Ateena

Taas tõstab lennuk meid õhku, et maanduda seekord Ateenas. Euroopa iidsesse linna jõudes võtab vastu kaunis suvine päev ja linna sõidutab jutukas taksojuht, kes tutvustab oma linna uhkusega ning nagu hiljem selgub paremini, kui mistahes giid. Õhuks sätime end muidugi restodega tutvust tegema ja teadagi on A juba midagi välja valinud. Silma jäävad Varoulko ja Kuzina, mis kaardil vaadatuna paiknevad üsna lähestikku. Võtame ette teekonna läbi ligaste tänavate, meeles mõlkumas heasoovliku taksojuhi soovitus, et tänu immigarntidele on see linnaosa ohtlikum, kui mis tahes teised Ateenas. Jõuame soovitud tänavanurgani ja leiame eest Varoulko restorani.

Kolmadale korrusele tõustes olen rahul, et panin selga uue punase kleidi ja läbisin kannatuste raja kontsadel. Katuseterassil astesev kalarestoran on seda väärt. Kerges tuules lehvivad valged linad, päikeseloojangu valgus vastandumas võbisevatele küünlaleekidele ja kivikatuste kohal paistmas väljavalgustatud Akropol taamal. Läbides kohustusliku sissejuhatuse kõik osad, uurib kelner, kas meil on mereandide suhtes allergiaid ja saanud eitava vastuse, pakub meile peakoka erimenüüd just ainult tänase õhtu tarbeks. Muidugi laseme ennast ära rääkida ja jääme nõusse, minu kahtluse peale kas ikka suudan kõik käigud nautida, teatab kelner, et võin mis tahes ajal anda märku, kui tahan järgmisest käigust loobuda. Esimese käiguna pakutav roheline salat seente, jogurti sorbee ja tindikala pulbriga on värskendav ja avab kõik meeled nautimaks risottot tigudega ja sellele järgnevat marineeritud kaheksajalga. Paraku olen pearoa ajaks juba maitsetest küllastunud. Kuid vein, mille valime kelneri soovitusel meie pidusööki ilmestama osutub eriliseks maiuspalaks ja seda kulub....





Järgmisl päeval tutvume kõikide iidsete „kivihunnikutega“ saatjaks tuhandepealised turistide hordid, väsinuna kultuuri hälli pärlitst leiame end taas restoranist seekord Kuzinas allumas maitsenaudingutele. Sedakorda proovime lihtsaid väikseid kalu, lihapalle ja tšatsiikit kerge roosa veiniga.




Viimase Ateena päeva otsustame veeta sadamas, õhtu kuulub AC DC kontserdile olümpiastaadionil. Metrooga sadama juurde saabudes eksleme enne, kui soovitud restoranide alani jõuame. Teepeale jääb arvutu hulk hiigelsuuri lounge’sid ja kohvikuid, kus keskpäeva kohta hulganisti rahvast, kes jooke manustavad ja kaarte mängivad, või niisama aega surnuks löövad. Meie rännakud kannavad vilja ja lõpuks oleme õigel teel. Ees avaneb sadamakai, mis on palistatud mitmete restoranidega. A on teinud tublit tööd, nagu alati ja nii me leiamegi ennast istumas Jimmy and the Fish’i terrasil, et nautida ilusat ilma head lõunasööki ja muidugi kreeka veini. Jimmy’s ei pea me ka mitte pettuma, oivalised on nii mõõkala ja tuunikala garpaccio mahlaka ruukolaga, grillitud baklasaan, zukini, tomat ja paprika, kui ka sinikarbid imelises kastmes. Seepärast puhastan krõbeda saiga ka kausi põhja ja servad, limpsin veel näputki üle... aega ja veini kulub, kuid mis sest, kiiret pole kuhugi. Huvitav tundub ka feta juustuga täidetud kalmaar, kuid see roog meie poolehoidu ei leia, vaatamatta kaunile välimusele on kalmar kummiseks muutunud. Kuna tegemist on Mykonoselt pärit roaga, otsustame kohapeal proovida uuesti. Järgmisel hommikul tõuseme taas õhku sihiks Mykonos.