April 14, 2011

Eesti siga Belgias


Eesti siga käis Belgias end tuulutamas. See tähendab, et mullune sealihakuu sai oma viimase akordi. Tõsi, Belgiasse sõitsid hoopis Eesti kokad, kelle sealihatoidud parimateks tunnistati, et tutvustada oma kokakunsti ja Eesti maitseid belglastele. Lihakehad õlal Eesti mehed siiski Brüsseli poole ei liikunud, pannile ja patta läks kohalik euroloom.



Sain minagi kokkadel kannul käia ja uudistada. Seekord kahvli belglaste roogadesse torgata. Päevinäinud ja muljetavaldavalat kitsastes oludes tegutseva restorani Spinnekopke omaniku varjuna tegime kaasa ka tooraine varude täiendamise käigu.




Mereandide osakaal on Belgia köögis suur. Saime meiegi peale turulkäiku värsketest värskemate kammkarpidega maiustada. Ootamatu üllatus oli, kui õrnad delikatessid olid taldrikule seatud paksu koorekastme kaisus ja karameliseeritud sibula embuses. Omamoodi kogemus, kuigi vaimustusest aplodeerima ei pannud.






Mahlane lihatükk, jällegi paksus koorekastmes, oli tuntavalt õllene. Üsna loomulik lähenemine, sest tubli õllemaana kasutavad belglased kastmetevalmistamisel ohtralt õlut ja koort.



Imestusel ei tulnud lõppu, kui õllesorbee lauda kanti. Heledast-, tumedast- ja kirsiõllest tehtud maius oli maitserikas ja erinevad õllemaitsed täiendasid teineteist toonitades Belgia õllekultuuri tähtsust.
Truffe kokad Joel Ostrat ja Jorma Riivalt toimetasid köögis koos belglastega ja pakkusid külalistele suitsu-pähklimarinaadis seafileed pohlakastmega, lisandiks kruubid aedviljaga.

Restorani Smoods köögis kokkas neil päevil restoranist Fish & Wine peakokk Janno Lepik
Hotelli Bloom restoran Smoods paelus oma modernses võtmes eklektilise sisekujundusega. Maitstud seakülg oli aga traditsooniline, seekord tummise punaveinikastmega.



Edasi seadsime sammud hotelli Léopold elegantsesse restorani Salon des Anges. Maitsesime magustoidutriloogiat, mille südameks oli imelne Belgia šokolaad. Lisaks maasikad, koorekreem ja kergelt grillitud vahukommid. Belgia šokolaadi ülistamiseks on sõnu raske leida, parem on lihtsalt silmad sulgeda ja sel imelisel armastuse aseainel mõjuda lasta. Tagajärg on koheselt märgatav, oled ise ilusam ja parem:)
Restorani MEKK peakokk Renee Uusmees võlus omakorda siinset köögipersonaali ja külastajaid. Sõlmitud said tihedad sidemed, millele on peagi jätku oodata.





Andres Rahula tööpaigaks sai neil päevil kontrastne Chou.
Restoran Chou hiilgas paeluva sisekujundusega ja pakkus maitsemeelele ahaa-üllatuse - tumeda šokolaadi ja oliiviõli kombinatsiooniga. Sinna tõmbab tagasi, küllalt hämar ruum ei lasknud müstiliselt mõjunud kujndust käigu pealt pildile püüda, aga tundub, et õhtusöök seal oleks paljulubav.



Restoran Ribe peakokk Jevgeni Jermoškin toimetas Liége’is restoranis Heliport.
Kolme Õe hotellis asuv Bordoo eesotsas Tõnis Siiguriga oli külas Brugges, hotelli Heritage restoranis Le Mystique. Sahinad käivad, et ka see koostöö läheb edasi.

Mida oskab peale hakata seltskond „söögisõltlasi“ oma õhtuga võõras linnas? Muidugi otsivad sobiva restorani, vaatamata pikale veninud „lõunale“. Jalutuskäik linnas ja juba meelitab meid kunagise kanali ääres paiknev armsalt kõlava nimega L' Huitriere. Kahtlemata on need mereannid mida vajame. Lauda kantakse potitäied auravaid sinimerekarpe. Või siis muule, nagu me neid hellitavalt kutsume:) Proovime erinevate kastmetega ja otse loomulikult ei piirdu ainult oma potitäiega, ikka sirutame ahned käed risti rästi üle laua, et kõik maitsed järgi proovida.



Brüsselis leiab ka suurel hulgal heatasemelisi ja põnevaid rahvusrestorane. Mei teele jäi ette armas Squidy. Siin on seljad vastamisi pannud noormees Hispaaniast ja teine Itaaliast. Peavad äri orgaanilisi veine pakkudes ja kõrvale uskumatult kontsentreeritud maitsekompasid valmistades. Just kompadeks nimetaksingi neid maitseküllaseid kastmeid ja varre otsa pikitud suupisteid. Tempura tainas frititud banaane ja krevette. Kõik toidud serveeriti värvilistelt plastnõudelt, mis lisas mängulisust ja meid elevil hoidis.





Jalutuskäik turul on piinarikas, tahaks kotti head,paremat ja värsket täiskuhjata. Paraku peame koju kaasa klõpsima vaid pilte. Köögitarvete poest ka välja ei mahuks. Kujutletav kandam, mida kõike kohe ja nüüd vaja oleks, on hiigelmõõtu. Lohutuseks topime käekotti siiski mõne poti, vahele surame veel head šokolaadi ning sparglit varred jäävad kotisuust uudishimulikult välja piiluma. Toidunautlejad on ilmselgelt rahul.







2 comments:

  1. Aaahhhhhhhhh, lausa alatu, kiu isuäratav see kõik on! Kõik fotod on lihtsalt võrratud ja see, et sabas said käia ja kõike ise maitsta teeb suisa kadedaks!

    ReplyDelete
  2. Kui võrratud pildid ja mõnus meeleolu! Meelelised naudingud on lausa läbi helendava ekraani tajutavad. Neil päevil oleks tahtnud kehastuda Pireti varjuks, et kogu seda ilu ise ka lähedalt kaeda :)

    ReplyDelete