August 31, 2010

Saarelt saarele


No mina küll ei oska öelda kumb on parem. Saaremaa või Hiiumaa? Võib olla on asi selles, et ema poolt ulatuvad minu juured Hiiumaale ja isa poolt jällegi Saaremale, mine võta sa kinni. Mõlemad saared on armsad minu jaoks ja seda täiesti erineval moel. Vahelduva eduga kütan saarte vahet küll ja eriti sel suvel. Kärdla ühepäeva- kohvikute külastuse võtsin, aga ette esimest korda.
Uskumatu, kuidas unine linnake korraga ellu ärkab ja kihinat kahinat täis saab. Kohvikutepäev on meelisüritus iseäranis saarerahvale endale. On ju tore vaadata, kuidas tavaelus teisi ameteid pidavad inimesed kohvikupidajatena toime tulevad ja oma loovust rakendavad. Ideede puuduses või laiskuses ei saa küll kedagi süüdistada. Hiidlased on nutikad ja töökad. Kõik kohvikud (jah käisin kõik 15 päeva jooksul läbi ja ampsasin - lonksasin igaühes midagi) olid omanäolised ja kergema vastupanu teed ei olnud keegi läinud. Pakutav kraam oli omavalmistatud ja ehe. Vaeva oli nähtud ja mitte vähe. Oli leiba ja kooki, suitsulesta, angerja- ja lambasuppi. Napsu ja koduõlut.
Veel sumedal ja soojal augustiööl hullasid ja nautisid ülemeelikud kohvikulised tähistaeva all. Osa kohvikutest olid avatud südaööni, aga ega siis ilusal ööl keegi magada raatsinud, pidu kestis ikka edasi.












Minu lemmikuteks said Vanamees ja Meri oma mereäärse kõrtsu õhustiku, suitsulesta magususe ja ploominapsu-üllatuse tulemusena. Mamma Mia võlus oma teatraalsusega, olidki hetkega Kreekas. Patarei nostalgiast kantud atmosfäär ja leidlik lähenemine jäid meelde ja eristusid teistest idee poolest.
Ülejäänutele pole kah miskit ette heita. Eriline imetlus kuulub aga kõigile särtsakatele hiidlastele, kes ettevõtmises kaasa lõid.
Sain isegi käe valgeks ja kaasa lüüa kohvikupidamise köögipoolel. Nautisin täiega vastutusrikast kohvi ja aromaatse piparmündi tee serveerimist teatrikülastajatele. Etenduse enda jälgimine jäi küll sedapuhku konarlikuks, kuid piisas täiesti ka Tahkuna majaka jalamile loodud õhustikust, et vaimustusse sattuda.
Sedapuhku oli ka meri armuline olnud või kalamehed osavad, igatahes oli meie päralt prisked angerjad. T valmistas kaunitaridest mängleva kergusega jalgusuustviiva (loodan, et võin laenata seda suurepärast omadussõna) pajaroa. Olin ka näppupidi pajas ja panen T retsepti siia kirja, et vajadusel oleks jälle võtta.


2 angerjat
kollane suvikõrvits
roheline suvikõrvits
2 punast paprikat
1 suurem fenkol
soola
pipart

Puhastasime ja lõikasime köögiviljad suupärasteks tükkideks. Tükeldasime angerjad.
Ladusime kogu kraami kihiti malmpotti. Pipart, soola maitseks ja kogu kupatus 200 kraadi juures ahju pooleks tunniks.
Jalgusuustviiv pada nii lihtsalt sünnibki:)


Ei möödunud palju aega, kui jälle praamil end saarele kanda lasksin. Sedapuhku siis armsale Muhule. Ei saa ju jätta minemata, kui kutsutakse nautima kesköist jazzipidu Nautse viljapuuaias – õnnistamaks suvesaaki ning maitsvat toitu.
Pidu oli kaunis, pererahvas südamlik ja lahke. Maitsemeeled said kosutust ja naudingut. Vitsutasin sel ööl süümepiinu tundmata, sest toit oli ekstraklass. Tooraine kõik siinsamas kasvanud ja kokad Ingrem ning Mirja tõelised asjatundjad ja kirglikud kokkajad. Gurmeeöö täht oli kahtlemata grillitud jaanalinnufilee koos punase sibula marmelaadiga. Liha oli nii pehme ja suussulav, et kui nüüd neid ridu kirjutades veel sellele mõtlen, hakkavad süljenäärmed täistuuridel tööle. Pakuti veel aeglaselt ahjus küpsetatud šoti mägiveise fileed, jaanalinnu maksa kukeseentega ning suitsutatud jaanalinnufileed. Eriliselt rikkalik oli ka saltivalik. Vürtsikad oad piiniaseemnetega, suvikõrvitsa ja kartuli gratään, peedi, kurgi ja selleri salat ja röstitud porgandid kitsejuustuga ruukola padjal. Lisaks veel marineeritud köögivilju ja metsaseeni. Tervelt küpsetatud küüslaukudest ja värskest juustust oli segatud võie, mis sobis oivaliselt krõbeda koduleivaga.

Road olid serveeritud buffé-stiilis, nii et iga soovija sai parimaid palasid soovi korral juurde napsamas käia. Tõrvikute ja küünalde sära lõi nõidusliku fooni. Pere pesamunadest olid saanud tulevalvurid. Armas oli kuulda, kuidas ema neid hellitavalt oma tuleingliteks kutsus ja tehtud töö eest tänas. Mulle tundus, et ka jaanalinnud oleksid meelsasti peost osa võtnud juba õhtu alguses jooksid nad nõtkelt oma kõrgetel jalgade külalisi uudistama. Hetkeks tundus mulle isegi, et nad soovivad esineda tantsuga peopaiga südames. Jaanalindude tantsu ei järgnenud, küll aga said külalised end liigutada Lembit Saarsalu esitatud saksofoni helide rütmis. Laulgi võeti peo käigus üles, et liituda ühtelaulmisega.

Siis anduti jällegi maitsenaudingutele. Kiired jalad olid buffélauale kandnud vaagnatäied kooke üks isuäratavam, kui teine. Kaunis ja suussulav oli šokolaadikook murakatega ja pirni-ingveri kook valgete sõstardega.
Läbi öö üle väikese väina Saaremaa poole sõites valgustas meile teed täiskuu oma lummuses.
Pärast kosutavat und vana talukoha aidas ärgates nälg küll ei olnud esimene tunne, mis äratas. Öine pidu oli sedavõrd rikas, et arvasin end olevat söönud juba mõneks ajaks ette.
Kui tuli aga ettepanek Pädaste brunchiga end hellitada, tundsin kohe soovi ahvatlustele järele anda. Pädaste tõmbab mind kui magnetiga ja taaskord istusin hubases Alexandris ootusärevalt. Nautisin suurepäras kontserti Olav Ehala, Liisi Koiksoni ja Lauri Liivi esituses. Poetasin heldimuspisaraid ja maitsesin tursamaksa rilette'i, peedipestot, mädarõika dippi koos värske salatiga ja Pädaste leibadega. Olin lummatud kammerlikust kontserdist ja tundsin kuidas artistid suutsid puudutada mu hingekeeli.
Peale muusikute etteastet soleerisid ürtidega röstitud pärlkana ja kukeseene risoto. Selle peale, et risoto oli veidi üleküpsenud me ei pahandanud. Nautisime lõpetuseks õhkõrna õunastruudlit kaneelivahukoorega ja tundsime, mida tähendab täiuslikkus.
Veel hubane ja uskumatult vaikne õhtupoolik vana talu idüllis sedakorda juba Saarema poolel. Kosutav saun veel enne mandrile naasmist, elamuste talletamine ja lõppenud see saarereis oligi, aga ma tulen jälle. Juba varsti ja siis on taas Hiiumaa kord.

August 26, 2010

Suvikõrvitsa pirukad


Suvikõrvits on üks ütlemata lahke taim. Vaatamat sellel, et ma tema õisi süüa armastan, kingib ta ka lahkelt vilju. Nojah söönud olen ju ikka isasõisi ja tublid emasõied kasvatavad oma pojukesed kaunilt priskeks. Ega ma neid väga suureks kasvada lasegi,pistan enne pirukasse.


pakk lehtainast
2 väiksemat suvikõrvitsat
4 tomatit
1 pakk Brie juustu
basiilikut

Sulata tainas ja rulli veidi õhemaks. Lõika suvikõrvitsad ja tomatid ratasteks. Lao vaheldumisi tainale. Puista peale hakitud basiilikut ja Brie juustust lõigatud ribad.
Kõpseta 200 kraadises ahjus u. 20 minutit ehk siis, kuni pirukas on saanud kauni kuldse varjundi.

Kevadrullid suvikõrvitsaga






suvikõrvits
filo- taina lehti

Haki suvikõrvits peenteks tiku suurusteks ribadeks. Lõika filo tainast 20x20 cm ruudud. Määri õliga kolm lehte ja aseta üksteise peale. Aseta äärde punt hakitud suvikõrvitsat tõsta ääred peale ja rulli torukujuliselt kokku. Küpseta 200 kraadi juures u. 10-15 minutit.

Mustikapirukas


Eriti lihtne pirukas ja viimased mustikad. Kahjuks ka viimased terrassiõhtud maal.
Retsepti leidsin Mari-Liisi tagavaradest. Rukkijahu on see, mis piruka mõnusaks maalähedaseks teeb.

Põhi

180 g võid
2 dl nisujahu
1 dl täisterarukkijahu
2 spl suhkrut
soola
2 spl külma vett

Kate

mustikaid
1 purk suhkruga kondenspiima
1 laim

Segasin köögikombaini abiga taina komponendid. Surusin taina lainelise servaga pirukavormi põhja ja äärtele ja pistsin tunniks vormi külmkappi. kasutasin 28cm läbimõõduga vormi. Eelküpsetasin põhja 200 kraadises ahjus 10 minutit. Raskuseks kasutasin väiksemat vormi. Valasin põhjale mustikad ja kallasin üle kondenspiimaga, kuhu eelnevalt segasin laimi mahla. Küpsetasin 180 kraadises ahjus 30 minutit. Enne serveerimist peab koogil täiest maha jahtuda laskma, muidu võib sisu veidi voolav jääda.

August 24, 2010

Sõstra beseerull


Minu beebipunasõstar andis täpselt koogi jagu marju. Tegelikkult siiski jätkus vaid poole koogi jaoks. Sokutasin juurde ka musti sõstraid. Need olid juba turult toodud kraam, sest eelmisel aastal istutatud ülejäänud põõsad marju veel ei andnud.
Sõstarde kaaslaseks sobitasin õhkõrna besee ja vahukoore. Sai ilus ja magus, nagu unistus järgmistest kuumadest päevadest.


Põhi

4 munavalget
2dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
näpuotsaga soola
2 tl maisitärklist

Täidis

2dl vahukoort
marju(punaseid ja musti sõstraid)

Lisasin munavalgetele näpuotsaga soola ja sidrunimahla. Vahustasin munavalgeid esmalt poole suhkruga, kuni hakkas tekkima valge vaht. Lisasin ülejäänud suhkru ja vahustasin, kuni munavalge muutus läikivaks. Kontrollisin kaussi tagurpidi keerates, ega vaht välja ei libise. Ei libisenud, oli ilus tihke ja läikiv ning vispliga oli võimalik moodustada teravaid tippe. Siis segasin juurde maisitärklise ja laotasin munavahu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile laiali. Määrisin paberit ka enne tibakese õliga. Küpsetasin 150 kraadises ahjus 25 minutit. Lasin beseel jahtuda.
Keerasin besee ringi teise küpsetuspaberi peale. Eemaldasin ettevaatlikult esimese paberi ja määrisin vahele vahustatud koore ning puistasin marju. Rullisin ettevaatlikult kokku.

August 18, 2010

Kamaparfee suvemarjadega.


Selle suve hitmagustoidud on olnud erinevad jäätised ja sorbettid. Siia ritta sobib ka kamaparfee. Parfee kõlab iseenesest peenelt, kuid on oma olemuselt lihtsam, kui jäätis ehk siis külmutatud kreem. Kama seostub mulle ikka millegipärast alati suvega. Talvel nagu ei meenu. Seega külmutatud magustoitude rivis lihtne suvine maius, mida on hõlbus valmistada ja maitseb koduselt.
allikas: perenaine.ee

1 tuub kohupiimapastat
2 dl vahukoort
1 sidruni mahl
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 dl kamajahu
suvemarju

Vahustasin koore suhkruga pehmeks vahuks. Lisasin juurde kohupiimapasta ja sidrunimahla. Segasin kergelt juurde kamajahu ja vanillisuhkuru. Mina kasutasin külmutamiseks ümmargust keskelt auguga keeksivormi. Katsin selle toidukilega, valasin sisse parfeesegu ja asetasin paariks tunniks külma. Enne serveerimist lasin toatemperatuuril veidi sulada. Kummutasin seejärel taldrikule ja eemaldasin kile. Täitsin rõnga suvemarjadega.

August 4, 2010

Lillkapsas


Juba mõnda aega saab jälle imelist lillkapsast. Ma lausa jumaldan seda habrast iludust. Tõsi talviste kapsastega mul niisugust lähedust ei teki. Kuid suvel ei saa ma ilma lillkapsata kuidagi. Ikka ja jälle pistan mõned õisikud potti, keedan õige pisut, ainult nii palju, et ikka krõmps jääks. Lisaks võid, salveid ja sutsuke parmesani. Iial ei saa sest küllalt. Tõsi lillkapsas indiapäraselt on samuti suurepärane kooslus ja võib öelda, et olen tänu Tuulile uue lemmiku leidnud.
Kuid seda hõrku kesksuvist andi ei pea alati potti pistma. Just praegu maitseb see ka toorelt suurepäraselt. Kiire salati saab nii:

1 lillkapsas
2 porgandit
2 väikest kurki
peotäis peterselli või tilli
poole sidruni mahl
oliivõli
soola
mett

Jaga lillkapsas pisikesteks õisikuteks. Riivi porgandid ja haki kurk kuubikuteks. Lisa hakitud till. Sega sidrunimahl õliga, maitsesta soola ja meega. Sega kaste lillkapsa , porgandi ja kugriga. Lase veidi külmas maitsestuda ja serveeri liha või kalaga.