Mykonos.

Mykonos võtab meid vastu tuulevaikuse ja äärmise külalislahkusega. Tuul on osa sellest saarest ja selle vastu ei saa, kohalikud on õppinud elama koos tuulega ja sellest kasugi saama, on ju vanad, 16 sajandist pärit, tuuleveskid saanud saare sümboliks. Aga nagu meile lennujaama vastu tulnud Nikose käest kuuleme on tuul vaibunud ja seega oleme soodsaimas olukorras saarega tutvuse alustamiseks.
Saar on kivine ja väga kidura taimestikuga, ei ole näha, et kuskil kasvaks mõni kõrgem puu, va muidugi need, mis inimtegevuse tulemusena istutatud aedadesse. Teed on kitsad ja käänulised, kui auto jõuab Eliasse, kus asub meie hotell ning võtab suuna ülesmäkke on veidi hirnutav. Nikos juhib aga auto elegantselt ja kindlakäeliselt hotelli väravasse ja palub meil tunda siin end just, kui kodus.







Oo ja! Juba esimene emotsioon hotelliaias ringi vaadates on nagu palsam kosutust vajavale meelele.
Tänan mõttes, et kõhutunde kasuks otsustasin. Hotellivalikul jäi sõelale teisigi imelisi ja põnevaid majutuskohti, kuid Greco Philia on just selline millest olen pikalt unistanud.
Edasised päevad näitavad, et ka teenindus on laitmatu ja kõigele lisaks oivaline köök. Hotelliks on seda isegi raske nimetada, tundub nagu viibiksid vanadel sõpradel külas, kes teavad sinu harjumusi ja arvestavad isegi veidrustega. Hotellis on vaid 8 sviiti ja villat, mis paiknevad kõrgel mäeküljel, oivaliste vaadetega merele ja rannale. Kuid piisavalt eraldatuses tänu kõrguste erinevusele. Teenindus on ülipersonaalne ja kokkupuuted teiste hotellikülalistega minimaalsed.






Eriti romantilise ilme võtab ümbrus, kui õhtu saabudes basseini ümbrus küünaldega kaunistatakse ja restoran õhtuvalmis seatakse. Toitu pakutakse vaid hotelli külalistele. Siin seal on kaetud lauad kahele, valged linad tuules õõtsumas ja poleeritud veiniklaasidelt küünlaleek helkimas, valged padjad ja toolikatted ootusvalmilt külalisi oma embusse ootamas. Toitu nautides selgub, et midagi juhuslikku siin mäeotsas ei olegi. Juba esimesed suutäied panevad rahulolust mõmisema ja seda jätkub pikemaks. Toit on lihtne ja hea, ei mingit vigurdamist. Ehedad toidud Kreeka köögist, värskemast värskemad mereannid, juurviljad ja salatid siitsamast oma aialapilt. Kokk, ambitsioonikas noor kreeklane, veedab talved USA-s kokakoolis õppejõuna. Suvi kuulub Mykonosele. Aeg ajalt käib ta klientidega vestlemas, et uurida kuidas kunded ennast tunnevad ja kas neil on erisoove. Kui avaldame soovi kreeka lammast maitsta, saame juba järgmisel õhtul oma isu rahulda.

Mõne päevaga oleme juba niisuguses sõltuvuses pakutavast toidust, et meie, kes me alati reisil olles uusi söögikohti otsime ja kahte korda järjest samas kohas naljalt ei einesta. Jääme oma mäetipu gurmeele truuks ja sätime ennast igal õhtul ikka ja jälle mõnusatele valgetele patjadele ja laseme maitsemeeli hellitada. Nurisemiseks pole põhjust, menüü pakub uuendusi igal õhtul. Erilisteks lemmikuteks olid kaheksajala carpaccio, hiidkrevetti sagnaki, erinevad kalad ja muidugi ka lammas. Nii tundlik nagu ma ka interjööride osas olen, pole mul siin vähimatki nurinat, ise ka imestan, tõesti kõik on paigas ja enamgi veel. Eriliselt mõnus on voodi, suur, pehme ja patjadega kaetud, nagu hiiglaslik vahukomm. Ülejäänud osa toast on minimalistlik, kui väga stiilne, segu traditsioonilisest kreeka stiilist ja modernsest. Tasu mida paradiisis viibimise ja toidu eest küsitakse pole küll väike, kuid peab tõdema, et iga makstud euro on ka seda väärt!

Hommikuseks naudinguks on uneledes kaunist merevaadet imetleda. Ühes käes spanakopita (spinati ja juustutäidisega filotaignast pirukas) ja teises aurav tass tõeliset aromaatse kohviga. Viimane on enamasti hotellides haruldus. Mõnusad on laisad tunnid päevitustoolis, mida sisustasin raamatu Elu nagu Kreeka ξ lugemisega.
Siiski leiame endas ka jõudu oma pesapaigast lahti rebida ja saarel veidi ringi vaadata. Lähimad jalutuskäigud viivad alla rannale. Mäest alla minna ja rannal on tore, kuid ülesjõudmine võtab hingetuks. Seepärast otsustame auto rentida ja vaatame veidi kaugemale. No jah, kaugemale on suhteline mõiste, saar on nii väike, et peab hirmu tundma,et üle ääre ei sõidaks. Erinevaid randu on saarel hulganisti, mis kuulsad liivarandade poolest. Samas ei maksa oodata, et kivisel saarel sellist liiva kohtab nagu Pärnu rannas, liiv on ikka pigem kivipurune. Rannad on ka väga erinäolised . On hotellide, kohvikute ja restoranidega palistatutuid, kuid ka lihtsaid ja metsikuid. Vaatame üle ka kuulsa paradiisiranna, mis on hääletatud maailma randade esikolmikusse.
Rand üllatab eelkõige oma metsiku iluga ja inimesed, kes seal naudivad on lihtsad ja vabameelsed, ega õnneks polegi palju ju vaja. Piisab kõrvetavast päiksest ja jahutavast tuulest. Teises rannas restoranis proovime moussakat ja sardiine, loomulikult ka kreeka veini.









Armas paik on ka valge- sinine pealinnake. Lisaks tuuleveskite imetlemisele võib leida meelepäraseid ehteid juveelipoodidest ja jumalannalikke kleite. Kohtuda tänaval ehtsa pelikaniga või istuda tänavakohvikus ilma ja inimesi imetlema, seltsiks marineeritud anžoovised ja ouzo apelsinimahlaga.
Enne veel, kui jõuan saarelt lahkuda tahan juba tagasi – olengi Kreekast sõltuvuses, eriti saartest, siin on veel kuhjaga avastamist. Eks Greco Philial ole siin oma hullutav osa. Olen tänulik, et sain seda kogeda.