June 30, 2009

Kiire põige saartele





Nädal enne jaani tegime kiirvisiidi Muhu- ja Saaremaale. Sai seal maitstud sööki ja jooki nii mitmeski paigas. Pädaste meremaja lõuna oli lihtne, aga kosutav ja seda nii toidu kui elamuse poolest. Õnneks on Peeter Pihel Pädastes tagasi ja tema noorusliku ja energilise taktikepi alla valmivad mõisa maitsenaudingud. Restoran Alexsander võõrustab külalisi õhtusöögi ajal. Meremaja on avatud lõunasöögiks ja pakutav veidi lihtsamas võtmes. Tähtsaim tooraine on ikka kohalik. Värsked kartulid suitsuheeringaga, salat jaanalinnulihaga (Muhu kohalik), kamavaht ja kohapeal valmistatud jäätis on vaid killuke menüüst, kõik äärmiselt lihtne, kuid kaunis ja maitsev. Ka vihmane ja tuuline ilm ei olnud takistuseks, mõnus oli istuda hubases ruumis, praksuva kamina soojuses. Pädastes teatakse ja osatakse ning pidev areng on tunnistus sellest, et kliendist hoolitakse ja tahetakse pakkuda parimat. Paraku jah, oodatakse kliendilt ka vastu ja mitte vähe. Ringkäik spas, tegi uudishimulikuks. Vaatamata korduvatele külastustele eri aegadel, pole ma Pädaste spad veel proovinud. Kui kuulsin, kuidas perenaine tutvustas oma protseduure ja kirjeldas silmade särades milliseid ürte ja heina ta kasutab, tekkis mul vastupandamatu soov end tikitud muhu teki alla libistada ja kogeda seda õndsust. Ehk kunagi õnnestub.
Lümanda söögimaja ootas meid oma hardas vaikuses ja see ilu meelitas päikesegi välja. Pannileib pohlamoosiga, lisaks tassitäis erkrohelist melissiteed oli kui unenägu. Nii lihtne ja selge ometi kättesaamatu. Kartulipannkoogid, tuhlid ja nott. Kõik ammu järgiproovitud ja heakskiidetud ehtne saare kraam. Lahke perenaine, naerusuil toimetamas, linase kleidi pitsid kaunilt säramas.
Omaette elamus kujunes vanasse mantelkorstnasse paigutatud laua ümber einestamisestki.



Ööbida otsustasime Grand Rose Spas ja vat see oli viga, mis idüllilise päeva just, kui noaga hoobiga katkestas. Õnneks oli tegu lihtsalt ühe ööga ja me ei planeerinudki spa puhkust. Huvitav kuidas seal üldse on võimalik lõõgastuda? Hoolitsuste toad on kõik basseini vahetus läheduses, kus on otse loomulikult pidev lärm ja pladin. Basseini ääres ei suutnud ma leida ka kuskilt käterätte, selgus,et ongi mõeldud nii, et tilgud leti ääres sabas koos joogisoovijatega ja siis kapist sulle ulatatakse, kui järjekord sinuni jõuab?! Restoran ja vinoteek suletakse varem, kui lubatud. Põhjenduseks, rahvast ju pole. No ei saagi ju nii olla. Kõige tipuks veel maitsetu ja kohutav sisekujundus. Kartsin,et selles kaoses ei suuda uinudagi. No polnud mul häda midagi, saun ja vesi tegid oma töö ja magasin kui lapsuke. Targemaks sain ju ka, enam sinna asja pole ja võin spaapuhkust endiselt ja mõnuga GO-s. nautida.
Õnneks ei pidanud halbade muljetega saarelt lahkuma, vaid saime hea laengu positiivsust Kalakohvikust kaasa. Enne meid olid juba nii õues kui toas koha sisse võtnud arvukalt nautijaid. Ilm oli ilus ja seda mõnu nauditi täiega, samuti kalasuppi, räime ja koha. Peremees palus lahkesti edasi ja teatas koduselt, et kartulid just läksid keema, seega jõudsime enne praamile kiirustamist ka keha kinnitada.
Värske kala maitses hea ja silm puhkas pretensioonitus ümbruses, kus pintsel ja hea huumorimeel olid loojateks olnud.

June 19, 2009

Külm supp peediga


Viimasel turu käigul hankisin imeilusaid kodumaiseid peete. Olid teised parajalt väikesed ja varredki kaunilt lopsakad. Sättisin pontsakad viljad korvi, varred lõbusalt tuules lehvimas. Kodus valmis peetidest kerge suvine lõuna.

2 väikest keedupeeti
2 keedetud kartulit
peotäis rediseid
2 värsket hapukurki
pool värsket kurki
peotäis kirsstomateid
1 keedetud muna
2 spl oliivõli
1 tl seemnetega sinepit
2 küünt küüslauku
soola
suhkrut
pipart
1 l keefiri
tilli
peterselli
murulauku

Haki kõik komponendid kuubikuteks. Sega sinepi ja oliivõliga ja maitsesta. Pane u 20 minutiks külmkappi maitsestuma. Sega juurde keefir ja hakitud maitseroheline. Lisasin veel viimased karulaugudki.

June 18, 2009

Kreekapärased pätsikesed


Kreeka reisi järelkajana valmisid kotletid ja suvine lemmiksalat arbuusiga.

500 g lamba-veisehakkliha

1 sibul
3 küünt küüslauku

1 dl murendatud fetajuustu

0.5 dl hakitud suuri kappareid

1 muna

 soola
pipart

1 tl riivitud sidrunikoort

1 tl kuivatet punet

 
praadimiseks õli

Peenesta sibul ja küüslauguküüned. 
Sega kausis hakkliha, sibul, küüslauk, fetajuust, kapparid, muna ja maitseained. Sõtku hakkmass ühtlaseks ja jaota pätsikesteks. 
Vormi märgade käte abil paksud piklikud kangid.
Prae hakklihakangid pannil õlis kaunilt pruuniks.
 Juurde sobib oivaliselt tzaziki.
200g maitsestamatta jogurtit
pool värsket kurki
2 küüslauguküünt
soola
pipart
Koori ja riivi kurk. Peenesta küüslauguküüned. Sega kõik komponendid omavahel ja lase veidi külmkapis seista, et maitsed ühtlustuksid.



Arbuusi ja feta salat

veerand arbuusi
feta juustu
pipart
maitsestatud oliivõli
peotäis ruukolat

Lõika arbuus kuubikuteks. Puhasta seemnetest. tükelda ka feta kuubikuteks ja aseta arbuusi peale. Peale paar keerdu musta pipart, ruukola ja maitsestatud õli. Mina kasutasin trühvliõli, aga sobib ka mistahes teine.

June 13, 2009

Rabarbri ja maasika sorbett


Rabarbrit pole kunagi liiga palju. Juba lapsepõlvest saadik jumaldan neid hapukaid varsi ja hõrke õhulisi kooke. Seekord jäi mind aga kummitama sorbett, kaua mõtlesin millises ajakirja nurgas ma selle mõtte leidsin. Lappasin pikkalt, kuni meenus Maru ja ekspressi saba. Sain kapinurgast välja jäätisemasina ja otsustasin, et suvel tuleb see käeulatuses hoida.

400 g rabarbrit
400 g maasikaid
1,5 dl suhkrut
poole sidruni koor

Koori ja poolita rabarbrivarred. Pane koos suhkruga keema, kuid ära keeda liig kaua, vaid niipalju kui rabarber juba pehme. Jahuta. Lõigu juurde maasikad ja püreeri sauseguriga. Külm segu, külma jäätisemasinasse ja 20- 40 min. keerutamist ja valmis ta ongi. Ilma masinata tuleks segu panna sügavkülma ja käia segamas iga tunni tagant. Hõrk ja erkroosa maius valmib ka niimoodi.

June 11, 2009

Mykonos.


Mykonos võtab meid vastu tuulevaikuse ja äärmise külalislahkusega. Tuul on osa sellest saarest ja selle vastu ei saa, kohalikud on õppinud elama koos tuulega ja sellest kasugi saama, on ju vanad, 16 sajandist pärit, tuuleveskid saanud saare sümboliks. Aga nagu meile lennujaama vastu tulnud Nikose käest kuuleme on tuul vaibunud ja seega oleme soodsaimas olukorras saarega tutvuse alustamiseks.
Saar on kivine ja väga kidura taimestikuga, ei ole näha, et kuskil kasvaks mõni kõrgem puu, va muidugi need, mis inimtegevuse tulemusena istutatud aedadesse. Teed on kitsad ja käänulised, kui auto jõuab Eliasse, kus asub meie hotell ning võtab suuna ülesmäkke on veidi hirnutav. Nikos juhib aga auto elegantselt ja kindlakäeliselt hotelli väravasse ja palub meil tunda siin end just, kui kodus.







Oo ja! Juba esimene emotsioon hotelliaias ringi vaadates on nagu palsam kosutust vajavale meelele.
Tänan mõttes, et kõhutunde kasuks otsustasin. Hotellivalikul jäi sõelale teisigi imelisi ja põnevaid majutuskohti, kuid Greco Philia on just selline millest olen pikalt unistanud.
Edasised päevad näitavad, et ka teenindus on laitmatu ja kõigele lisaks oivaline köök. Hotelliks on seda isegi raske nimetada, tundub nagu viibiksid vanadel sõpradel külas, kes teavad sinu harjumusi ja arvestavad isegi veidrustega. Hotellis on vaid 8 sviiti ja villat, mis paiknevad kõrgel mäeküljel, oivaliste vaadetega merele ja rannale. Kuid piisavalt eraldatuses tänu kõrguste erinevusele. Teenindus on ülipersonaalne ja kokkupuuted teiste hotellikülalistega minimaalsed.






Eriti romantilise ilme võtab ümbrus, kui õhtu saabudes basseini ümbrus küünaldega kaunistatakse ja restoran õhtuvalmis seatakse. Toitu pakutakse vaid hotelli külalistele. Siin seal on kaetud lauad kahele, valged linad tuules õõtsumas ja poleeritud veiniklaasidelt küünlaleek helkimas, valged padjad ja toolikatted ootusvalmilt külalisi oma embusse ootamas. Toitu nautides selgub, et midagi juhuslikku siin mäeotsas ei olegi. Juba esimesed suutäied panevad rahulolust mõmisema ja seda jätkub pikemaks. Toit on lihtne ja hea, ei mingit vigurdamist. Ehedad toidud Kreeka köögist, värskemast värskemad mereannid, juurviljad ja salatid siitsamast oma aialapilt. Kokk, ambitsioonikas noor kreeklane, veedab talved USA-s kokakoolis õppejõuna. Suvi kuulub Mykonosele. Aeg ajalt käib ta klientidega vestlemas, et uurida kuidas kunded ennast tunnevad ja kas neil on erisoove. Kui avaldame soovi kreeka lammast maitsta, saame juba järgmisel õhtul oma isu rahulda.

Mõne päevaga oleme juba niisuguses sõltuvuses pakutavast toidust, et meie, kes me alati reisil olles uusi söögikohti otsime ja kahte korda järjest samas kohas naljalt ei einesta. Jääme oma mäetipu gurmeele truuks ja sätime ennast igal õhtul ikka ja jälle mõnusatele valgetele patjadele ja laseme maitsemeeli hellitada. Nurisemiseks pole põhjust, menüü pakub uuendusi igal õhtul. Erilisteks lemmikuteks olid kaheksajala carpaccio, hiidkrevetti sagnaki, erinevad kalad ja muidugi ka lammas. Nii tundlik nagu ma ka interjööride osas olen, pole mul siin vähimatki nurinat, ise ka imestan, tõesti kõik on paigas ja enamgi veel. Eriliselt mõnus on voodi, suur, pehme ja patjadega kaetud, nagu hiiglaslik vahukomm. Ülejäänud osa toast on minimalistlik, kui väga stiilne, segu traditsioonilisest kreeka stiilist ja modernsest. Tasu mida paradiisis viibimise ja toidu eest küsitakse pole küll väike, kuid peab tõdema, et iga makstud euro on ka seda väärt!

Hommikuseks naudinguks on uneledes kaunist merevaadet imetleda. Ühes käes spanakopita (spinati ja juustutäidisega filotaignast pirukas) ja teises aurav tass tõeliset aromaatse kohviga. Viimane on enamasti hotellides haruldus. Mõnusad on laisad tunnid päevitustoolis, mida sisustasin raamatu Elu nagu Kreeka ξ lugemisega.
Siiski leiame endas ka jõudu oma pesapaigast lahti rebida ja saarel veidi ringi vaadata. Lähimad jalutuskäigud viivad alla rannale. Mäest alla minna ja rannal on tore, kuid ülesjõudmine võtab hingetuks. Seepärast otsustame auto rentida ja vaatame veidi kaugemale. No jah, kaugemale on suhteline mõiste, saar on nii väike, et peab hirmu tundma,et üle ääre ei sõidaks. Erinevaid randu on saarel hulganisti, mis kuulsad liivarandade poolest. Samas ei maksa oodata, et kivisel saarel sellist liiva kohtab nagu Pärnu rannas, liiv on ikka pigem kivipurune. Rannad on ka väga erinäolised . On hotellide, kohvikute ja restoranidega palistatutuid, kuid ka lihtsaid ja metsikuid. Vaatame üle ka kuulsa paradiisiranna, mis on hääletatud maailma randade esikolmikusse.
Rand üllatab eelkõige oma metsiku iluga ja inimesed, kes seal naudivad on lihtsad ja vabameelsed, ega õnneks polegi palju ju vaja. Piisab kõrvetavast päiksest ja jahutavast tuulest. Teises rannas restoranis proovime moussakat ja sardiine, loomulikult ka kreeka veini.









Armas paik on ka valge- sinine pealinnake. Lisaks tuuleveskite imetlemisele võib leida meelepäraseid ehteid juveelipoodidest ja jumalannalikke kleite. Kohtuda tänaval ehtsa pelikaniga või istuda tänavakohvikus ilma ja inimesi imetlema, seltsiks marineeritud anžoovised ja ouzo apelsinimahlaga.
Enne veel, kui jõuan saarelt lahkuda tahan juba tagasi – olengi Kreekast sõltuvuses, eriti saartest, siin on veel kuhjaga avastamist. Eks Greco Philial ole siin oma hullutav osa. Olen tänulik, et sain seda kogeda.

Ateena



Taas tõstab lennuk meid õhku, et maanduda seekord Ateenas. Euroopa iidsesse linna jõudes võtab vastu kaunis suvine päev ja linna sõidutab jutukas taksojuht, kes tutvustab oma linna uhkusega ning nagu hiljem selgub paremini, kui mistahes giid. Õhuks sätime end muidugi restodega tutvust tegema ja teadagi on A juba midagi välja valinud. Silma jäävad Varoulko ja Kuzina, mis kaardil vaadatuna paiknevad üsna lähestikku. Võtame ette teekonna läbi ligaste tänavate, meeles mõlkumas heasoovliku taksojuhi soovitus, et tänu immigarntidele on see linnaosa ohtlikum, kui mis tahes teised Ateenas. Jõuame soovitud tänavanurgani ja leiame eest Varoulko restorani.

Kolmadale korrusele tõustes olen rahul, et panin selga uue punase kleidi ja läbisin kannatuste raja kontsadel. Katuseterassil astesev kalarestoran on seda väärt. Kerges tuules lehvivad valged linad, päikeseloojangu valgus vastandumas võbisevatele küünlaleekidele ja kivikatuste kohal paistmas väljavalgustatud Akropol taamal. Läbides kohustusliku sissejuhatuse kõik osad, uurib kelner, kas meil on mereandide suhtes allergiaid ja saanud eitava vastuse, pakub meile peakoka erimenüüd just ainult tänase õhtu tarbeks. Muidugi laseme ennast ära rääkida ja jääme nõusse, minu kahtluse peale kas ikka suudan kõik käigud nautida, teatab kelner, et võin mis tahes ajal anda märku, kui tahan järgmisest käigust loobuda. Esimese käiguna pakutav roheline salat seente, jogurti sorbee ja tindikala pulbriga on värskendav ja avab kõik meeled nautimaks risottot tigudega ja sellele järgnevat marineeritud kaheksajalga. Paraku olen pearoa ajaks juba maitsetest küllastunud. Kuid vein, mille valime kelneri soovitusel meie pidusööki ilmestama osutub eriliseks maiuspalaks ja seda kulub....





Järgmisl päeval tutvume kõikide iidsete „kivihunnikutega“ saatjaks tuhandepealised turistide hordid, väsinuna kultuuri hälli pärlitst leiame end taas restoranist seekord Kuzinas allumas maitsenaudingutele. Sedakorda proovime lihtsaid väikseid kalu, lihapalle ja tšatsiikit kerge roosa veiniga.




Viimase Ateena päeva otsustame veeta sadamas, õhtu kuulub AC DC kontserdile olümpiastaadionil. Metrooga sadama juurde saabudes eksleme enne, kui soovitud restoranide alani jõuame. Teepeale jääb arvutu hulk hiigelsuuri lounge’sid ja kohvikuid, kus keskpäeva kohta hulganisti rahvast, kes jooke manustavad ja kaarte mängivad, või niisama aega surnuks löövad. Meie rännakud kannavad vilja ja lõpuks oleme õigel teel. Ees avaneb sadamakai, mis on palistatud mitmete restoranidega. A on teinud tublit tööd, nagu alati ja nii me leiamegi ennast istumas Jimmy and the Fish’i terrasil, et nautida ilusat ilma head lõunasööki ja muidugi kreeka veini. Jimmy’s ei pea me ka mitte pettuma, oivalised on nii mõõkala ja tuunikala garpaccio mahlaka ruukolaga, grillitud baklasaan, zukini, tomat ja paprika, kui ka sinikarbid imelises kastmes. Seepärast puhastan krõbeda saiga ka kausi põhja ja servad, limpsin veel näputki üle... aega ja veini kulub, kuid mis sest, kiiret pole kuhugi. Huvitav tundub ka feta juustuga täidetud kalmaar, kuid see roog meie poolehoidu ei leia, vaatamatta kaunile välimusele on kalmar kummiseks muutunud. Kuna tegemist on Mykonoselt pärit roaga, otsustame kohapeal proovida uuesti. Järgmisel hommikul tõuseme taas õhku sihiks Mykonos.