Lihavõtted ratastel

Olude sunnil ja uudishimust veetsime sel aastal kevadpühad ratastel. Teismeline sellest ei vaimustunud ja nii asusime teele kahekesi. Suunaks kõigepealt Tartu, nooruse ja kevade linn. Kevad jah oli juba Tartusse jõudnud, kuid üliõpilased Tartust pühadeks jalga lasknud. Sellegi poolest muutub Tartu minu jaoks järjest mõnusamaks linnaks ja seda tänu oma hubastele kohvikutele, kus tartu vaimu kohalolekut tunnetada. Ainus häda, mis minu meelest Tartus on on tema hotellid. Nimelt ühtegi tõelisel mõnusat hotelli, kuhu tahaks jälle tagasi minna, nagu Ammende või Pädaste, siin pole. OK, ei peagi olema just kõrgetasemeline, sobib ka lihtsam, kuid armas ja iseloomuga. Just tänavu märtsis avas ülikoolilinnas uksed uhiuus hotell Antonius. Tore, nüüd peaks ka hotellimure murtud olema, aga paraku... kõik eeldused on justkui olemas, kuid rõõmustada ikka ei saa.
Lause neti leheküljel ütleb ...Kogu hoonet iseloomusatab 19. sajandi lõpu arhitektuur ja läbiv karge - romantiline kujundusstiil. Siin ongi minu meelest viltu läinud, et ei ole aru antud, kas stiil on karge või romantiline. Tulemus teeb veidi kurvaks, kaunile antiikmööblile kontrastiks sobitatud uus mööbel on nii ilmetu ja lisaks hirmsa värvilahendusega. Siis veel marmorplaadid, mis justkui peaksid seda väärtustama, aga mõjuvad äärmiselt maitsetutena ja punnitatutena. Ka kogu hotelli tekstiilide osa on ebaõnnestunud ja mõjub pigem ülepakutult, kui meeldiva elamuse tekitajana.
Nii istungi oma sviidi voodiäärel ja on kange tahtmine hakata mööblit nihutama, et tekitada natukenegi parem olemine. Osa ruumist on ju suurepärane: maalingud, vanad talad, antiik... piirdun siiski ümberkujundusega mõtetes ja lähen Toomemäele jalutama.

Positiivsema poole pealt pakub hotell kõigile külastajatele pikas õhtusöögilauas Maitre d'Hotel Silver Service stiilis õhtusööki, mis on hea idee väikese intiimse hotelli omapära väljatoomiseks. Plussiks ka asjaolu, et avamispakkumisena oli õhtusöök toa hinnas. Sel õhtul on valdav osa külalistest eestlased ja kuigi restoran annab endast parima ei toimu siiski suurt keskustelu, sööjad piirduvad suhtlemisel vaid oma kaaslasega. Toit on nauditav. Eelroaks on portselanil juba valmis täidetud vutimunad (pühade tähistamiseks, koka sõnul), porgandi koriandri püreesupp on mõnusalt vürtsikas, kuid ilmselgelt liiga kaua tulel olnud, mistõttu osa vedelikku on aurustunud ja supist on pigem püree saanud. Pearoaks on faasan koorekastmes, see lind on õnnestunud kokal küll hõrguks saada ja koorene kaste lisab siia pehmust ja siidisust. Magustoit on lumepallisupp. Mõte väga hea, kuid kahjuks jääb teostus vedi alla. Pakutud veinid kahjuks enam ei meenu (uusi muljeid on nii palju peale tulnud). Enne oma „kole-sviiti“ siirdumist jooksime meeleldi kamina ees klaasikese grappat, kuid pikema otsimise järel selgub, et seda ei leidu, teised digestiivid hetkel ei isuta.
Hommikusööki nautima jõuame tipptunnil ja ilmselt sellest sõltuvalt valitseb seal kaos, puhtad taldrikud otsas, vaagnad tühjad.`A la carte hommikusöök on siiski nauditav, eriti kohevad pannkoogid. Vead küll parandatakse mõne aja pärast, kuid lahkudes jääb tunne, et väikehotellile omane personaalse teenindamise emotsioon jäi saamata.



Tartu teistest söögikohtadest jäid seekord silma veel Crepp ja Noir.
Esimene võlus oma hubase ja koduse miljöö ja lihtsate maitsvate toitudega ja muidugi teenindusega, mis oli äärmiselt sõbralik, asjalik ja meeldiv. Tekkis tunne nagu viibiksid külas vanatädil. Vaoshoitud väikekodanlik interöör ja maitsvad ausad toidud, ei mingeid trikke. Erilise tählepanu väärivad valgustid.
Cafe Noir aga tekkitas sootuks teistsuguse tunde. Leidlik sisekujundus, salapäraselt mõjuv õhkkond ja humoorikad detailid, meenüügi intrigeerivam. Proovitud porgandi-kohupiimakook osutus hõrguks suutäieks. Midagi ei saa ette heita ka Cafe Truffele ja Kapriisile, kuid märkimisväärset nendes kohtades sel korral ei avastanud.

Jätsime Tartuga hüvasti ja suundusime Peipsi äärde Kolkja sibula- ja kalarestorani. Meid võttis vastu inimtühi küla, vähemalt nii mulle tundus. Restorani uks keerati õnneks enne meie sisseastumist lukust lahti ja sõbralik perenaine tutvustas meile menüüd ja ärgitas proovima vanausuliste retseptide järgi valmistatud roogasid. Miljöö oli ehe, segu vanadest traditsoonidest ja uutest avastustest, nagu laminaat ja plastmass. Külalislahkus oli aga see, mis südant soojendas ja toidud maitsvaks tegi. Proovisime ehtsat uhhaad, kalšaslõkki ja pirukat. Lisaks teed samovarist ja keedetud suhkrut maiustamiseks. Seda tuleb ikka tee kõrvale hammustada, nagu meile seletati. Maitses nagu lehmakomm vanasti.










Kihutasime edasi ja sihiks Seto tsäimaja. Kohapeal võttis meid vastu mitmekümne-pealine läti ratturite kamp, kes käratsedes oma keelekosutust ootasid ja tekkis kahtlus, kas me oma soovidega üldse pääseme löögile enne sulgemist. Seto tädid, aga olid nii lahked ja lubasid kõigil näljastel kõhud täis sööta. Ei saa öelda, et me just näljased oleksime olnud, kuid kange tahtmine oli teada saada, kuidas maitseb valgõ suuliim, seto paks pudõr, sõir ja küümne tsäi. Maitses ülivägahea.






Ohtuks olime plaaninud jõuda Tammuri tallu Otepää lähedal, kus Erki oli meile õhtusöögi valmistanud. Palju üks inimene jaksab süüa? Selgub, et päris palju, kui eesmärgiks on nautimine.
Nii naudimegi vaid meile kahele valmistatud maitsvat õhtusööki ja vestleme sinna juurde Erkiga toidust, veinist ja inimestest. Oleme Tammuri talu külalislahkust nautinud ka varem. Juulis ja sõpradega. Erkigi imestab, kuidas sattusime siia aprillis, kui veel midagi ei kasva. Menüüs on carpaccio suitsutatud šampinioonidega. Kui pärin kuidas ta neid seeni suitsutab, ütleb Erki: „Ah mul on üks vana wokpann ja natuke heina.....“. Lihtne ja samas imeline. Edasi tulevad rohekarbid õunte ja siidriga. Pearoog on part, rosmariiniga maitsestatud grillitud paprika ja kirsstomatid, sibulamoos ja kukeseenekaste. Magustoiduks pohlasorbeega täidetud kiivid ja grillitud ananass.














Vaatamata muljete ja maitsete pillerkaarile magan magusasti külalistemaja hubases privaatsuses, kus õhtuse kaminatule soojus asendub aprillihommiku karguse ja värskusega. Ärgates leiame eest korvi lõhnava kohvi, pannkookide ja maasikamoosiga. Naudin hommikusööki, kuni viimse moosi- tilgani ja siirdun jalutskäigule. Ümberringi kaunis kuppelmaastik. On hommik, on kevad, on pühapäev.....






Veel on meil sihiks Rakvere ja piisonifarm. Seikleme veidi ja leiamegi Metsiku Piisoni Salooni. Kohapeal võtab meid vastu meeleolukas seltskond, õpitakse laintantsu, käimas on perepäev. Leti äärest leiame lahke kauboitüdruku, kes meile jookide ja toitude kohta nõu annab ja aitab sisse elada. Kuna rahvast on omajagu, siis söögi osas on võimalik veel valida vaid suppi ja burgeri vahel. Proovime mõlemat... suurepärane! Kõik, mis veebilehel kirjas peab paika, tegemist on eheda kohaga ja inimesed, kes seal töötavad armastavad tõepoolest oma tööd. Lahkume aberdiin-anguse lihast suitsuvorst ja kohapeal küpsetatud karask kaasas ning peame juba plaani, millal meil oleks võimalik siia tagasi tulla, sest proovimist ja maitsmist jagub pikemaks.









Teel Tallinnasse unelen muljetes ja lepime lastega telefoni teel kokku, et paneme pühadele punkti ühise õhtusöögiga. Kiire käik Stockki päästab mind, ahju läheb lambakaree. Õnneks olin enne kodust lahkumist valmis teinud pasha ja see ootas meid parajalt nõrgununa. Seekord tegin portsjon pashad ja vomidena kasutasin väikeseid savist lillepotte, sai ilus. Jagame muljeid, naudime sööki, elu on imeline!



Pasha

1 kg head kohupiima

3-4 munakollast
1½–2dl   suhkrut

100–200 g võid

100 hapukoort

100 g vahukoort

50 g sidruni sukaati
50 g mandleid
karp qumkvaate

sidrunit, soola, vanilli
Kohupiim (vastavalt vajadusele suru läbi sõela) ja munakollased vahusta suhkruga.
Kuumuta kohupiim kuumaveevannis koos vahustatud munakollasega, lisa suhkur, hapukoor, sukaat puhastatud ja tükeldatud mandlid, sidrunikoor ja sidrunimahl, tükeldatud qumkvaadid, maitseained. Kuumuta 70-80 °C juures, jahuta. Jahtunult lisa juurde vahustatud või ja vahustatud vahukoor. Vastavasse vormi või sõelale aseta marli, kuhu tõsta nõrguma pasha. Lase nõrguda järgmise päevani.