February 14, 2009

Lyon















Võimalust külastada Lyoni Bocuse d'Or 2009, kui Eestil on võimalus esimest korda olla võistlejate seas, ei saa lasta libiseda käest. Seepärast olengi jaanuari viimastel päevadel kulinaaria pealinnaks tituleeritud linnas.
Peale väsitavat lendu on kõht tühi ja uudishimu pakutava toidu vastu viimseni üleskruvitud. Kuna aeg on hiline ei võta me esimesel õhtul rohkemat ette, kui piirdume hotelli naabruses paikneva tavalise ja lihtsa Entrecôteriiga, mis on hilisele kellaajale vaatamata rahvast puupästi täis ja kõigil näib mõnus olevat lihtsa veini ja hiigelsuurte lihaportsudega .
Silmates menüüs Boeuf ala tatar'i ei saa ma keelduda. Liha on lihtne ja saabub koos hunniku kartulitega, kuid väga hea, värske ja parajalt maitsestatud, et endalegi üllatusena kaob algul ehmatavalt suur portsjon minu taldrikult imekiirelt.
Järgmisel hommikul võtan ette jalutuskäigu vanalinnas. Jalutan üle Rhoni jõe Palace de Bellecour suunas. Ei tea, kas on süüdi sombune jaanuarilm, kuigi soe, ei jää sellest jalutuskäigu tulemusena mulle linnast erilist muljet. Tagasiteel astun läbi teeäärsest boulangerie'st ja võtan tassile kuumale kohvle lisaks krõbeda croissant'i, mmm... ja jään veidikeseks ilma ja inimesi jälgima.
Õhtul on plaan minna Paul Bocuse brasserie'sse East. Jalutuskäik läbi õhtuse linna ei muuda hommikusi muljeid minu jaoks paremaks. Brasserie asub vanas raudteejaamas ja on muljetavaldavalt suur. Ning otse loomulikult pungil täis toidunautlejaid. Nii kohalikke, kui välismaiseid. Käimas on ju hiigelsuur toidumess ja mitmed rahvusvahelised võistlused selle raames.
Toit on äärmiselt lihtne, kuid maitsev. Söön Escargot'sid ja kala.
Escargot'd on mulle üllatuseks serveeritud ilma kodadeta ja seega jääb ära nende välja õngitsemine, millest on nats kahju, kuid baguette'ga on või-küüslaugu ja peterselli segu limpsimine jällegi lihtsam. Kala on küpsetatud tervelt ja kelner on kohe lahkesti nõus selle minu jaoks luude ja pea/saba vabalt serveerima, nii et saan mõnuga nautida värsket ja hõrku maitset.
Järgnev päev kulub messil hulkudes, mis on aga nii suur, et põhjalikumaks tutvumiseks kuluks nädal. Aeg ajalt olen paanikas, et nüüd olen küll eksinud, kuid peagi leian ennast üha uutelt degusteerimistelt ja esitlustelt nii, et lõuna möödub märkamatult, sest kõht on kogu aeg head, paremat ja üllatavat täis. Inimvõimetel on piirid ja kõike pakutavat ei suuda enam vastu võtta.

Õhtusöök on Paul Bocuse juures. Restoran asub linnast veidi väljas ja sõit sinna kulgeb piki Saone kallast ja on nauditav. Selle linna kõige kaunimad vaated avanevadki just jõgede juures. Rhone ja Saone jõgi kaunistavad muidu veidi halli ja luitunud ilmega linna. Restoran paistab eemalt juba uhkes tuledesäras, lähemale jõudes meenutab üledekoreeritud jõulupuud.
Kuna takso ootamine võttis oodatust kauem aega jõuame siis, kui ülejäänud laudkond on lõpetanud just pildistamise vanahärra endaga, kes igal õhtul restoranis ringkäiku teeb, kolm Michelini tähte nõuavad seda.
Kuna seltskond on seekord suur ja menüü on meile ette tellitud, asumegi kohe seda maitsma. Uudishimu muidugi on viimseni üleskruvitud.
Koka tervitusena saabuv aurutatud tursk on hõrk ja ahvatlev. Maitsemeeled on valla...
Esimene käik on lobsteri salat, mis on üsna suur portsjon, lobster ise on nauditav, kuid lisandina salat kartuli, porgandi ja majoneesiga minus vaimustust ei ärata. Teise käiguna pakutav Red Mullet, on kaetud õhukeste krõbedaks küpsetatud kartuliviiludega, mis meenutab kala soomust, kaste on koorene ja sobib kala juurde kenasti, portsjon aga kahjuks jälle liig suur.. Parim käik selles menüüs. (nii maitselt, kui ka väljanägemiselt) Vahepalaks pakutav Beaujolaise sorbee on mahlakas. Teise pearoana pakutav casserole vaskalihast ja neerudest, aga minu poolehoidu ei pälvi.Tegemist on vana hea klassikalise roaga ei vähimatki üllatust, liiga tavaline ja taaskord on portsjon liiga suur.
Järgnevad küpsed juustud, mis on nauditavad, kuid kahjuks on ka nautimisvõimel piirid, mille seab inimese organism. Magustoidus oli komponente rohkem, kuid meelde jäi vaid vaniljejäätis pipraga. Kohvi juurde pakutavaid trühvleid ja makroone maitsta ei jõua, mingi väega. Teenindus on ka veidi konarlik, või kuidas nimetada seda, kui kelner juba teabmitmendat korda õhtu jooksul mulle taldrikutega seljatagant müksu annab, kohe muidugi vabandab, kuid neljandal korral ei tahaks enam andestada....Tagasiteel taksos on mul tunne, nagu oleksin külastanud mõnda turistilõksu. Ei tea miks, aga elamust nagu pole, pigem õlakehitus, et no jah....
Järgmisel hommikul ongi aeg tõmmata selga fännisärk ja minna Vladile pöialt hoidma. Võistluspaik on rahvast tulvil. Auväärsed kohtunikud näevad suursugused välja oma kõrgete kokamütsidega ja kokku on neid 24, nagu võistlejaidki. Pinge on kruvitud viimseni, eelmisel päeval võistlesid loosi tahtel 12 võistlejat, täna järgmised 12 ja Eesti esindaja nende seas. Võistlus on üles ehitatud nii, et ette on antud toorained, mida kõik osalejad kasutama peavad (üks kalaroog ja liharoog). Selle aasta tooraineteks on tursk, kammkarp, krevetid, homaar ja liharoa kohustuslikud toorained on šoti veise välisfilee, saba ja põsed. Eelnenud kuude kaupa harjutamist ja magamata öid kulmineerub kahepäevase võistlusega, kus töö ettevalmistamiseks on antud 5 tundi. Seejärel vormistatakse road elegantsetele vaagnatele, mida asub hindama maailma paremikku kuuluvatest kokkadest koosnev žürii.
Mida lähemale jõuab tööde esitlemise aeg, seeda kuumemaks läheb tribüünidel ja ühel hetkel on need rahvast nii tulvil, et turvatöötajad inimesi juurde ei lase. Läbi häda õnnestub siiski tribüünile ronida ja see "möll", mis saalis toimub on vägev. Ongi aeg Eesti võistlejal presenteerida oma tööd. Uhke kandik kantakse žürii eest läbi, siis pildistatakse ja asutakse serveerima. Auväärne žürii teeb oma tööd ja meie, fännid, katsume pakkuda Vladile ebaeestlaslikult emotsiooniderikka kaasaelamise läbi „toetava õla tunnet“ . Eestlane olla on uhke ja hää. Seda tunnen sel hetkel iga keharakuga. Võimas!
Võistlus on läbi jäänud on tulemuste teatamine.
Esikohad jaotati ka sellel aastal valdavalt Põhjamaade vahel, kes viimastel aastatel peamisteks trendinäitajateks on olnud ja erinevatelt võistlustel ikka medaleid noppinud.
I koht- Norra
II koht-Rootsi
III koht-Prantsusmaa
IV koht-Taani, kes pälvis sellel korral nii parima kala kui ka liharoa auhinna.
(valitakse väljaspool esikolmikut)

Eesti saavutas väärika 15 koha, see on suur saavutus "uustulnukale"

Väärika lõpu saab üritus suurejoonelise Galaõhtusöögga, kus osaleb u 2000 inimest. Arvestades seda inimeste hulka pole pakutava söögi suhtes suuri ootusi. Visuaalne pool galal on lahendatud tsirkuse võtmes. Juba uksel võtavad rahvast vastu klounid, silmamoondajad ja teised akrobaadid, mõnel isegi ehtne madu seljal looklemas või ahv õlal. Saabuvad külalised ja isegi elegantselt riietatud ja maitsekad prantslannad soovivad end koos veidrate olenditega pildistada. Meeleolu on vaba ja vallatu, pingelangus on ilmne. Langenud pinge ja väsimus peegelduvad ka Vladi näos, kui ta tuleb muljeid jagama, samas on ta õnnelik kuid veidi mures, mis siis edasi...
Kui kõned peetud ja kell juba esimesi öötunde näitab asume sööma ja pakutav polegi ebahuvitav, vaid hõrk ja ehtpratslaslik söömaaeg kulinaariapealinnas.

No comments:

Post a Comment