March 29, 2011

OKO ohohooo




Kui meistrid avavad uue söögikoha, kas või in the middle of nowhere, asuvad maitsekütid koheselt elamusi jahtima. Muidugi ei saa öelda, et Kaberneeme oleks nüüd mingi asustamata koht, aga siiski talvisel ajal suht kõrvaline paik. Vaatamata sellele on just sealne kõrts saanud uue hingamise ja kuuldused väärt söögikohast on levinud kulutulena, ehkki koht ise on avatud vaevalt paar-kolm nädalat. Nädalavahetusel ei maksa ilma broneeringuta linnast välja sõitma hakatagi.
Meie saime oma pere täies kooseisus kokku reedeseks pärastlõunaks ja sõit võis alata, et nädalavahetus sisse juhatada.
Juba uksest sisse astudes valdas mind tunne, et siia tahan ma pikemalt peatuma jääda.




Interjöör on kutsuvalt hubane, soe ja lihtne, mitte midagi liigset. See eest pisiasjadeni paigas ja läbimõeldud. Valge ja sinakashall, naturaalsed materjalid ning avar vaade. Just akendest avanev avarus paneb ruumi elama ja pilt klaasi taga muutub iga hetkega, lisades omamoodi etenduse.






Mänguline on ka menüü. Selge ja elegantse kujundusega menüükaart lubab nii mõndagi. Söödavad sigarid, lamburger ja puu on märksõnad, mis iseenesest tulevad üle huulte, kui teenindaja meie soovide järgi küsib. Tõnis Siiguri juhitud köögimeeskond pole seadnud enda ülesandeks vaid sööjate näljakustutamist. Suur rõhk on pandud ka emotsionaalse nälja leevendamiseks, seda loomulikult mitte maitsemeelte arvelt.


Lambasigarid peidavad viinamarja lehe all krõbedat koorikut, milles pehme lambaliha sulab suus meenutades böffi. Seemnetest ja pähklipurust söödav tuhk sunnib „sigarit tuhatoosis aina uuesti keerutama“. Ninna tungiv lõhn ja suits panevad mind mõtlema, kas ma tõesti suisetan?






Nende jaoks, kes toiduga „mängimist“ ei kannata on menüüs olemas ka selge, lihtne oivaline ja tavaliselt supitaldrikult söödav kalasupp. Praetud pelmeenid on ka ausad ja trikitamata ning liigitatud ahvatleva lastemenüü alla.




Tomatisupp paneeritud kreemiste pallikestega on kergelt vürtsikas ja hästi tasakaalus.







Soolasiig on purki peidetud. Välja õngitsedes jääb eemalt mulje, et tegemist on liivase mererohuse kalaga. Maitseb siiski pehme, mahlane ja õrn.



Veisepõse sööja vaid mõmiseb rahulolevalt ja annab viipekeeles märku, et pole kaua midagi nii oivalist proovinud.



Lamburger on atraktiivses pakendis mahlane ja mehine ports. Kotlet on nimele vastavalt lambane. Vahelt piiluvad välja läikivad peediribad. Kartulite pärast läks isa ja tütre vahel rebimiseks.



Metssea maks on menüüväline roog, päevapakkumises, eelmise päeva jahisaagist. Maitseb õrn ja mahlane. Kaaslaseks kerged ja värsked, õrnalt-õrnalt hapukad kurgirullid. Pärlsibulad, kõrvitsapüree ja imepisikesed nikerdatud kartulipärlid. Võrratu taldrikutäis.



Puu ei aja pöördesse mitte ainult pisikesi patsidega piigasid, vaid paneb silmad särama ka iseteadlikel teismelistel.



Mustikahüüve on kauni väljanägemisega ja haakub imeliselt aknataguse vaatega, nagu kiviklibune rannaäär. Maitselt tundus mulle siiski pisut lääge, aga ma olingi suurest uudishimust ja ahnusest juba oma maitsemeeled viimse piirini proovile pannud.





Jääb vaid loota, et suurepärasel tiimil on plaanid ja ettevalmistused olemas, kuidas kevadel ja suvel, kui suuremad ja näljased inimhulgad liikvel, nende soovidega toime tulla. Hinnad on väga sõbralikud ja meelitavad ligi. Tagasi minema kutsub see paik
juba õige pea, õigupoolest ei tahtnud ma sealt kuidagi lahkuda.

March 27, 2011

Nina külas Sibulateel


Väike nädalalõpu reis Peipsi äärde tekitas huvi ja isu kevad-suvel kant põhjalikumalt ette võtta. Seekord sai vaid veidi Nina külas nuusutatud. Ööbimiseks valisime Külalistemaja Nina Kordoni. Määravaks sai asjaolu, et siin saab kohaliku toitu maitsta. Põhumajad olid samuti atraktiivne ja huvipakkuv ööbimispaik, kuid seal tuleb kehakinnituse eest ise hoolt kanda. Meie kindel soov oli proovida kohalikku toitu. Nina Kordonis saime kaubale ja Irina, lahke noor naine, tuli lausa meie pärast kööki askeldama. Oli juba varem alustanud keedusuhkru keetmist ja teinud sibula-seenepiruka. Maitsta saime veel Peipsi koha koorekastmes ja paksu rosinakiselli uhke koorevahuga.






Toiduvalmistamine ja retseptivaramau on Irinal 80 aastaselt vanaemalt pärit. Vana naine on kogu perekonna keskpunkt, kes kindlakäeliselt juhib ja suunab nooremate elu ja arenguid, selgus vestlusest Irinaga. Irina ise jälle usin kuulaja ja järgitegija, samas innukas tutvustama oma küla toiduvalmistamist kaugemalt tulijatelegi. Kui on soovi, saab tellida siinsamas kooskokkamise Irinaga. Seekord lasime Irinal end poputada ja nautisime küünlavalgel maitsvat einet, kuni Läti kalamehed saabusid, pooliku viinapudeli ja vorstid külmkapist haarasid ning keha kinnitama asusid. Külalistemaja täidab ühtviisi lahkelt kõigi soovid.



Vana kordon on saanud uue hingamise. Muidu lakoonilises sisekujunduses toretseb märkimisväärne hulk antiikmööblit. Hinnasildid mööbliesemete küljes räägivad sellest, et mööbel on siin ajutiselt. Kui mõni kapp või diivan hakkab niivõrd meeldima, et seda endale koju igatsete, pole probleemi. Ettevõtlikud omanikud tegelevad paraleelselt mitme-setme asjaga ja antiigiäriga muu hulgas. Samas muudavad hingega asjad kõleda kordoni hubasemaks ehki vastuolu interjööris püsib. Tuba on aga kena soe ja voodid mugavad, nii et uni maitseb siin, justkui maailmaserval, magus.

Hommikusöögil kohtume perenaisega, kes meile elust-olust kiire ülevaate annab ja juba ta läinud ongi, tuhat toimetust hoiavad ka puhkepäeval rakkes. Külavahel jalutades inimesi ei kohta, isegi koera haukumist pole kuulda. Vaikus ja pimestav lume- ja päikesevalgus. Kirikukupli peegeldus, mis eredas päikesevalguses paneb silmi kisitama. Vaikus ja rahu, vaid varesed hüpplevad surnuaia ristidel ja annavad valju kraaksatusega märku, kes on siin peremees. Siiski on kõik hoovid ja nurgad täis pargitud mootorsõidukeid lähemalt ja kaugelt. Jääkaane all uinuv Peipsi on kalamehi täis. Nii, kaugele, kui silm seletab on näha musti täppe laiuval järvejääl. Kalamehed istuvad kannatlikult saagi ootel. Ja tundub, et kala näkkab.













Alatskivi toretsevale lossifasaadile saame heita vaid kiire pilgu silmanurgast ja tuleb juba asuda teele.
Selge on see, et tagsitee Peipsi äärde tuleb peagi uuesti ette võtta. Sibulatee- üks piirkond kaks rahvust, kolm kultuuri, nõuab pikemat tuuritamist.

March 25, 2011

Tunnustus: The Gorgeous Blogger


Blogimaastikul on veerema lükatud tunnustuse laine. Tuli ülelahe Soomest ja rullub lahti siinpool kallast. Ah, mis mõnus on selles vahuses laines supelda! Ülimalt meeldiv oli saada tunnustus oma blogile superblogijalt Mari-Liisilt ja veel teinegi äramärkimine maailmarädurist Jutalt. Need kaks paid on minu jaoks mõlemad kuldaväärt, kuna imetlen ja loen ahnelt ise iga nende blogipostitust. Olen tänulik ja elevil!
Tunnustusega kaasa käib ka kohustus vastat küsimustele ja jagada tunnustust edasi. Annan endast parima, et kiitust edasi anda. Enne, aga vastused kohustuslikele küsimustele.

1.Millal alustasid oma blogiga?
Alustasin kaks aastat tagasi. 18. jaanuar 2009 tegin esimese postituse.

2.Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Ikka toit on see mille ümber jutt käib.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Arvan, et midagi erilist siin polegi. Kirjutan ja pildistan nii, kuis parajasti tundub ja välja tuleb. Emotsioon on see mis mind tagant tõukab ja liikuma paneb. Kaameraga plõksimine ka meeldib.

4.Millest sai alguse sinu blogimine?
Pisike ja Pisut Segi ja Aglio e Olio olid need blogid, mida lugedes tundsin, et vait olla enam ei saa. Nemad inspireerisid mind oma loovust otsima ja arendama.

5.Mida tahad muuta oma blogis?
Tahan jätkuvalt areneda. Kirjutada nii nagu Liina, pildistada nagu Marju, olla põhjlik nagu Mari-Liis ja postitada nii tihti nagu Tuuli. Kõige selle juures peaks ikka rõõm ja oma nägu alles jääma:)

Minu poolt läheb tunnustus teele

Pisike ja Pisut Segi. Selgitab põhjalikult, miks asjad on nii nagu nad on. Lisaks veel kaunid toidupildid.

Tigu tegemised. Restoranipidaja jagatud mõtted ning arvamused. Ohtralt paeluvaid kulinaarseid teemasid, lisaks teravamaid teemapüstitusi, mis roosamannavahust blogimaastiku tasakaalustavad, vahest tormigi tekitavad.

Elis köögis. Kiirelt arenev ja ohtralt tuult tiibadesse koguv blogi.

Elust siin ja seal. Imeline oskus kirjutada vähe ja öelda palju.

Mõtelda on mõnus. Mõni blogi on lihtsalt imeline, siin käin ma ennast kosutamas ja emotsionaalselt laadimas.


Indu ja püsivust kõigile blogijatele, olete kõik imetlusväärsed!

March 21, 2011

Klaasike kevade auks


Ühtegi teist pööripäeva aastas ei oota ma ilmselt sellise ärevusega, nagu kevadist. Nüüd on see siis käes ja mustendavad lumehunnikud ei häirigi nii väga. Aitab teamine, et kõik kaunis on alles ees. Esimesel kevdhommikul ärgates ei saa ju ometigi piirduda tavapärase hommikusöögiga. Imelist hommikut tuleb tervitada millegi erilisega. Pudrud, võilevad võivad pisut oodata. Käiku läheb klaasitäis rohelist tervisejooki, kohvi asemel värske greibimahl ja tallad ei puudutagi enam maad:)
Kaunist kevadet ja imelist ärkamise märkamist!



1 avokaado viljaliha
1 värske kurk
peotäis spinatit
1 küüs küüslauku
1 laimi mahl
meresoola
koriandrit

Blenderda kõik ained ühtlaseks, kui segu on liiga paks lisa pisut vett. Naudi terviseks!


March 20, 2011

Kalmaarid riisitäidisega


Kusagilt on meelde jäänud, et paastuajal võib süüa sellist liha, millel pole jalgu. Kalal pole ju. Mulle olid jahutatud kalmaarid Stocka letil juba ammu silma teinud. Jalgu sel elukal pole, kombitsad ilmselgelt ei loe. Pistsin patta, mis muud, ja appi võtsin Ramsay retsepti. Ahjuroog sai kerge ja kevadine. Vahemere hõngu oli süües selgelt tunda. Kalmaaride täitmine nõuab siiski omajagu kannatust, targem on lasta riisisegul maha jahtuda.



8 kalmaari
2 spl oliivõli
1 punane sibul
4 küüslauguküünt
klaas valget veini
200 g riisi
8 ploomtomatit
1 tl demerara suhkrut
meresoola
pipart
800 ml vett
peotäis piparmünti
peotäis siledalehelist peterselli




Puhasta ja haki sibul ning küüslauk. Tee tomatitele nahale lõige ja kuumuta keevas vees minuti jagu. Koori tomatid.
Kuumuta oliivõli pannil ja lisa hakitud sibul, veidi hiljem ka hakitud küüslauk. Kuumuta, kuni sibul on pehme, ära pruunista. Lisa kuumust ja vala juurde vein. Kuumuta kuni vein on vähenenud ja lisa juurde riis. Järgmisena lisa tomatid, suhkur ning veidike soola ja pipart. Vala juurde 600 ml vett, pane kaas peale ja lase haududa umbes 15 minutit, kuni riis on pehme. Sega riis kohevaks ja haki sisse münt ja petrsell. Lase veidi jahtuda.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Eemalda kalmaaridelt kombitsad.Täida kalmaarituubid riisiseguga ja aseta ahjuvormi. Lisa ülejäänud riisisegu ja puista peale kombitsad. Vala peale 200 ml vett. Nirista juurde oliivõli. Küpseta ahjus 30 minutit, kuni kalmaar on läbi küpsenud. Serveerimisel puista peale hakitud peteselli.

March 18, 2011

Me tegime seda jälle...


....jätsime blogisse kirjutamise unarusse ja läksime turule. Seekord mitte ostma, vaid hoopiski müüma. Turumuti elu on põnev, eriti kui ühel mõnusal lauäpevahommikul näeb nii palju toiduhuvilisi kelle silm särab ja rahakotirauad on hea toidu ning tooraine jaoks avatud. Sadamaturul toimus eelmisel laupäeval üritus, millest täpsemalt räägitud siin.


Toidublogijate rivis seekord Priit, Tuuli, mina ja Mari-Liis.




Profa valmistatud böff põhjustas tunglemise ja kadunud ta letilt oligi



Tallekeeled läksid ka, kui „soojad saiad“. Toimekas Tuuli ei pidanud paljuks neid kiiresti juurde meisterdada. Seni maiustasid turulised kreemise sõiraga.




Mari-Liisi kilupirukahunnik kahanes, kui võluväel.
Lisaks said maiasmokad soolase kiluampsu peale suutäie magusat – täisterakaeraküpsised mustikaga.


Minu ees letil olid pannkoogid heeringaga ehk kartulipliinid heeringakaaviariga.

Kartulipliinid
u 20 tk.

7 suuremat kartulit
1/2 dl piima
2 muna
4 spl jahu
1 spl võid
soola

õli ja võid praadimiseks

Keetsin kartulid pehmeks ja purustasin koos piimaga. Jahutasin. Eraldasin munakollased valgetest. Segasin juurde lahtiklopitud munadkollased, jahu ja sulatatud või. Viimasena segasin juurde vahustatud munavalged. Maitsestasin soolaga. Panin segu väikesesse kilekotti, lõikasin nurga maha ja pigistasin väikesed törtsud kuumale pannile või ja õli segusse. Praadisin keskmisel kuumusel pliinid kuldseks. Lasin jahtuda ja serveerisin koos heeringakaviariga.

Heeringakaaviar

3 heeringafileed
1 sibul
1 keedetud muna
2 keedetud kartulit
1 õun
1 hapukurk
1 dl hapukoort
hakitud murulauku

Heeringa, sibula ja muna töötlesin köögikombaini hakkimislisaga ühtlaseks massiks. Saadud segule lisasin hästi peeneks hakitud kartuli, õuna ja hapukurgi. Segasin hulka hapukoore ja maitserohelise.

Pildistas Lauri Laan