Pühad San Fransicos

Pärast ööpäeva kestnud piinarikast lendamist jõudsime viimaks kohale. Vaatamata sellele, et kõik lennud lükkusid edasi, põhjuseks lumi, lumi ja lumi, olime siiski sihtkohas vaid pooletunnise hilinemisega ja siis lund enam polnud.
Taaskohtumise kallistused ja suur rõõm. Väsimus ja ajavahe. Kui juba pisut toibusime hakkasime ka ümbrust uurima.
Esimesel päeval vaatasime San Fransicot veidi eemalt. Golden Gate Bridge ja selle ümbruses avanevad kaunid vaated linnale ja ookeanile. Ookeaniavarusi hoolega silmitsedes võib seal isegi vaalade askeldusi märgata. Meil see ei õnnestunud. Küll aga lamasid kividel ja tundsid mõnu päikeselisest päevast pesakond hülgeid. Mägiseid nõlvu katsid õidepuhkenud metsikud nartsissid ja uimastav aroom kandus ninna ringkäiku tehes. Üldiselt meenutas ilm rohkem varakevadet, kui jõulu. Rohkelt õitsvaid puid ja taimi, mõned siiski ka raagus. Õites magnooliapuu mu vannitoa akna all tervitas mind igal hommikul päikesesäras ja lõi kevadise tunde.




Kesklinnas sai aimu ka jõulu tingel-tangelist. Viimane ostupäev enne pühi, teadagi on kõigil vaja kohal olla. Parkimiskohta jahtida ei viitsinud ja suundusime tagasi turvalisse ja vaiksesse eeslinna.
Jõululaupäev kuulus kokkamisele.
Alustasime leivateoga. Olin juba öö läbi valvanud käärimapandud juuretist. Kuna siin on aastaläbi sooja 20 kraadi ringis, hetkel vihmaperioodil langeb öösel temperatuur aga 10 kraadini. Majade küttesüsteemid on nigelad. Juuretisele sobivat sooja paika oli raske leida. Maja allkorrusel oli nii jahe, et sinna juuretisepoju jätta ei julgenud, tuli kaissu võtta, et tast asja saaks. Nii ma siis teda magamistoas soojendasin ja lambanahkadega külma eest kaitsesin. Oli vaeseke ju pidanud üle elama vaevarika teekonna ja palju õhurõhu muutusi. Õnneks piiriametnikele juuretis muljet ei avaldanud. Vaatamata muretsemisele sujus leivategu siiski kenasti, jõudsime isegi väikese jalutuskäigu lahe ääres ja kanalite ümbruses teha kuni leib kerkis. Leivast saigi meie selleaastase jõululaua hitt. Maitses samahea kui kodus. Ei ikka veel parem, siin kaugel. Meriti rõõm oli suur, sest nüüd saab ta küpsetada leiba iga hetk, kui isu musta, koduse rukkileiva järel tuleb. Tõsi, kohaliku rukkijahu maitse oli erinev. Suure otsimise tulemusena õnnestus seda lõpuks leida Oaklandi ökopoest. Siin Californias on väga levinud roheline eluviis ja au sees ökoloogiline toidukraam. Tore, et mu õekegi on selle pisikuga nakatunud. Köögivili ning salatid olid ka tõesti väga maitsvad, kuigi märgata on ka teema ümber hõljuvat ameerikalikku hüsteeriat. Ma ei suutnud enda jaoks näiteks lahti mõtestada orgaanilist tuunikala, mida ostsime ja nautisime. Kuid kuidas saab olla suur merekala orgaaniline?

Edasi asusime pardi valmistamise juurde. Pardi puhul on kõige tähtsam tema ahjupanek, edasine toimub juba iseenesest, st part valmistab ennast ise:) ja meie saime õega lobiseda ja kõik oma vahepeal rääkimata jutud, lood ja meenutused läbi arutada.

Part apelsiniglasuuriga

part, meil oli 4-kilone!!
1 apelsin
1 sibul
sool, pipar

Glasuur

2 spl molassi siirupit
1 tl mett
1 tl jahvatatud koriandrit
musta pipart veskist
1dl värsket apelsinimahla
2 spl palsamiäädikat
2 küüslauguküünt

Kui on tegu külmutatud linnuga tuleb tal lasta aeglaselt külmkapis sulada. Enamasti kulub selleks kaks ööpäeva. Edasi määrisime pardi seest ja väljast soolaga ja täitsime sibula- ning apelsinisektoritega. Kuumutasime ahju 150 kraadini ja torkisime kahvliga augud linnu nahasse, et rasv saaks välja voolata. Edasi küpsetasime lindu 3 tundi, iga tunni järel korraks ahjust välja tõstes, et teda veel torkida ja väljavoolanud rasvaga kastes. Vahepeal valmistasime glasuuri. Selleks segasime kokku siirupi, mee, koriandri, pipra, apelsinimahla, palsamiäädika ja hakitud küüslauguküüned. Kuumutasime segu keemiseni ja tõstsime kõrvale. Peale kolmetunnist küpsetamist tõstsime linnu ahjust välja ja eemaldasime väljavalgunud rasva. Tõstsime ahju temperatuuri 220 kraadini ja küpsetasime veel 30 min. Valmis pardil lasime rahuneda enne lahtilõikamist ja määrisime teda glasuuriga 4-5 korda.
Pardile lisandiks tegime kuskussi fileeritud apelsinide ja koriandriga. Hautatud brüsseli kapsaid peekoni ja parmesaniga.


Šokolaadikook

220 g tumedat mõrušokolaadi ( 85% kakaosisaldusega)
1,5 dl suhkrut
3 muna
3 munakollast
3 spl nisujahu
100 g võid

Sulata šokolaad veevannil, lisa või. Teises kausis vahusta munad ja munakollased suhkruga. Lisa jahu. Sega omavahel šokolaadi-võisegu ja muna-jahusegu. Tõsta lusikaga võiga määritud muffini vormidesse ja küpseta 180 kraadi juures 10- 12 minutit. Kummuta vormist välja ja säti taldrikule. Lisandiks sobib vaniljejäätis. Soojalt süües jääb keskele sulašokolaadist süda. Jahtunult maitseb samuti ülihea, kuid on veidi tahedam. Väga šokolaadine amps, ühest tükikesest piisab, šokolaadiisu saab kauaks rahuldatud.

Jõulupäeva hommikul, kui kingid avatud käisime katoliku kirikus missal. Oaklandi modernne kirik oli muljetavaldav ja suurejooneline. Pered oli tulnud osa saama jõulurõõmust, lauldi ja loeti palveid üheskoos. Kogudusest üsna suure osa moodustasid vietnamlased. Oli aega mõelda ning jälgida ilma ja inimesi.
Pealelõuna kulus linnas jalutades mööda pea püstloodis tänavaid, Victoria-ajastu maju ja Cable Car'e imetledes. Twin Peaks'ilt vaadatuna paistis linn kogu oma ilus su jalge ees lamavat.
Fisherman’s Wharf on turistide poolt kõige külastatum ala linnas ja rahvast jagus sinna ka jõulupäeval. Jaluatasime seal meiegi lootes leida mõnusa paiga kala söömiseks, kuid ei, kõik olid enamasti eemaletõukavad pappkarpides ja topsides toitu pakkuvad kohad, nagu ameeriklased neid nii väga armastavad. Meie paraku mitte. Vaid merelõvid, kes olid end kail päikese kätte mõnulema sättinud suutsid mu südame võita.






Õhtul sõitsime läbi ajutiselt Christmas Tree Line'i nime kandvalt tänavalt. Imestamisväärne pilt avaneb sel väikesel lõigul. Naabrist parem olla tahtmine on tähtis. Pea kõikide majade fassaadid olid kaunistatud külluslike jõulutuledega ja majaesisetel murulappidel võis silmata kõiksugu tegelasi põhjapõtradest palmideni välja, kõik säravalt valgustatud muidugi. Tekkis küsimus, kuidas selle tänava elanikud küll uinuda suudavad kogu pühade aja. Liig, mis liig ja vägagi ameerikalik

.
Kui jõulumöll läbi ja kauplused taas avatud ei jää need mitte tühjaks. Autode vool ei peatu hetkekski ja taas täituvad parklad autodest. Nüüd tullakse poodi juba kotid-kastid kaenlas. Jõulukingitused vaja ümbervahetada või sootuks poodi tagasi viia. See tagastamine on siin nii levinud, et keegi ei kergita kulmugi, peaasi, et äri käib ja raha pidevalt ringleb.
Kauni elamuse saime ühel hilisel pärastlõunal, kui jäime pikemalt kesklinna, et tulla tagasi kiirlaevaga üle lahesopi. Sadamaturul jalutamine ja shopping oli armas ja eriline. Kahju oli lahkuda imelisest köögitarvete poest vaid sidrunipressiga, no ei hakka ju üle Atlandi potte, panne vedama, kuigi ahvatlused olid suured. Laeva oodates veini limpsimine kõrge leti taga jalgu kõlgutades ja värskeid austreid luristades oli muidugi juba niigi päeva parim osa. Kui sellele lisandus veel tuledesäras linna imetlemine vett mööda eemalduvalt laevalt, oleks rohkemat tahta olnud juba liig.




Väike sissepiilumine Napa Valley'sse annab sootuks teise pildi Californiast. Kuigi esialgu ei taha highway sugugi lõppeda ja romantilisele veinipiirkonnale ei viita veel miski. Siiski- siiski, Yountville'i jõudes leiab ka romantika ja veinipiirkonnale omase hea toidu. Muidugi sootuks erineva, kui Euroopas. Lõuna restoranis Redd on elegantne. Karamelliseeritud kammkarbid lillkapsapüreega sulavad suus ja vein pikendab maitseelamust. Samal tänaval on ka teine kiidetud ja udupeen koht French Laundry. Saame vaid jalutada restorani juurvilja-aias ja kuulda mänedžerilt tutvustust . Lahkelt on ta ka nõus meile laua broneerima, kuid paraku tuleb oodata vähemalt kaks kuud! Selleks pole meil ega. Kuid just nüüd on meil piisavalt aega, et degusteerida veine nii mõneski veinimajas, enne kui uus aasta saabub.