiseks. Jogurtijuuretis sisaldab külmkuivatatud piimhappebaktereid Lactobacillus bulgaricus ja Streptococcus thermophilus.  Ei sisalda säilitusaineid, värve ega GMO-d. Müügil on juuretis Ökosahvris ja Tallinna Kaubamaja Toidumaailmas. 
Jogurti valmistamine on lihtne, kuid nõuab hapnemise aega ja mõningast planeerimist.


1.  Kuumuta piim enne hapendamist  kuni peaaegu keemiseni, 90-95C-ni. Lühiajaline läbikuumutamine annab jogurtile paksu konsistentsi. 
2.  Jahuta piim enne juuretise lisamist maha 42-44 kraadini, sest hapnemine toimub just sellisel temperatuuril. Lisa  juuretis 42-45 kraadisele piimalele. 1 pakike on sobiv 1-2 l piima kohta. 
4. Sega juuretis  hoolikalt piimaga läbi ja  jäta jogurt  sooja kohta (näiteks ahju 44 kraadi juurde  või kasuta näiteks termokastis hoidmist) ca 5-6 tunniks hapnema. Hapnemise ajal segada ei tohi! 
5. Kui umbes 5 tunni möödudes on näha, et kalgend on tugev, sega jogurti läbi ja jahutada. Jogurtit võib ka ilma läbi segamata jahutada. Enne söömist hoia jogurtit  jahedas/külmas üle öö, siis moodustub ilus ja paks kalgend. 

6. Juuretisepakki hoia  külmkapis.

Loomulikult võib jogurtit valmistada ka lehmapiimaga, kõik eelpoolöeldu kehtib samamoodi. Mina pole lehmapiimaga veel katsetanud ja ausalt öeldes ei jõua ma ka kunagi kitsepiimaga sellise päris paksu ja Kreeka jogurti sarnase paksuseni, aga isegi see pole mind häirinud. Valmis jogurt on lihtsalt võrratu, et söö või niisama au naturelle, muidugi on ka kõik lisandid mida suudad välja mõelda igati sobivad ja täiendavad maitset. Marjad, pähklid, moosid, puuviljad jne.



Mina tegin ülimalt mahlaka magustoidu, mida on imelihtne valmistada, aga jube raske on lusikat kõrvale panna. Mul juhtus nii, et enne pidama ei saanud kui see suur kauss oli tühi.


Viigimarja- mandli clafoutis

          
2 muna
100 g mandlijahu
1-2 sl vahtrasiirupit 
100 ml (kitsepiima)jogurtit
1 sl võid
5-6 viigimarja või meelepäraseid marju
mandlilaaste või pekanipähkleid
mett


Serveerimiseks soovi korral jäätist.

Klopi munad lahti, lisa jogurt, vahtrasiirup ja mandlijahu. Sega ühtlaseks. Viiluta viigimarjad. Määri vorm(id) võiga ja aseta viigimarjad vormi, kalla tainas peale ja puista pinnale mandlilaastud või pähklid ja nirista pinnale vedelat mett. Küpseta 200 kraadi juures u 20 minutit (sõltuvalt vormi suurusest) kuni pealt on kuldpruun ja tainas hüübinud. Serveeri leigelt koos jäätisega. 







November 29, 2014

Õunamoos ilma suhkruta



Tihti juhtub, et kausi põhja jäävad vedelema head, magusad kodumaised õunad. Nende krimpsus pind enam hammustama ei ahvatle, aga ega armsaid oma aia õunu ei raatsi ju minema visata. Liiatigi on need enamasti nii magusad, et võib moosi keeta isegi ilma suhkruta. 

Koori lihtsalt õunad ja tükelda potti, lisa pisut vett ja kuumuta tasasel tulel koos kaneelikangi ja purustatud kardemoniga, kuni õunad on pehmed. Lisa veidi sidrunimahla ja vajadusel veidi vahtrasiirupit. Püreeri sauseguriga ühtlaseks. Pane purki ja säilita külmkapis. Selline moos pikaks säilimiseks mõeldud pole ja ega teda kauaks ei jätkugi, sest kulub juba paari hommikuga ära, kas pannkoogi või jogurti seltsis, nagu poleks olnudki. Siis tuleb jälle järgmised õunad koorida.





October 11, 2014

Lihahimu


Temperatuurid langevad ja tuuleiilid koguvad hoogu. Mõnus on mässida soojemad kampsunid ümber keha ja tõmbuda  tuppa. Õhtusöögi ajal lähevad käiku tummisemad punaveinid ja taldrikule tõstetakse portsuke toekamat. Lihahimu kasvab. 

Harjumuspärase sealiha asemel tasub proovida ka veiseliha. Lihtne on küll haarata sisefilee järgi, et pärast sööjatelt komplimente korjata, või maiustada suussulava marmorlihaga. Aga  veiserümp jaguneb rohkem, kui kolmekümneks eri tükiks ja hea on meelde tuletada, et tugevamaid maitsenüansse pakuvad  tugevama struktuuriga lihased, just need, mis teevad tööd.
Meie oma  puhastel rohumaadel kasvanud lihaveise maitse on ainulaadne, see on intensiivsem ning  võib erineda vastavalt sellele, missugusest konkreetsest piirkonnast veised pärinevad.  Liivimaa Lihaveis - Eesti suuremate anguse ja herefordi tõugu lihaveisekasvatajate  ühendus, on loodud rohusöödal kasvatatud veiste liha turustamiseks. Ühenduse 11 liikme karjad krõmpsutavad rohtu ajaloolistel Liivimaa niitudel ja on mahetunnustusega – loomadele ei söödeta söödalisandeid ega teravilja. Liha sisaldab vähem rasva ja rohkem proteiine. Eestimaa rohumaade mitmekesisus, liigirikkus ja piirkondlikud erinevused  taimestikus mõjutavad liha maitset, samaväärset mõju liha omadustele avaldab nii loomade elukäik, kui hilisem liha töötlemine. Liivima Lihaveise tiim on arendanud oma oskusi nii liha tükeldamise, kui laagerdamise osas. Alles viimastel aastatel on avastatud, et suuremad lihased sisaldavad ka väiksemaid ja lõikeskeemilt võib leida kuidas erinevaid veiselihatükke valmistada tasub, et parimad maitsed kätte saada. 



Kõigest sellest kuulsin ühel säraval septembrikuu päeval Nakatul, mis on üks Liivimaa Lihaveise taludest. Sel kaunil maastikul ringi patseerivad pudulojused on kõrgema klassi iludused. Talupere aga lahke ja avala olekuga ja naudib täiel rinnal kõiki maaelu hüvesid. Selle tõestuseks, et maitselamus luuakse koostöös kasvataja ja  toiduvalmistajaga parimate oskustega, valmistas selle õhtu road Alexandri ja Neh-i peakokk Yves Le Lay. Pakutud suupisted olid tehtud peenemas mõisastiilis, pearoaks serveeriti aga rustikaalne Nakatu talu järgi nime saanud Nakatu tomahooki - kondiga antrekooti, mida oli 21 päeva kuivlaagerdatud. Peab tõdema, et see hiiglaslik mahlane lihatükk kadus mu taldrikult kiiremini, kui ma oskasin oodata.






Liivimaa Lihaveis jagas ka toidukirjutajatele koduse ülesande, lihatüki nimega  bavette. Bavette on maitse poolest sisefileest rikkam, üsna õhuke lihas, mis on parim terve tükina grillituna ja siin ka tõestus, et see tõepoolest nii on. 

Kuna lihaveisega on terve oktoobrikuu ametis ka aukartust äratav hulk restoranikokkasid, siis jääb kodusteks katsetusteks hetkel aega napiks. Seevastu saab kõvasti inspiratsiooni kokkade katsetustest. 44 restorani üle Eesti on valmistanud oma restoranis veiseliharoogasid ja need on tavapärasest kõvasti erinevad. Kõik kokad said loosiga kolm veiselihatükki ja valmistasid nendest kolm toitu oma menüüsse. Viinakuu on ümber nimetatud veiselihakuuks ja hetkel käib isukas lihasöömine nii mitmeski restoranis. Minu lemmikuks said maitstud veiselihatoitudest Salt’i, Ribe ja Villa Mary menüüd, aga pärleid jagub mujalegi.





Moonis näiteks sai proovida lihaveisekuu avalöögina üheks õhtuks koostatud sabast sarvedeni viiekäigulist lihamenüüd. Roman oli valinud menüüse tavapärasest erinevad palad, mida igapäevaselt restoranimenüüs on keeruline  hoida, kuid seda enam oli hoogu meistrite köögis, pajad ja potid podisesid lausa öö läbi enne suurt söömapidu. Laineid lõid veisekeel,-saba,-süda ja -ribi. Veisesaba leem, seenepelmeenid ja maksapirukas oli küll selline hitt, et tuli tahtmine kokka kallistada ja maitse püsis meelel veel nädalapäevad pärast söömist. 
Kõik lihatoidud on paari pandud ka ühe kindla veinimaja veinidega, mis andis peamurdmist ja maitse paika mekutamist veinimaaletoojatele. Mooni õhtusöögi veinid oli valinud Veinisõber, nendelt hea maitsega daamidelt tasub veininõu küsida ka oma koduste katsetuste tarvis.


Veisekeel,mädarõigas, marineeritud peet


Veiseabaleem,seenepelmeenid,veisemaksapirukas


Veisesüda,seller,adžika, kõrvitsatempura


Veiseribi,hummus, marineeritud punane kapsas





Bavette'i maitsenüansse otsustasin koduköögis proovida toorena. Tartari ja carpaccio valmistamiseks on filee alati esimene variant, mis annab kahtlematta pehmema tulemuse, kuid liha maitsenüansse ja tekstuuri saab tunnetada ka teiste tükkide sobitamisega. Ehkki rohumaaveise liha ei vaja maitseainetega eriti kaasa aitamist, ei suutnud ma siiski oma näppe purkidest eemal hoida ja minu bavette sai maitset niimoodi:

rohumaa lihaveise bavette (500 g)
2 sl suitsusoola helbeid
lahke käega musta pipart veskist
2 tl rohelist aniisi
näpuotsaga musta suhkurt
1 tl kaneeliõisi
paar oksa värsket tüümiani

Serveerimiseks parmesani ja pärlsibulaid

Eemalda lihalt kelmed. Vala sool  taldrikule ja jahvata veskist peale tublisti pipart, riivi juurde sutsuke musta suhkrut. Uhmerda aniis ja kaneeliõied uhmris peeneks ja vala maitseainete segu hulka. Nopi tüümianilehed ja lisa segule. Vajuta liha  maitseainesegusse ja keerua kõiki külgi, kuni segu on kõik kinnitunud lihale. Keera liha toidukilesse ja pane paariks tunniks sügavkülma maitset koguma. 



Võta külmast, lase pisut toatemperatuuril seista ja lõika õhukesed viilud. Aseta lihaviilud kergelt õliga määritud kahe küpsetuspaberi vahele, rulli tainarulli abil hästi õhukeseks.
Määri taldrik sinepi, oliiviõli ja palsamiäädika seguga ja tõsta sellele liha, puista peale parmesani laaste ja paku juurde pärlsibulaid.






September 20, 2014

Pariisi bistrood


Minu mees ei kingi mulle kõrvarõngaid ega keesid. Tavaliselt kingib  ta mulle mõne reisi, kus tal on tavaks  mind kätel kanda. Ok, no tegelikult kõndima ma pean siiski ise ja teinekord kohe nii kõvasti, et ma kardan, et mul jalad  lühemaks kuluvad. Aga tegelikult on need pikad jalutuskäigud planeeritud reisi osana, sest enamasti koosneb meie reisiprogramm  restoranides, kohvikutes, bistroodes ja turgudel kolamisest. Seal manustatud energia tuleb ju kuskil ometi kuluma saada.  Need meie toidureisid on filigraanselt planeeritud ja seal taga on kõva eeltöö, mille suurepärane meister mu kallis kaasa on.  Ta teeb kodutööd erilise hoole ja põhjalikkusega, traalib välja ja traageldab kokku. Mul jääb üle vaid kleidid haarata ja lennukile joosta. Oma pulma-aastapäeval jõudsime just sobivasti pühapäevaseks brunchi ajaks Pariisi. Suundusime turule. Marché des Enfants Rouges on vana turg, mis asub kunagises lastekodu hoones. Punased olid lastekodu kasvandikud seepärast, et kandsid seljas annetuste kaudu kogutud punaseid riideid. Tänapäeval asub hoones toiduturg, mis avati sellisena viimase sajandi alguses. Turul on palju väikesi söögikioskeid, mis pakuvad Itaalia, Liibanoni, Jaapani ja Aafrika kööki. Samuti asub seal paljukiidetud kohvik  L'Estaminet, mida peetakse Pariisi üheks parimaks brunchi kohaks. Võist nõretavad croissantid  ja esimene šampanja juhatasid sisse meie Pariisi  reisi ja kroonisid  29. pulmapäeva. 


Sellest, et midagi Prantsusmaa kuulsates restoraniköökides hakkab muutuma, andis tunnistust 2011. aastal avaldatud Maailma 50 parima restorani nimekiri, kus Prantsuse restoranidest kõrgeimal kohal oli lihtne bistroo Le Chateaubriand

Kõigest kolm aastat hiljem on juba toimunud murrang. Noored Pariisi kokad, on otsustavalt eemaldunud klassikalisest  gurmeest ning teevad toitu nii, nagu meeldib neile endile, aga mitte nende õpetajatele. Nende restoranides räägitakse meelsasti ning hästi inglise keelt. Nad teevad uhkusega süüa ka Itaalia ja Hispaania toorainetest, kui need osutuvad kodumaisest paremaks, ega häbene seda tunnistada. Prantsuse toidušovinism on oma maa pealinna loovutanud!



Noore Pariisi köögi bistrood püüavad pakkuda süüa niimoodi, et 35 euro eest saaks sööja kolm rooga. Mitte lõuna- vaid õhtusöögi ajal! Pariisi kesklinnas! Need pole lihtsalt bistrood vaid Michelini giid tunnistab neid vähemalt Bib Gourmandi väärilisteks. (Märge Bib Gourmand näitab eriti head hinna ja kvaliteedi suhet.) Kogu maailmas sai välgukiirusel tuttavaks niisuguste söögikohtade lipulaev - Septime. Bib Gourmand on “uus Michelini täht”, seda saada igatsetakse nüüd vahest isegi rohkem, kui tähte ennast.

Seda arengut ei saanud enam kõrvalt vaadata, seda tuli minna iseenda suus ja kõhus kogema. Võrdluse mõttes külastasime kahte Michelini tähega, nelja Bib Gourmand’iga ning ühte “lihtsalt” aasta parimat uut bistrood.



Le Richer 
Alustame sellest, restoraniblogijate soosikust, mille nad nimetasid aasta parimaks uueks bistrooks Pariisis. Selleks, et Pariisis leida üles õiged kohad, tuleb läbi töötada hirmuäratav hulk informatsiooni. Michelin, Gault Millau, Le Fooding, Zagat ning kindlasti, mida pikem rida blogisid (nagu näiteks Paris by Mouth), seda parem. Eelinformatsioon peab paika, Le Richer tõstab ootused taevasse. 


Külm tomati cazpacho kirsisorbee ja pistaatsialeivaga. 

Le Ricer on  iseenesest väike, mõnusa ja lihtsa atmosfääriga restoran, mis ei võta broneeringuid. Kuna paik on üsna soositud, siis ootavad inimesed lauda tänaval klaasi veini juures lobisedes. Restorani laudu ei peeta kaua kinni. Kui õhtusöök nauditud suundutakse edasi ja õhtusöögi  jätku peetakse juba mujal, keegi ei istu tassi teega tunde. Restoranil on ka selle jaoks oma nipp, et mõnulejad aja ja ruumi taju ei kaotaks. Kuigi söögi ja veini hinnad on väga sõbralikud (õhtusöök kahele ehk kolm rooga, pudel veini, vesi ja kohv maksis veidi üle saja euro), siis digestiivi hinnad on ulmelised.  Kogu menüü on loomulikult ainult prantsusekeelne, kuid teenindajad räägivad head inglise keelt ja kõik saab selgeks. 




Õhtusöök polnud midagi eriskummalist, kuid väga maitsev ja miljöö sümpaatne. Vägisi tulid silma ette samalaadse atmosfääriga restoranid Londonis. Vahe kahe linna vahel hakkab taanduma. Appi, mis linn see nüüd oligi! Jõeni jõudes, pilgutab Eiffel elegantselt silma ja Seine'i kallastel jooksevad Ratatouille filmist tuttavad tegelased segamatult ringi. Muidugi on see ikka  seesama, vana hea tuttav Pariis. Ajaga sammu pidav linn.




L’Office
Kui ootused on väga kõrged, siis reeglina järgneb pettumus. Täpselt nii juhtubki. Le Richer’i omanikele on nende uus bistroo juba teine söögikoht. Alustasid and L’Office’ga, mida peavad endiselt. (Umbes nii, nagu meil on Umami ja Leib). L’Office'l on Bib Gourmand, ning restoranikriitikud peavad seda noore Pariisi köögi üheks alustajaks ning kõige uue hea sünonüümiks.






Meie suud seda restorani väga kõrgele kohale ei tõsta. Ehkki toidule suuri pretensioone pole, ei kogenud seal ka erilist üllatust või põnevat maitsemöllu. Kõik jäi kena keskpärasuse tasemele. Teenindus ja atmosfäär olid toetavad, igapäevaseks einestamiseks kindlasti hea valik.



Fish La Boissonnerie 
See koht juhatab tee taevasse tagasi. Moodne uus-meremaalase ning kuubalse kalarestoran, mida prantslased sellele vaatamata jumaldavad. Michelini Bib Gourmand. 



Need maitsed mida La Boissonneri pakub panevad taas õhku ahmima. Nii puhtad, nii lihtsad ja geniaalsed on kõik taldrikutäied, kuhu oma kahvli sokutan. See perfektne kalaleem ja röstitud tursk lausa viisid meelemärkuse äärele. Ja mõelda vaid, kui imeliselt saavad kauni kastme kaenlas maitsta täiesti tavalised toored porgandilaastud. 



Meie toidunautimine jääb ka silma  ka kõrvallauas istuvale prantsuse paarile. Hetkel, kui me linnakaarti käes keerutame ja uute suundade osas plaane peame pakub kõrvallaua proua meile abi. Ütleb küll, et prantslasi peetakse arrogantseteks ja üldjuhul peab see ka paika, aga tema käest võib julgesti nõu küsida. Pariisitarina tahaks  tema küll meile oma abi pakkuda, kui me kord juba nii suure naudinguga oma toitu maitseme, takseerime ja lausa pildi peale jäädvustame. Muidugi järgneb sellele nutt ja hala, et Pariis pole enam endine, aga La Boissonnerie on parim, mis  lähiümbruses veel jäänud. Selle tõestuseks naudib elatanud paarike teineteise seltskonda, head veini ja poleerivad mõlemad saiaga kõik taldrikud kastmest puhtaks. Hea oli tõdeda, et prantslaste toiduarmastus pole kuhugi kadunud, selle jaoks võetaks aega ja kulub parajalt veini. Melu restoranis on jõudnud haripunkti, justkui kuulutaks nädala lõppu, aga tegelikult on päris tavaline esmaspäeva õhtu.


Ribouldingue
Rupskirestoran. Ainus niisugune Pariisis, väga harukordne kogu Prantsusmaal. Klassikaline köök, kus pea kõik toidud on tehtud siseelunditest või muudest teiste restoranide poolt peamiselt ärapõlatavatest komponentidest. Sellele vaatamata väärib köök Michelini Bib Gourmand’i. Ainus mitte uut, vaid klassikalist kööki pakkuv söögikoht meie reisil.



Äärmiselt põnev menüü, valik missugune. Proovime julgelt ära lamba ajud, lehma mao ja  maiustame foie grasga. Ajude kohta on mul öelda ainult kiidusõnu, delikaatne ja maitsev roog. Paraku see lõhestatud lehmamagu minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Tähelepanuväärne osa kogu roas oli tugev aromaatne ja huuli kokkukleepiv  puljong.  Aga rosmariini siirupis pošeeritud virsikud viisid küll keele alla.  




Le Chateaubriand
Kuigi seda kohta kiidavad nii väisajad kui kohalikud, ei ole Michelin Bib Gourmand’ist neile enamat välja käinud. Sellele vaatamata esineb peakokk Inaki Aizpitarte igasugustel foorumitel kolme-tähe-kokkadest vaata, et sagedamini. Michelini kitsidus on mõistetav. Le Chateaubriand on Prantsuse toidušovinismi sisevaenlene number üks.



Õhtu siin on tõeline toiduetendus. Melu on kõva ja teenindajatel tuli takkus. Enamasti ei poosetata ega peenutseta vaid prantsatatkse joogiklaasid keset lauda ja taldrikud neile järele. S'il vous plaît! Menüü on iga päev uus ja valik tehakse enamasti kliendi eest. Ilmselt saab ka kaasa rääkida, kuid meie ei hakka kokaga vaidlema. Valime degustatsioonimenüü, mis on üsna pikk.  Ainuüksi amuse on 5 erinevat.




Toidud ja atmosfäär on lihtsad, kui maitsetes on tunda tõelisi meistriteoseid. Suus sulavad ühte lihtsamad ja keerukamad kombinatsioonid. Ahha-üllatus järgneb imestusele. Köögis on tramm vahetpidamata ja teenindus on väga üle-jala. Elamus etendusest on ehe ja tõeline.






Itinéraires
Sylvain Sendra, omanik ja peakokk, on kokanduses jõudnud teha “täisringi”. Töötas kõigepealt fine dining restoranis. Tuli sealt ära ning alustas oma bistrooga, mille mõni aasta tagasi uuesti fine dining’u tarvis ümber korraldas. Tasuks sai kiiresti Michelini tähe. Ei ole parata, tuleb tunnistada, et šovinistlik Prantsue köök oma parimas teostuses on ikkagi imeline. Neljakäigune carte blanhce menüü kahele koos jookidega maksab peaaegu poole rohkem (225 eurot), aga oleksime kibedasti kahetsenud, kui oleksime sellel reisil ainult bistrooroogadega piirdunud.




Itinéraires on peen, väljapeetud ja  samas moodsalt elegantne restoran. Teenindus on hiilgav ja korrektne, väga asjatundlik ja toetav. Toitude jookide lahtiseltamisel vajavad sööjad tuge ja seda nad siin ka saavad. Ruum on väike ja mahutab vaid kümmekond lauda, mis kõik on varajasest lõunast hoolimata hõivatud. Lauakate on minimalistlik ning kriiskavvalge ja samas nii kutsuv üksiku tähtaniisi najal ootava noaga. Pikki sissejuhatusi seekord ei ole, kiire lõunane aeg. 


Esmalt saabub makrell. Siin taldrikul on avanemiseks kõik maitsed esindatud. Vahelduvad tekstuurid külmast krõbedani ja maitsed kibedast leebeni, silmailuks lillelehed. 



Gnocchid puravikudega. Puravikud on nii kastmes, toorete laastudena, kui kuivatatud tolmuna. Siia juurde pakutakse üsna võimsat valget Chardonnayd, muide 80% veinivalikust on orgaanilised. Edasi tuleb tursk peedi ja tomati konsomeega. Happe taskaal on leemes erakodselt nauditav, paneb pikalt suud maigutama. Peedikillud kalal joonistavad kuuma puljongi niredega kaasa kauneid kaari. Maitse ja välimus on nii perfektsed, et tahaks aplodeerida või tantsida.


Järgneb kana anšoovise kastmes ja kahe erineva tekstuuriga kartulipüreed lisandiks. Selgub, et kana on võrratu lind, kui see sobivas koosluses esinema pannkse. Ja, püha taevas, kuidas on võimalik kartulid suus helisema seada!


Magustoidu ajaks on maitsed juba taevasse viidud, aga lend jätkub veel kõrgemale, nii et ees terendab juba kosmos. Palun väga, apelsiniõie jäätis, vaarikad, vanillikaste, tillioksad ja piparmündiküpsise tšipsid. Pinot blanc seada kenadust taskaalustamas. Lahkuda saab ainult parimas meelolus ja jalad ise viivad Seine'i kallastele jalutama. Pariis on jumalik, elegantne ja peen. Nüansirohke ja kordumatu.



Septime
Kõik ühes. Mässajana käib Septime Le Chateaubriandiga ühte sammu. Aga just selle koha lisandumine bistrooleeri murdis aeg-ajalt tagurlikuks peetava Michelini giidi põikpäisuse. Käesolevast kevadest alates on Septime’il täht olemas. Koos sellega aga venis tähe mõiste väga laiaks. Septime’i ja Itinéraires’i omavahel võrrelda on väga raske. 





Pääsemine Septimi on keeruline. Restoran avab oma uksed just sel päeval peale suvepausi, me oleme üritanud saada jalga uksevahele juba pikalt, aga puhkuse ajal reserveeringuid ei võeta. Alustame avamispäeva hommikul varakult ja koos hotelli portjeega vahetpidamata helistadaes ei õnnestu liinile saada. Kui liinid lõpuks avanevad, on kohad muidugi otsas. Otsustame õhtul ikkagi kohale minna ja õnne katsuda. Pärast paari kavalust ja pisukest lunimist meil õnnestubki endale laud välja kaubelda. Õhtu edenedes selgub, et kõik oli seda väärt. 


Restoran koosneb kahest saalist, mida eraldab õhuline vahesein. Õhkkond on vaba ja sundimatu. Igast pisiasjast õhkub pühendumist ja stiili.  Üldmulje on tagsihoidlik, aga materjalid hakkavd kohe kõnelema. Erilised pilgupüüdjad on lauaplaadid. Vana päevinäinud puit on nii väärikalt sooniline ja siidiseks kulunud, et paitan kogu õhtu lauda peopesaga ja ei suuda käsi eemal hoida. Kui, siis ainult sellel ajal, mil nuga ja kahvel käes tööd teevad. Menüü on kõigile sama ja uueneb iga päev.


Prantslaste tuunikala rabarberimahlas  ürtide ja oliiviõliga. Pehmelt siidjas kala on hõrk, särav ja särtsu täis.Tomatileem ja vürtsikad juurviljad. Leem nõretab umamist ja pillub sädemeid.


Paneeritud puravikud ja kukeseenekreem, taldrik tuleb saiaga üle poleerida, et midagi väärtusliku kaduma ei läheks, ega maha ei jääks. Kalmaar, kress ja rohelise sibula kreem, seltsiks punane vein. Üllatav kooslus ja harmooniline tasakaal.


Kaks kitsejuustu ja kaks erinevat veini, saab testida erinevaid maitsete kooslusi, mõlemad sobivad,  kõik oleneb vaatenurgast ja tujust, sööja emotsionaalsusest ka muidugi. Isegi ümbritsevatest kaassööjatest. Viigimari ja pähklikreem.



Mahedusega üllatav sealiha, maitsekas puljongis ja heinaga suitsutatud jogurtikaste, lisaks mõned värvilised peedid.
Taaskord on aeg magustoidul üllatada ja klient heast meelest hõljuma saata. Eeterlike õlide poolest rikas sidrunaloisa jäätis vaarikate ja värske kurgiga paneb hiilgava punkti. Nii kui lusikas käest taldrikule kolksatab, tead, et tahaks siia juba hommepäev tagasi.






Pariis on maagiline, on alati olnud ja ilmselt jääbki  Aga seekord on ta kuidagi eriliselt särav, isegi vihmas paistab lummavalt kaunis. Laiad bulvarid  täis valgust ja saia aroomi. Pargid lillelõhnaga ja rentslitest immitsevad neeed teised aroomid. Elegantsed pariisitarid ja nägusad, prantsuse mehed, šikid ja galantsed ja muusikana kõlav  voolavalt kaunis  keel. Järgmisel korral varun kunstisaalis impressionistide korrusel pikema pausi, kui just kõht tühjaks ei lähe. Õhtusel ajal ei kipu enam veepiirile jalutama, näriliste hordide eest õigel hetkel plehku pista  ma nagunii ei jõua. Pliseerseeliku panen ikka selga, kui tean, et metrood maa all liiguvad. 









Ja, kui peaks tekkima vastupandamatu Pariisi-igatsus uuesti, ja see hakkab kummitama varem või hiljem, siis sinna hotelli läheksin iga kell tagasi. Nii Pariis, kui üldse olla võib. Super teenidus, toredad toad ja need prantsuse rõdud. Priimad juustud hommiksöögiks ja kõverad croissant'id käe-ulatuses. Mõnus asukoht pealekauba, jõuab kiiresti silgates ära käia Lafayette'is, kui ootamatult selgub, et sukad ei sobi kingadega enam üldse, või suuremat käekotti oleks vaja juustude ja makroonide koju kandmiseks.