March 29, 2011

OKO ohohooo




Kui meistrid avavad uue söögikoha, kas või in the middle of nowhere, asuvad maitsekütid koheselt elamusi jahtima. Muidugi ei saa öelda, et Kaberneeme oleks nüüd mingi asustamata koht, aga siiski talvisel ajal suht kõrvaline paik. Vaatamata sellele on just sealne kõrts saanud uue hingamise ja kuuldused väärt söögikohast on levinud kulutulena, ehkki koht ise on avatud vaevalt paar-kolm nädalat. Nädalavahetusel ei maksa ilma broneeringuta linnast välja sõitma hakatagi.
Meie saime oma pere täies kooseisus kokku reedeseks pärastlõunaks ja sõit võis alata, et nädalavahetus sisse juhatada.
Juba uksest sisse astudes valdas mind tunne, et siia tahan ma pikemalt peatuma jääda.




Interjöör on kutsuvalt hubane, soe ja lihtne, mitte midagi liigset. See eest pisiasjadeni paigas ja läbimõeldud. Valge ja sinakashall, naturaalsed materjalid ning avar vaade. Just akendest avanev avarus paneb ruumi elama ja pilt klaasi taga muutub iga hetkega, lisades omamoodi etenduse.






Mänguline on ka menüü. Selge ja elegantse kujundusega menüükaart lubab nii mõndagi. Söödavad sigarid, lamburger ja puu on märksõnad, mis iseenesest tulevad üle huulte, kui teenindaja meie soovide järgi küsib. Tõnis Siiguri juhitud köögimeeskond pole seadnud enda ülesandeks vaid sööjate näljakustutamist. Suur rõhk on pandud ka emotsionaalse nälja leevendamiseks, seda loomulikult mitte maitsemeelte arvelt.


Lambasigarid peidavad viinamarja lehe all krõbedat koorikut, milles pehme lambaliha sulab suus meenutades böffi. Seemnetest ja pähklipurust söödav tuhk sunnib „sigarit tuhatoosis aina uuesti keerutama“. Ninna tungiv lõhn ja suits panevad mind mõtlema, kas ma tõesti suisetan?






Nende jaoks, kes toiduga „mängimist“ ei kannata on menüüs olemas ka selge, lihtne oivaline ja tavaliselt supitaldrikult söödav kalasupp. Praetud pelmeenid on ka ausad ja trikitamata ning liigitatud ahvatleva lastemenüü alla.




Tomatisupp paneeritud kreemiste pallikestega on kergelt vürtsikas ja hästi tasakaalus.







Soolasiig on purki peidetud. Välja õngitsedes jääb eemalt mulje, et tegemist on liivase mererohuse kalaga. Maitseb siiski pehme, mahlane ja õrn.



Veisepõse sööja vaid mõmiseb rahulolevalt ja annab viipekeeles märku, et pole kaua midagi nii oivalist proovinud.



Lamburger on atraktiivses pakendis mahlane ja mehine ports. Kotlet on nimele vastavalt lambane. Vahelt piiluvad välja läikivad peediribad. Kartulite pärast läks isa ja tütre vahel rebimiseks.



Metssea maks on menüüväline roog, päevapakkumises, eelmise päeva jahisaagist. Maitseb õrn ja mahlane. Kaaslaseks kerged ja värsked, õrnalt-õrnalt hapukad kurgirullid. Pärlsibulad, kõrvitsapüree ja imepisikesed nikerdatud kartulipärlid. Võrratu taldrikutäis.



Puu ei aja pöördesse mitte ainult pisikesi patsidega piigasid, vaid paneb silmad särama ka iseteadlikel teismelistel.



Mustikahüüve on kauni väljanägemisega ja haakub imeliselt aknataguse vaatega, nagu kiviklibune rannaäär. Maitselt tundus mulle siiski pisut lääge, aga ma olingi suurest uudishimust ja ahnusest juba oma maitsemeeled viimse piirini proovile pannud.





Jääb vaid loota, et suurepärasel tiimil on plaanid ja ettevalmistused olemas, kuidas kevadel ja suvel, kui suuremad ja näljased inimhulgad liikvel, nende soovidega toime tulla. Hinnad on väga sõbralikud ja meelitavad ligi. Tagasi minema kutsub see paik
juba õige pea, õigupoolest ei tahtnud ma sealt kuidagi lahkuda.

13 comments:

  1. Väga armas koht tundub olevat ja põnev menüü. Sinna plaanime kindlasti millalgi minna. Eriti nalja tegi (ja ausalt öeldes tundus mõistetav) lause: "…aga ma olingi suurest uudishimust ja ahnusest juba oma maitsemeeled viimse piirini proovile pannud."

    ReplyDelete
  2. Tahaks minna külla tõesti. Suurepärased fotod, muide. Kas võib uurida, mis varustusega neid tegid ka? :)

    ReplyDelete
  3. NIii kenad pildid! Meile jättis ka OKO väga positiivse mulje, kuigi mina suutsin kõik kolm käiku valida sellised, mis jäid teiste valitud eel-, põhi- ja järelroale alla :D :( Järgmisel korral olen targem ja võtan nt veidi jaapanipäraste maitsetega soolasiia ja hästi hõrgu veisepõse (ja mitte tuunitud rukkiburksi* või minugi jaoks liiga tummise mustikahüübe).
    Aga uuesti läheme kindlasti. Mis pallikesed seal tomatisupi sees olid?

    * Meie burger oli küll kenasti lepatriinuga kaunistet, aga tuli lihtsal taldrikul. Teie oma on nii peene karbi sees :)

    ReplyDelete
  4. Nüüd ei ole OKO külastamisest pääsu - tõesti väga ahvatlev pildireportaaž!

    ReplyDelete
  5. Tänan heade sõnade eest! Külastage kindlasti, kes veel pole jõudnud, elamus on seda väärt!
    Kärt, pildid on tehtud Canon EOS 400D objektiiv 60mm macro 2,8.
    Pille, panin tähele jah, et alati burks pole sellises karbis:) Tomatisupi sees olid minu mäletamist mööda friteeritud pallid kõrvitsapüreega.

    ReplyDelete
  6. Ma hakkasin selle imeilusa ülevaate peale kohe vaba nädalavahetust planeerima.

    ReplyDelete
  7. Elis, teisel korrusel on ööbimiseks toad ka, saad küll terve nädalavahetuse mõnuleda:)

    ReplyDelete
  8. Vahva pildireportaaž, suu jookseb vett :) Tuleb ikka kiiremas korras Tõnise geniaalseid roogi maitsma minna.

    ReplyDelete
  9. No väga meeldis meile seal. Veisepõsk oli tõesti nii hea, et kommentaariks tuleb vaid rahulolevalt mõmiseda. Ja tundub, et rahvas on selle koha juba omaks võtnud. Ilma etteteatamata ei tasu sinna ilmselt üldse minna. Ootan juba igatsusega aegu, kuis saab sulnilt terrassil külma veini libistada ja varvastega liivas sudida.

    ReplyDelete
  10. Helen ja Koopatibi, tänud ja minge kindlasti uudistama.

    Epp-Mare, jah varbad liivas nautimiseks on paik loodud, jätkuks vaid kannatust:)

    ReplyDelete
  11. Oi pagan, Sinu reportaaž ajas küll isu peale. Kui suvel sinnakanti asja, tahan kindlasti ise järele proovida!

    ReplyDelete
  12. Vauvauvau!
    Milline maitsekus - interjööris, toidus, selle serveerimisel ja fotodele jäädvustamisel! Aitäh, Piret,ma sain praegu tõelise elamuse!

    ReplyDelete