October 29, 2009

Šokohooliku õunakook


Tihtilugu, kui ma poes sisseoste teen saan telefonikõne oma teismeliselt tütrelt: "Palun too šokolaadi ka, pliiiiiis!“ Mina emana muidugi katsun soovitada tervislikumaid valikuid. Seekord pakkusin näiteks, et võin teha õunakooki. “Ok!“ oli kiire vastus“ aga palun tee seda šokolaadiga, mul on retsept ka olemas." Tegelikult tunduvad tumedast šokolaadist küpsetised pimedal ajal üsnagi ahvatlevad. Muidugi kipuvad need ahvatlused kevadeks ilusa polsterduse puusadele tekitama. Andsin endale sõna, et ei lükka kaalumuret kevadesse ja libistasin korvi tumedat toiduvalmistamise šokolaadi. Kasutasin koogis speltajahu ja rafineerimata roosuhkrut, et natukenegi „pattu“ leevendada.

200 g võid

200 g tumedat šokolaadi
4 muna
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2.5 dl speltanisu lihtjahu

1 tl kaneeli

1 tl küpsetuspulbrit

5 õuna 

hakitud metsapähkleid

Sulatasin või kastrulis. Lisasin tükeldatud šokolaadi ja segasin ühtlaseks. Vahustasin munad suhkruga ja segasin juurde omavahel segatud kuivained. Lisasin või ja šokolaadisegu. Tükeldasin õunad ja segasin osa tainasse. Kallasin taina võiga määritud vormi. Ladusin ülejäänud õunad peale ja puistasin juurde hakitud pähkleid. Küpsetasin 175 kraadi juures tund.

Mis seal salata kook maitses mahlane ja magus. Mahlasus tuli õuntest, mis olid taina sees hästi pehmeks küpsenud. Kui avaldasin arvamust, et šokolaadi sai ehk liiga palju koogi sisse, arvas Hanna, et šokolaadi ei ole kunagi liiga palju!
Hilisõhtul sirvisin ajakirja Food and Travel novembrinumbrit, the chocolate special. Tundub, et november tuleb meil šokolaadikuu.

October 27, 2009

Mangotort


Seesama hõrk mangopüree oli jälle mu toidukorvi pugenud. Ei tea kas seda tingis päikese nappus või hoopis inspireerisid kollased sügislehed. Igatahes pakkusin nädalavahetusel külalistele mangotorti, retsept taas nami-namist, teostus väikeste muudatustega.

200g Digestive küpsiseid
80 g võid
50 g tumedat šokolaadi

800g mangopüreed
400 g maitsestamata jogurtit
1 sidruni mahl
8 lehte zelatiini

Purustasin köögikombainis küpsised ja segasin veevannil sulatatud šokolaadi ning või seguga. Surusin saadud massi küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale ja küpsetasin 180 kraadises ahjus u 7 min. Jahutasin. Panin želatiini lehed külma veega ligunema. Segasin mangopüree ja jogurti. Kuumutasin potis sidrunimahla. Pigistasin zelatiinilehed kuivaks ja lahustasin ükshaaval kuumas sidrunimahlas. Niristasin sulanud zelatiini peene joana mango-joguritisegu hulka. Valasin segu küpsisepõhjale ja lasin tarduda külmkapis järgmise päevani. Kaunistasin pistaatsiapähklitega. Kook oli imemaitsev ja kaunis.

October 21, 2009

Hurmav hurmaa


Kutsuvalt lebavad lettidel sügavkollased hurmaad. Hõrgutav klaasjas viljaliha on mõnus ka niisama hammustamiseks. Seekord sättisin eksootilise hurmaa kaaslaseks kodumaise jõhvika. Tulemus hellitas maitsemeeli. Selgus, et pimeda õhtu võib muuta hubaseks lisaks küünlavalgusele ka lõunamaine puuvili. Algne retsept nami-namist, väikeste täiendustega.
Julgen arvata, et jõhvikas lisas üksjagu särtsu muidu veidi läägena tundunud kooslusele.

3 hurmaad
100 g macarpone toorjuustu
200g jõhvikaid
1 tl vanillisuhkrut
50g demerara suhkrut
mandlilaaste

Lõikasin hurmaal „kaane“ pealt ja uuristasin seest ettevaatlikult tühjaks. Püreerisin saumikseriga peotäie jõhvikaid ja hurma viljaliha, segasin saadud segu mascarponega. Lisasin vanillisuhkru ja 1 spl demerarat. Täitsin seguga hurmaad, puistasin pinnale mandlilaaste. Küpsetasin 250 kraadi juures 10 minutit. Samal ajal püreerisin ülejäänud jõhvikad koos suhkruga. Surusin saadud püree läbi tiheda sõela. Valasin kastme taldikule ja asetasin keskele soojad mascarponetäidisega hurmaad. Imemaitsev!

October 17, 2009

Kanamaks vaarikatega


Turult leiab veel vaarikaid. Sealt saab ka kanamaksa. Õigupoolest leidus veel nädalapäevad tagasi, praku enam mitte:( Selgub, et need kaks sobivad suurepäraselt kokku. Idee ja inspiratsioon on pärit Anne&Stiil septembrinumbrist, kus kaks sõbrannat teatri- ja filmikunstnik rabaservas draamat teevad. Panin minagi kanamaksa piima sisse sulama ja jäin kannatamatult ootama, kuidas draama koduköögis võiks õnnestuda. Kõik on ülimalt lihtne, tuleb vaid varuda kannatust, et maks aeglaselt üles sulaks. Siis pannil või sees mõlemalt poolt u 2 min praadida. Taldrikule sättida, soola, pipart ja ohtralt vaarikaid peale raputada. Lõpuks niristada peale palsamiäädikat. No keele viis alla!


kanamaks
piima
vaarikaid
soola
musta pipart
palsamiäädikat

October 14, 2009

Portugali maitsed


Nüüd on mul nädala jagu elamusi ja maitseid Pürenee poolsaare läänetipus asuvast riigist. Muljed sain küll juba kolm nädalat tagasi, kuid kirjutamiseni jõuan alles nüüd. Mõned emotsioonid on juba tuhmunud, teised jälle eredamalt pinnale kerkinud. Väikese riigi kohta on Portugali piirkonnad väga eriilmelised. Võtsime oma kaheksapealise seltskonnaga ette teekonna Portost Lissaboni.

Kui me esimese reisipäeva hilisel pealelõunal oma kompsud hotellis maha panime olime väsinud ja näljased. Meie teekond Tallinast algas varahommikul 4.30! Porto võttis meid vastu rahvarohke üritusega. Douro jõe kallastel oli käimas lennuvõistlus. Hulljulged piloodid näitasid, mida oskasid ja rahvahulk jälgis hinge kinni hoides peadpööritavaid trikke. Meid lennumasinad väga ei paelunud, tähelepanu oli rohkem suunatud restoranidele.
Kuid leidsime end puu ja koore vahel. Lõuna läbi ja õhtusöögi aeg polnud veel käes. Ei häda, võtsime aperitiiviks valget kuiva porti, mida siis muud, nautisime elu Douro kallastel. Kui restoranid lõpuks avati oli väsimus küll juba nii suur, et kartsin jääda laua taga tukkuma, pea taldrikus, kuid uudishimu pakutava osas sai võitu.
Krõbistame eelroaks tillukesi sardiine joome juurde Vinho verdet ja väsimus taandub. Pearoaks proovin kohe ära bacalhau(soolatursa). Vaimustuma see mind esialgu ei pane.



Järgmine päev, juba väljapuhanutena, asume Portot avastama. Kaunimad vaated avanevad linnale just Douro jõe kallastel. Muljetavaldavad on ka üle jõe viivad sillad, kaunid kaared, nii õhulised ja samas tugevad. Imetlust jätkub ka azulejode – maalitud plaatide jaoks. Juba 16 sajandist on kasutatud hulgaliselt maalitud plaate hoonete sise- ja väliskujunduses. Plaatidega kaetud majad muudavad paljud Portugali linnad säravaks ja kordumatuks. Portos on näiteks kaunistatud hiiglaslike azulejodega pearaudteejaam ja isegi moodne kontsertimaja uhkeldab nendega.




Vaatamist väärivad muidugi ka Vila Nova de Gaia kitsastel tänavatel asuvad portveinimajad. Ringkäigul majades olen lummatud eelkõige aroomist, mis seal hõljub. See on segu veinist, brändist ja tammevaatidest. Tuleb tunnistada, et portvein jättis mind varem suht külmaks, kuid just seal Douro kallastel erinevaid sorte mekkides avastasin tema võlu. Kerge lõuna kaldapealsel pakub silmailu ja paitab maitsemeeli, valituks osutuvad marineeritud kaheksajalad, juust, marineeritud oad ja porgand, klaasike Vinho verdet täiendab einet.


Õhtusöögiks suundume jõe suudmes asuvasse restorani Foz velha. Sisekujundus on meeldiv. Hubast valguse annavad punased põrandalambid, millele vastanduvad ruumi sügavsinised toonid, aknaluugid ning tekstiil. Lahtisest aknast paistab vesi ja sissehoovav mereõhk laseb aimata ookeaniavarust. Võtan Portugali kööki iseloomustava degustatsioonimenüü, et pakutavast ülevaadet saada.
. Esimene käik praesai vutimunade ja peekoniga on küll kenaks rõngaks vormistatud, kui maitseb ikka nagu praesai.

Grillitud kitsejuustus külmutatud viinamarjade ja Portveinikastmega pole samuti midagi üllatavat.

Soolatursk on pesasse keeratud ja koriandri kastmega serveeritud, lisaks mustad oliivid ja kuivatatud tomatid, kuid minu meelest bacalhau sellest paremaks ei lähe.
Apelsini ja tähtaniisi sorbee on värskendav ja avab meeled parimale käigule sel õhtul.

Teiseks pearoaks on seapõsed punases veinis. Liha on hõrk ja suussulav. Magustoiduks serveeritud karamellimuffin õunasorbeega ei üllata ka enam ja paneb punkti suht tagasihoidlikule menüüle. Mille eest restorani tunnustatud, jääbki saladuseks, kuid plussi poole võib paigutada teeninduse.
Enne, kui Portoga hüvasti jätame käime ka turul uudistamas. Väike armas turuhoone on puhas ja kahekihilise katusega. Eriti lärmakat ja tormakat kauplemist silma ei hakka, küll aga lookas letid puuviljade ja kala all, milline rõõm oleks siin sisseoste teha. Ostame siiski vaid värskeid viigimarju ja sõidame edasi Douro ümbrust avastama.


Meie järgmise peatuspaigani jõudmiseks peame läbima käänulise teekonna kõrgetel Douro kallastel. Pärast üsnagi väsitavat teekonda jõuame vast avatud moodsasse spahotelli Douro Palace. Koht on armas, kuid millegi märkimisväärsega silma ei paista. Lubame endale laisa pärastlõuna basseini ääres. Silm puhkab maalilist jõeorgu silmitsedes ja keha nurrub pehme septembripäikese soojuses. Vaikuse katkestavad aegajalt kõlavad meloodilised kirikukellade helinad ja koerte lärmakad märguanded.
Hotelli restorani peetaks hea kaasaegse Portugali köögi näiteks. Vaimustuma see just ei pannud. Kuid siiski, siiski õhtusöögil proovitud grillitud kaheksajalg oli hõrk ja mahlane.

Liikusime edasi mööda Douro kallast ja seadsime ennast sisse Mesao Frios. Pärast mõningast ekslemist jõudsime lõpuks meie tubli teejuhi TomTomi juhtnööride abil oma järgmisesse peatuspaika. Pousada Solar da Rede asub linna lääneservas ja seda on nimetatud ka „vooditega muuseumiks“.




Tõepoolest sajanditetagust hõngu on siin kõikjal. Nagisevad põrandad ja voodid, azulejodega kaunistatud salongid ja maalilised vaated Serra do Marao nõlvadele, kus viinamarjavälju näha nii kaugele, kui silm ulatab. Hotellis vaimustume imelisest puuvilja aiast, mis sujuvalt viinamarjaväljaks üle läheb. Elevus on nii suur, et korraldame pikniku viigipuude all. Käeulatuses, st. neid saab puu otsast noppida, on viigimarjad, apelsinid, hurmaad, õunad ja mahlased viinamarjad. Pealelõunane paadisõit jõel laseb imetleda erinevaid vaateid Mesao Friole ja maastikule.





Õhtusöögiks on meile Pousadas kaetud laud kaminasaalis. Uhke puidust laud koos nikerdustega massiivsete toolidega, troonib ruumi keskel kristalllühtri säras. Veel me ei aima, et vaade ruumile on parem, kui õhtusöök uhke laua ääres. Parimad kiitused pälvib porgandipüreesupp ja seekord bacalhau. Lambad, pardid on suht tavalised ja teenindus lonkab kahte jalga. Jahe tuuleiil paneb õlgu võdistama, ei ole enam seda soojust mis päeval.

Järgmisel hommikul kannab kiirtee meid Coimbra suunas. Hoogu pidurdab meie rendiauto lõhkenud rehv, kuid asjalike meeste kiire tegevus aitab äpardusest üle. Just siis, kui rattavahetusega ühelpool, jõuab meieni maanteeabi, head teed soovima. Täname lahkesti ja kihutame edasi.

Meie peatuspaik Coimbra veeres on Relais&Chateaux hotell Quinta das Lagrimas. Hotellis on ajalooline osa liidetud kaasaegse spaaga. Aed on kuulus liigirohkuse poolest. Samuti asub hotelliaias allikas Fonte dos Amores, mis tekkis kohale, kus mõrvati kuningas Pedro I armastatu Ines de Castro. Allikavee joomine pidavat tegema surematuks – meie jõime veini.
Imetlesime Coimbrat üle Mondgo jõe ja ronisime ka kitsaid treppe ja tänavaid pidi Alcacova mäe tippu, et jalutada Portugali vanima ülikooli sammaste vahel.Õhtul lasime end hellitada Lagrimase kokal, kellel taskus ka Michelini täheke. Õhtusöök oli armas, kuid hinnaline.


Hommikuses vihmasabinas võtsime suuna ookeani äärde, tee peal tegime peatuse Obidosis, et jalutada selles keskaegses valgeks lubjatud majadega mägilinnas, mille kunagi kuningas Dinis oma naisele pulmadeks kinkis.


Mida lähemale Atlandi ookeanile jõuame seda tihedamaks muutub asustus ja kaunimaks ning suursugusemaks elamud. Cascais on kuurortlinn olnud juba enam kui sada aastat ja seda on tunda eelkõige rannaäärsetes villades, mis on ehitatud rikaste lissabonlaste suveresidentsideks juba 19.sajandil. Meie peatume Guincho imelisel liivarannal keskaegses kindluses Fortaleza, mis asub praktiliselt vees. Ümbrus on rabavalt muljetavaldav, käes hiline lõuna ja läheduses imeline kalarestoran ookeani kaldal. Emotsioonid ümbrusest on laes ja tellides pole me just tagasihoidlikud. Nii ilmuvad kelmika kelneri abil meie lauale clams'id, lobster, merikeel ja veel paar valget hõrku kala, mille nimed enam ei meenu. Söömaeg on kuninglik ja õhkkond lummavalt romantiline. Päike sillerdab merel ja vahused ning võimsad lained rulluvad kaldale purunedes tuhandeks piisaks vastu teravaid kaljuservi.




Lõunajärgsesse aega mahub jalutuskäik tuulisel rannal. Külmast veest krampitõmbunud varbaid soojendades naudin plastiliste surfarite „tantsu“ lainetemöllus, kuni taevas täitub ähvardavate tumedate pilvedega.

Lükkan liiva maha ja sätin ennast õhtusöögiks valmis, kuid ei saa öelda, et ma just näljane oleksin.
Hullem veel, söögisaali sisenedes tunnen hoopis kerget iiveldust. Nii ma siis istun seal reisi kõige romantilisemas hotellis, stiilses restoranis, keset kaunilt riietunud daame ja šikke härrasmehi ja kuulan ainult kuidas mu kaaslased kiidavad foie gras'd ja hõrku tuvi. Alles sorbee ajal suudan suutäie neelata.
Mu isu pole parem ka hommikul ja seega on mul äraütlemata kahju lahkuda sellest imelisest paigast, aga ees ootab Lissabon.
Teepeal külastame ka Serra de Sintra kõrgetel nõlvadel asuvat noore kuninganna Maria II abikaasale Ferdinandile ehitatud suurejoonelist Pena paleed, mis on eri arhitektuuristiilide eklektiline segu.


Viimased päevad kuuluvad Teijo jõe suudmes asuvale Portugali pealinnale Lissabonile.
Linna keskusest kahel pool kerkivad mäed, mille nõlvadel asuvad Alfama ja Bairro kitsad tänavad muudavad linna isikupäraseks. Jalutuskäik looklevate tänavate rägastikus paljastab maalilised nurgad ja murenevad kirikud. Linnakeskus sai 1755.a maavärinas kõige enam kannatada ja hävines täielikult. Selle asemele ehitati uus, paralleelsete tänavate võrgustik.
Külastame väikest pererestorani ja modernseid vinoteeke, elamused on pererestorani kasuks.

Kokkuvõteks on Portugali köök minu jaoks veidi lamedavõitu. Sellise mulje sain aastaid tagasi Madeiral olles ja ka seekordne reis ei suutnud seda muuta. Loomulikult osatakse siin valmistada head sööki kaasaegsel tasemel ja kes olen mina, et kritiseerida kohalikke kombeid ja kööki. Kuid bachalau austajat minust ei saanud. See eest värsketest mereandidest ei suuda ma eales keelduda ja need olid ka võrratud kogu reisi vältel. Viimase Lissaboni päeval söödud clams'id Portugali stiilis jäävad kauaks meelde ja veinid on parim osa Portugalist.