February 26, 2009

Kammkarbid


Seekord sõitsid lapsed suusatama, aga meie mitte. Uus olukord, harjumattu, kui annab enda kasuks keerata. Hannagi lausus lahkudes, et nädal on meil vaba voli süüa oma „molluskeid“, seeni ja muud mis tema meelest söömis kõlbulik pole. Korraldasime peo kahele, austrite ja kammkarpidega.
Kammkarbid ju teadupärast erilist kohtlemist ei vaja, praadisin neid vaid kergelt grillpannil ja juurde tegin Roman Zastšerinski Tsitrusedressing'u raamatust Eesti kokkade kokaraamat. Kastmele lisasin veel veidi värsket koriandrit. Pidu oli nautimist väärt!

Tsitrusekaste

laim
apelsin
½ verigreipi
1 spl suhkrut
3 spl oliivõli
soola
1 punane tšilli
murulauku
koriandrit

Pressi tsitrustest mahl välja. Sega juurde suhkur,oliivõli ja sool. Haki tšilli ja murulauk hästi peeneks. Lase 10 minutit seista.

Kaks lasanjet


Anni Arro köögiviljalasanje äratas minus soovi proovimiseks, see juurikateema muutub minu jaoks järjest põnevamaks. Iseeneses pole ma just suur lasanjefänn. See eest on meil Hanna vägagi suur lasanje austaja ja tellimus millegi „hea“ osas oli ammu sisse antud. Muidugi ei tahtnud ta kuuldagi midagi vegetaarsest variandist, nii tuligi mul teha kaks lasanjet korraga. See ei osutunudki nii raskeks ettevõtmiseks, neid sai teha paralleelselt.
Alustasin tomatikastmest hiljem jagasin selle pooleks lisasin praetud hakkliha ja edasi tegelesin juba juurviljadega. Kikerherned lisasin tomatikastmele, siis kui pool olin ära võtnud see eest porgandi ja fenkolitükid sattusid ka lihalasanje sisse ja selle eest teenisin muidugi miinus punkte....Harri, kes võrdles mõlemaid, arvas, et olen köögivilja omaga rohkem vaeva näinud.

Faasanijaht


Kargel talveõhtul oli Bonaparte'i kogunenud saalitäis „faasanihuvilisi“ maitsma Cef de Cuisine Artur Ovchinnikovi poolt kokku pandud intrigeerivat menüüd ja nautima Rein Kasela soovitatud veine.

Tervitusjook Ribolla Gialla Spumante oli peene mulliga maitselt puuviljane ja ümar, sinna juurde serveeritud suupiste Mille feuille faasanirilette'ga, aga liig suur amps, mille suhu mahutamisega oli omajagu tegu.

Esimeseks käiguks oli gratineeritud tsitruse sukaadiga faasanigalantiin Dijon sinepi kreemiga, serveeritud karamelliseeritud miniporgandiga. Kaaslaseks pakutud Pinot Gris Les Princes Abbés
Alsace'st oli puuviljane ja kergelt kirbe järelmaitsega vein.
Faasanigalantiin oli hästi kreemine, veidi raskepoolne isegi, kuid seda elavdasid lisatud pähklid ja ürdid. Dijon sinepi kreem oli aga õhuline ja hõrk lisand.

Järgmiseks käiguks pakutud peedikonsomee ja miniquiche faasanimaksaga ning Villa Fidelia Bianco säravaim osa oli kindlasti konsomee. Konsomee serva tekkinud õhumullid olid kui pärlikee, millel ka pärlmutritaoline läige. Maksa sametine maitse täiendas kaunist vaatepilti ja peedi maitseküllast leent. Paar väikest sparglit quicheí pinnal tuletasid meelde, et kevad pole enam kaugel. Vein jäi selle käigu juures veidi varju.

Murakamarja granite eau de vie'ga minus suurt vaimustust ei äratanud. Muraka osa selles oli väga tagasihoidlik.

Pearoks serveeriti Pappilotte faasanifileest, trühvli ja spinati täidisega serveeritud granaatõuna- rose veini juc'iga. Filee oli parajalt mahlakas (nii mahlakas kui üks faasanifilee saab olla) . Liha vahele sätitud spinat ja krõbe filo „katus“ andsid ilmekust ning mahlakust lisasid ka kaks kastet (teise oli Chef viimsel hetkel lisaks valmistanud)tume ja heledam.
Juurde serveeriti Nuits- St. Georges Ier Cru"Clos de la Marechale" Burgundiast

Magusroaks oli Sidrunikoortega maitsestatud juustukook,metsamarjade ja vürtsise siirupiga. Kaaslaseks Pinot Gris Vendanges Tardives, mis on hilise korje marjadest valmistatud vein
Juustukook ise oli veidi imal, kuid marjad ja siirup ilmestasid seda, lisaks veel väljanägemine. Juustukoogi nn. põhi oli hoopis koogi tipus ulja lainena.

Faasanipeo ettevalmistused võtsid Artur Ovchinnikovi sõnul aega kolm päeva ja ära kasutati linnukeste kõik palad. Faasanijaht ei möödunud ka ilma haavliteta, mille naaberlauas istunud härrasmees oma pearoast avastas. Õnnelikku härrat „premeeris“ peakokk faasanijala confiti'ga. Oli meeldiv õhtu hõrkude maitsete, huvitavate veinide ja heade sõprade seltsis.

Rostbiif



Kuidas valmistada õiget rostbiifi pole mul õigupoolest aimugi. Teen nii, nagu lugesin aastate eest ühest ajakirja vahel olnud retseptivihikust, vihik ise on ammu kadunud, kuid liha valmistmine käib lihtsalt. Hangin tükk veise sise- või välisfileed. Seekord ootas mind poes just õige suurusega sisefilee tükk, mis kohe ka kaubaks läks. Valasin lõikelauale ohtralt erinevaid pipraid, rosmariini, tüümiani jms. Veeretasin liha maitseainete sees ja siis tulikuumale pannile, kõik küljed (ka otsad) tuleb küpsetada kiirelt pannil, see on vajalik selleks, et liha mahlad kinni jääksid ja selles etapis ei tohi soola lisada. Edasi panin liha 200 kraadisesse ahju ja küpsetasin 20 min( aeg oleneb liha paksusest). Võtan liha välja ja keeran fooliumisse, kus lasen tal „rahuneda“ ,tegelikult küpseb liha veel edasi, kuid jääb seest ilus punane (meedium) soola lisan alles kõige lõpus.
Juurde tegin salati erinevatest rohelistest salatitest,idudest, avokaadost, paprikast ja granaatõuna seemnetest. Kastmeks oliivõli ja magus tšillikaste.

February 24, 2009

Eesti maitsed


Mõte tähistada Vabariigi sünnipäeva ühiselt valmistatud õhtusöögiga tekkis juba jaanuari keskpaigas. Seda muidugi Eestimaise tooraine ja palju kõneainet pakkunud Eesti toiduga. Õnneks on sõpruskonnas mitmeid kokkamishuvilisi, nii ei olnud menüü koostamine keeruline, rohketest ideedest tuli siiski väljavalida need, mis vääriksid pidusöögil katsetamist.
Sissejuhatuseks suutis Tiiu meid siiski üllatada sinimustvalgete ampsudega, mis koosnesid mustast leivast, hapukurgist ja ilusast pekist, mis hommikusel turukäigul hangitud, kõigele krooniks kuivatatud rukkilille kroonlehed Piprapoest.

Pärast astelpaju mimoosa segamist (koosnes astelpaju toormahlast ja Eestimaisest vahuveinist Fest)
asusime valmistama esimest käiku milleks olid suupisted mustal leival, siiamarja, soolasiia, kilu, marineeritud punase sibula ja toorjuustukreemiga. Viimane koosnes maitsestamatta toorjuustust, sidrunimahlast, sidrunikoorest ja mädarõikast. Sidrunimahlaga ei tasu üle pingutada, see muudab kreemi suhteliselt vaedelaks, seepärast pidime lisama ka veidi tahedamat merevaiku.


Leivad nauditud asusime roheliseherne püreesupi kallale. Supp tuli välja imeliselt kauni värviga, kuid ingveri osas oli eriarvamusi, osad leidsid, et tappis veidi õrna herne maitset, teised jälle olid väga rahul vürtsika supiga.



Hernesupp ingveriga
Neljale

600g külmutatud herneid
140g sibulat
50g võid
50g ingverit
6dl kanapuljongit
1dl valget veini
2dl piimavahtu
hernevõrseid

Sibul ja ingverijuur haki peeneks
ning hauta võis klaasjaks. Lisa herned,vein ja kanapuljong. Keeda kaane all umbes 10 minutit, kuni herned on pehmed. Püreesta supp ühtlaseks ning maitsesta pipraga. Serveeri piimavahuga ning kaunista hernevõrsetega.


Pearoog osutus eriti rikkalikuks erinevate komponentide poolest. Esialgu oli meil plaanis valmistada orsotto ahjupeedi ja -kaalikaga, kuid siis avastas Tiiu, et tema sügavkülmas ootavad seda tähtsat päeva Hiiumaalt pärit küülikumaksad. Maks omakorda soovis kaaslaseks mustsõstrakastet. Värskest salatist ei suutnud me ka loobuda. Tulemuseks oli rikkalik värvi ja maitseküllane taldrikutäis.


Küülikumaks leota piimas umbes tund. Prae kuumal pannil kergelt mõlemalt poolt. NB! Mitte ülepraadida!!!! Maks peab jääma seest veidi toores.

Orsotto
kahele

2 spl oliivõli
1 hakitud sibul
kuivatatud seeni (puravikud, kukeseened vms.)
200g kruupe
1,2 l köögiviljapuljongit
1 dl valget veini
100g toorjuustu
serveerimiseks värsket murulauku

Kuumuta õli potis ja prae selles sibulat kuni see muutub klaasjaks. Haki eelnevalt leotatud seened peeneks. Vala hulka veega loputatud kruubid ja lase mõni minut kuumeneda. Vala juurde vein. Lisa kolmandik puljongist ja lase haududa , lisa uus kogus puljongi kui eelmine on imbunud kruupide sisse ja jätka nii kuni kõik vedelik on imendunud ja kruubid pehmed. Tõsta pott tulelt ja lase toidul veidi rahuneda. Lisa toorjuust ja murulauk, serveeri kohe.

Peedid koori ja tükelda pane küpsetuskotti. Maitsesta palsamiäädika, tüümjani ja soola, pipraga ja hakitud küüslauguga.
Kaalikad koori, tükelda ja pane küpsetuskotti,lisa mett, muskaatpähklit ja serveerimisel kõrvitsaseemneid. Küpsetusaeg umbes tund.

Salat kõrvitsaga

meelepärast salatit( lollo rosso, ruukola vms.)
lutserni idud
toores kõrvits
kirsstomat
värske kurk
peotäis jõhvikaid
rõstitud seemneid

sidrunimahl, mesi, oliivõli, sool, pipar.

Magustoiduks marineerisime erinevaid marju (astelpaju, vaarikas, mustsõstar) Põltsamaa kuldses, kuna marjad olid väga hapud, lisasime ka suhkrut. Krooniks marjadele valmis kamavaht maitsestamatta kohupiimapastast, valgest šokolaadist, kamajahust ja vahukoorest.

Kui tervitusjoogiks ja magustoidu juurde leidsime joogid Eestist, siis supi ja pearoa juures järgisime Kalev Kesküla soovitusi, et pidupäevavein võiks pärineda meie uuelt suurelt kodumaalt, Schengeni viisaruumist. Supp sai kaaslaseks Rieslingi Alsace íst ja pearoog Chianti Itaaliast.

Nagu ikka mõnusatel koosolemistel juhtub, saabus ka meie õhtusöögi lõpp, kui kell juba esimesi uue päeva tunde näitas.

February 19, 2009

Soolas küpsetatud doraada




Kalalettidel viimasel ajal üsna tihti kohatud doraada rõõmustas mind ja tuletas meelde mõnusad söömajad Vahemere ääres selle hõrgu kalaga. Esmalt viisid mõtted kohe soolas küpsetatud kala juurde.
Õpetuse meresoolas kala valmistamiseks leidsin Jamie Oliveri raamatust The Naked Chef
Keerulist pole siin midagi. Kõige raskem osa oli kala rookimine (millegipärast müüakse neid kalu rookimatta, mis on veidi imelik, tulevad nad ju suht kaugelt) kuigi see pole just teab mis probleem. Õnneks meil mingeid tervisemureid ei tekkinud, kala oli värske. Valasin ahjuplaadile fooliumi peale meresoola u 2cm paksuselt, sellele asetasin terve kala. Kala kõhtu võib toppida ürte ja sidrunit ning peale veel sama paks soolakiht, kui alla. Siis tilgutasin soolale veidi vett ja vajutasin kätega soola tihedamalt ümber kala, et ahjus tekiks soolast „koorik“.. Ahjus 200 kraadi juures oli kala 15 min. pärast võib veel lasta soola sees „puhata“ ja eemaldada siis ettevaatlikult sool lusika abil, et mitte vigastada kala nahka. Kala küpseb mahlakaks ja pärast lausa sulab luude küljest lahti.
Valgele kalale seltsiliseks sobis suurepäraselt salat, mille leidsin siit blogist Mõnusalt mõrkjas salat peedi, verigreibi ja endiiviaga. Alguses võlus see salat mind oma suurepäraste värvidega, kuid mitte väiksem polnud üllatus, kui hästi sobib punapeet tsitruselistega. Minu variant oli lollo rosso, punase kapsa, punase apelsini ja päevalilleseemnega.

Argipäevakana


Lihtne wokiroog, mis sobib kiirel ajal, argipäeva õhtul, kui pea ideedest tühi, aga kõht nõuab oma osa.

pakk nahata kanakintse
pott spinatit
kollane paprika
punane paprika
šampinjoone
küüslauku
teriyaki kastet
seesamiseemneid

Esmalt hakin kõik ained. Viskan pannile kuuma õli sisse kana, seened ja hiljem paprika. Lisan teriyaki kastme hautan veidi ja lõpuks lisan spinati ning seesamiseemned. Juurde sobib pruun riis.

Räimevorm



Vana hea järeleproovitud roog, mida ma ikka ja jälle teen.

5 kartulit
500 g kilufileed
pakk toidukoort
soola
pipart
murulauku v. rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
soovi korral veidi sinihallitus juustu
riivjuustu


Koorin kartulid ja lõikan ratasteks. Hakin küüslaugu ja kuumutan potis koore sees küüslauku ja kartuleid kuni need muutuvad poolpehmeks. Laon ahjuvormi kihiti kalaga ja vahele puistan rohelist sibulat või murulauku. Soovi korral sinihallitus juustu. Pinnale veel riivjuustu ja ahju 20 min. ja valmis. Juurde sobib roheline salat.

Lõhe aurukarbis




Aurutatud kala on tervislik, kuid kuidas seda teha kui pole uhket auruahju? Kuskilt ajakirjasabast jäi meelde, et selleks sobib suurepäraselt bambusest aurukarp. Kuna minu köögis oli selline karp juba üsna ammusest ajast, ostetud emotsiooni ajel ja suht väheses kasutuses. Õngitsesin siis karbi välja ja asusin katsetama. Tänaseks olen leidnud karbikesele, mida enne kõige ülemisele riiulitele taha nurka surusin, koha allpool just seal, kus enim kasutuses olevad potid pannid. Kala valmib super kiiresti ja on hõrk ning maitsev. Maitsestamiseks mitmeid eri variante.
Seekord sättisin karpi lõhe, pigistasin peale laimimahla, riivisin koort ja jahvatasin veskist laimi pipart (laim,pipar,koriander,sidrunhein). Aurukarbi võib panna laiemasse potti või wok panni peale. Poti põhjale suts vett,kuid tuleb jälgida,et keev vesi kalani ei jõua, vaid ainult aur. Küpsetusaeg on u 5-6 min. olenevalt kalatükkide paksusest.
Kõrvale tegin osalati

purk konservube
kirsstomateid
punanae sibul
värsket koriandrit
ruukolat

Kastmeks soojakastet, oliivõli ja suts tabascot.

February 16, 2009

Pühapäev pardiga








Alguse sai kõik sellest, kui Harri küsis, kuidas teha mangoparti. Esimesena meenus väga maitsev Chedi oma, kuid sellega ei maksa võistelda. Sealt alates see mango ja part mul meeles mõlkusid mõnda aega. Ning, kui pühapäeval avas mees roosa Cava, avaldusega, et tähistada võib näiteks seda, et tema on kodus, tundus mulle pardi valmistamine just sobiv. Õnneks olin ka mangot varunud ja seegi polnud juhus, et kaks ülisuurt pardirinnafileed mu külmikus lebasid. Kõigepealt valmistasin kastme. Tavapärase kirsi asemel proovisin seekord mustsõstart.

sibul
2 küüslauguküünt
külmutatud mustsõstraid
veini
kanapuljongit
veidi muscovado suhkrut
sool
pipar
balsamiäädika kreem.

Hakkisin sibula ja küüslaugu ning kuumutasin võis. Lisasin mustsõstrad, suhkru ja balsamiäädika. Seejärel veini ning puljongi. Keetsin tasase tulel, kuni kogus muutus poole väiksemaks. Maitsestasin soola ja pipraga ja valasin läbi sõela Lõpuks lisasin veel mõned terved marjad.
Edasi mango juurde.

2 küpset mangot
värsket koriandrit
värsket münti
värsket kurki
punane sibul
magusat tšillikastet
oliivõli

Hakkisin rebisin ained ja segasin salatikastme. Asusin pardi kallale. Seal polnud enam suurt kunsti. Nahale noaga triibud peale ja pannile. Kuumal pannil mõlemalt poolt paar minutit ja seejärel eelsoojendatud ahju. 8 min. ja valmis ongi. No seekord oleks võinud küpsetada ka 10 min suured fileed olid, kuid ei julgenud, kartsin üle küpsetada. Mustsõstra kaste sobis oivaliselt koos mango ja pardiga. Kahjuks ei arvanud nii Hanna, tema nõudis kirsi oma?!
Seekord siis selline part mango omast sai pigem mustasõstrapart.

February 14, 2009

Lyon















Võimalust külastada Lyoni Bocuse d'Or 2009, kui Eestil on võimalus esimest korda olla võistlejate seas, ei saa lasta libiseda käest. Seepärast olengi jaanuari viimastel päevadel kulinaaria pealinnaks tituleeritud linnas.
Peale väsitavat lendu on kõht tühi ja uudishimu pakutava toidu vastu viimseni üleskruvitud. Kuna aeg on hiline ei võta me esimesel õhtul rohkemat ette, kui piirdume hotelli naabruses paikneva tavalise ja lihtsa Entrecôteriiga, mis on hilisele kellaajale vaatamata rahvast puupästi täis ja kõigil näib mõnus olevat lihtsa veini ja hiigelsuurte lihaportsudega .
Silmates menüüs Boeuf ala tatar'i ei saa ma keelduda. Liha on lihtne ja saabub koos hunniku kartulitega, kuid väga hea, värske ja parajalt maitsestatud, et endalegi üllatusena kaob algul ehmatavalt suur portsjon minu taldrikult imekiirelt.
Järgmisel hommikul võtan ette jalutuskäigu vanalinnas. Jalutan üle Rhoni jõe Palace de Bellecour suunas. Ei tea, kas on süüdi sombune jaanuarilm, kuigi soe, ei jää sellest jalutuskäigu tulemusena mulle linnast erilist muljet. Tagasiteel astun läbi teeäärsest boulangerie'st ja võtan tassile kuumale kohvle lisaks krõbeda croissant'i, mmm... ja jään veidikeseks ilma ja inimesi jälgima.
Õhtul on plaan minna Paul Bocuse brasserie'sse East. Jalutuskäik läbi õhtuse linna ei muuda hommikusi muljeid minu jaoks paremaks. Brasserie asub vanas raudteejaamas ja on muljetavaldavalt suur. Ning otse loomulikult pungil täis toidunautlejaid. Nii kohalikke, kui välismaiseid. Käimas on ju hiigelsuur toidumess ja mitmed rahvusvahelised võistlused selle raames.
Toit on äärmiselt lihtne, kuid maitsev. Söön Escargot'sid ja kala.
Escargot'd on mulle üllatuseks serveeritud ilma kodadeta ja seega jääb ära nende välja õngitsemine, millest on nats kahju, kuid baguette'ga on või-küüslaugu ja peterselli segu limpsimine jällegi lihtsam. Kala on küpsetatud tervelt ja kelner on kohe lahkesti nõus selle minu jaoks luude ja pea/saba vabalt serveerima, nii et saan mõnuga nautida värsket ja hõrku maitset.
Järgnev päev kulub messil hulkudes, mis on aga nii suur, et põhjalikumaks tutvumiseks kuluks nädal. Aeg ajalt olen paanikas, et nüüd olen küll eksinud, kuid peagi leian ennast üha uutelt degusteerimistelt ja esitlustelt nii, et lõuna möödub märkamatult, sest kõht on kogu aeg head, paremat ja üllatavat täis. Inimvõimetel on piirid ja kõike pakutavat ei suuda enam vastu võtta.

Õhtusöök on Paul Bocuse juures. Restoran asub linnast veidi väljas ja sõit sinna kulgeb piki Saone kallast ja on nauditav. Selle linna kõige kaunimad vaated avanevadki just jõgede juures. Rhone ja Saone jõgi kaunistavad muidu veidi halli ja luitunud ilmega linna. Restoran paistab eemalt juba uhkes tuledesäras, lähemale jõudes meenutab üledekoreeritud jõulupuud.
Kuna takso ootamine võttis oodatust kauem aega jõuame siis, kui ülejäänud laudkond on lõpetanud just pildistamise vanahärra endaga, kes igal õhtul restoranis ringkäiku teeb, kolm Michelini tähte nõuavad seda.
Kuna seltskond on seekord suur ja menüü on meile ette tellitud, asumegi kohe seda maitsma. Uudishimu muidugi on viimseni üleskruvitud.
Koka tervitusena saabuv aurutatud tursk on hõrk ja ahvatlev. Maitsemeeled on valla...
Esimene käik on lobsteri salat, mis on üsna suur portsjon, lobster ise on nauditav, kuid lisandina salat kartuli, porgandi ja majoneesiga minus vaimustust ei ärata. Teise käiguna pakutav Red Mullet, on kaetud õhukeste krõbedaks küpsetatud kartuliviiludega, mis meenutab kala soomust, kaste on koorene ja sobib kala juurde kenasti, portsjon aga kahjuks jälle liig suur.. Parim käik selles menüüs. (nii maitselt, kui ka väljanägemiselt) Vahepalaks pakutav Beaujolaise sorbee on mahlakas. Teise pearoana pakutav casserole vaskalihast ja neerudest, aga minu poolehoidu ei pälvi.Tegemist on vana hea klassikalise roaga ei vähimatki üllatust, liiga tavaline ja taaskord on portsjon liiga suur.
Järgnevad küpsed juustud, mis on nauditavad, kuid kahjuks on ka nautimisvõimel piirid, mille seab inimese organism. Magustoidus oli komponente rohkem, kuid meelde jäi vaid vaniljejäätis pipraga. Kohvi juurde pakutavaid trühvleid ja makroone maitsta ei jõua, mingi väega. Teenindus on ka veidi konarlik, või kuidas nimetada seda, kui kelner juba teabmitmendat korda õhtu jooksul mulle taldrikutega seljatagant müksu annab, kohe muidugi vabandab, kuid neljandal korral ei tahaks enam andestada....Tagasiteel taksos on mul tunne, nagu oleksin külastanud mõnda turistilõksu. Ei tea miks, aga elamust nagu pole, pigem õlakehitus, et no jah....
Järgmisel hommikul ongi aeg tõmmata selga fännisärk ja minna Vladile pöialt hoidma. Võistluspaik on rahvast tulvil. Auväärsed kohtunikud näevad suursugused välja oma kõrgete kokamütsidega ja kokku on neid 24, nagu võistlejaidki. Pinge on kruvitud viimseni, eelmisel päeval võistlesid loosi tahtel 12 võistlejat, täna järgmised 12 ja Eesti esindaja nende seas. Võistlus on üles ehitatud nii, et ette on antud toorained, mida kõik osalejad kasutama peavad (üks kalaroog ja liharoog). Selle aasta tooraineteks on tursk, kammkarp, krevetid, homaar ja liharoa kohustuslikud toorained on šoti veise välisfilee, saba ja põsed. Eelnenud kuude kaupa harjutamist ja magamata öid kulmineerub kahepäevase võistlusega, kus töö ettevalmistamiseks on antud 5 tundi. Seejärel vormistatakse road elegantsetele vaagnatele, mida asub hindama maailma paremikku kuuluvatest kokkadest koosnev žürii.
Mida lähemale jõuab tööde esitlemise aeg, seeda kuumemaks läheb tribüünidel ja ühel hetkel on need rahvast nii tulvil, et turvatöötajad inimesi juurde ei lase. Läbi häda õnnestub siiski tribüünile ronida ja see "möll", mis saalis toimub on vägev. Ongi aeg Eesti võistlejal presenteerida oma tööd. Uhke kandik kantakse žürii eest läbi, siis pildistatakse ja asutakse serveerima. Auväärne žürii teeb oma tööd ja meie, fännid, katsume pakkuda Vladile ebaeestlaslikult emotsiooniderikka kaasaelamise läbi „toetava õla tunnet“ . Eestlane olla on uhke ja hää. Seda tunnen sel hetkel iga keharakuga. Võimas!
Võistlus on läbi jäänud on tulemuste teatamine.
Esikohad jaotati ka sellel aastal valdavalt Põhjamaade vahel, kes viimastel aastatel peamisteks trendinäitajateks on olnud ja erinevatelt võistlustel ikka medaleid noppinud.
I koht- Norra
II koht-Rootsi
III koht-Prantsusmaa
IV koht-Taani, kes pälvis sellel korral nii parima kala kui ka liharoa auhinna.
(valitakse väljaspool esikolmikut)

Eesti saavutas väärika 15 koha, see on suur saavutus "uustulnukale"

Väärika lõpu saab üritus suurejoonelise Galaõhtusöögga, kus osaleb u 2000 inimest. Arvestades seda inimeste hulka pole pakutava söögi suhtes suuri ootusi. Visuaalne pool galal on lahendatud tsirkuse võtmes. Juba uksel võtavad rahvast vastu klounid, silmamoondajad ja teised akrobaadid, mõnel isegi ehtne madu seljal looklemas või ahv õlal. Saabuvad külalised ja isegi elegantselt riietatud ja maitsekad prantslannad soovivad end koos veidrate olenditega pildistada. Meeleolu on vaba ja vallatu, pingelangus on ilmne. Langenud pinge ja väsimus peegelduvad ka Vladi näos, kui ta tuleb muljeid jagama, samas on ta õnnelik kuid veidi mures, mis siis edasi...
Kui kõned peetud ja kell juba esimesi öötunde näitab asume sööma ja pakutav polegi ebahuvitav, vaid hõrk ja ehtpratslaslik söömaaeg kulinaariapealinnas.

February 8, 2009

Hanna armsad muffinid

Hannat (minu tütar) tabas soov midagi küpsetada ja kohe! Mida siis... muffinid lihtne ja kiire ning enamasti leiduvad ka vajalikud ained köögikapis. Retsepti leidmine läks libedalt toidutarest põhiretsept lisaks kaks püreeritud banaani ja iga muffin sai paar vaarikat sügavkülmast krooniks. Maitse oli jumalik ja sombune pühapäev sai killukese päikest.

February 5, 2009

Tuunikala




















Poekäigul imeilusat tuunikala nähes ei raatsinud mina teda sina letile lebama jätta ja palusin müüjal mulle kaks tükki sisse pakkida. Jah kallis ta ju on, kuid ka väga toitev, nii et meie perele kaks tükki on jumalast piisav kogus.(kolm inimest)
Ega tuunikalaga mingit imenippi polegi, kõige tähtsam on teda mitte üle küpsetada.
Kõigepealt valmistasin salati

pott mini spinatit
peotäis lutserni idandeid
peotäis mungoa idandeid
koriandrit
avokaado
maasikaid
päevalilleseemneid
salatikastme segasin sidrunimahlast, magusast tšillikastmest ja oliiviõlist, maitseks veskist musta pipart.

Siis segasin kastme kalale: selleks võtsin soojakastet vispeldasin peene joana juurde oliivõli ja lõpuks lisasin wasabi-pastat.

Polnudki muud teha, kui malmpann pliidil kuumaks ajada ja kala praadima asuda. See tähendab, et tegin tuunale kuumal grillpannil triibud peale. Mõlemalt poolt maks. 2 min arvan,et vist suts isegi vähem.
Suurepärane õhtusöök oligi valmis ja koos kõikide toimingutega võttis selle valmistamine aega vaevalt 15 - 20 min. Kala tuli välja perfektne - seest kaunis roosa ja temperatuurilt jahe.Kaste sobis oivaliselt ja lisas soolasust. Raputasin pinnale ka mõned soolahelbed. Arvan, et soojakastme asemel võiks proovida ka kasutada austrikastet. 
Parim kiitus oli see, kui mu mees teatas pärast esimest ampsu, et selle peale võiks püstiseistes aplodeerida!!! Veelgi parem see, et ka teismeline tütar sõi kala(pole just lemmiksöök) ja kommentaar oli - normaalne!

February 4, 2009

Tomatigazpacho


Lugesin just Priit Kuuse alias Wend "Köögiorja päevaraamatut", päris mõnus lugemine. Saab veidi aimu millised meeleolud valitsevad tipprestorani köögis ja kuidas sünnib kunst taldrikul.
Aga juba 2 peatüki juures, jõudes gazpacho retseptini pidin lugemise katki jätma ja kööki vajalikke komponente otsima minema - õnneks oli kõik olemas ja imemaitsev supp valmis vaevata. Gazpacho on ammu mu lemmik olnud ja nüüd sündis see nii....

klaas tomatimahla
purk purustatud tomateid
pool värsket kurki
punane paprika
punanae sibul
2 küüslaguküünt
oliivõli
ühe sidruni mahl
sool, must pipar
suts demerara suhkrut

Koorisin kurgi ja hakkisin kõik komponendid ning püreerisin ühtlaseks. Valmis supile nõristasin veel oliivõli ja kaunituseks tüümianioksake (koriander oleks super olnud, kuid hetkel polnud käepärast) juurde must leib pehme kitsejuustuga. Super nauding!