August 10, 2012

Ilmaäärel Kalanas




See oli ilmselt kuskil kevadtalvel, kui Kalana kohviku perenaine Anneli Tuulile kooskokkamise ettepaneku tegi. Tuuli omakorda Liinat, Mari-Liisi ja mind ühisüritusele kaasa kutsus. Loomulikult ei juurelnud me kaua, vaid andsime sedamaid oma jah-sõna.

Jaanipäeva paiku takseerisime koha üle ja hakkasime suurejoonelisi plaane pidama, kuidas ja mida kõike unelmate õhtusöögil pakume. Enamjaolt lendlesime kõrgel fantaasiamaailmas ja maalisime silme ette paduromantilist õhtut imedemaal.

Õhtusöök sai nimeks Ilmääre Itaalia ja sobitus Hiiuma kohvikutepäeva kirevasse programmi. Itaalia seepärast, et otsustasime toitu valmistada heast rustikaalsest toidust lugupidavate itaallaste tehnikate järgi, kasutades selleks võimalikult palju kohalikku saarel kasvatatud, püütud ja õngitsetud toorainet.

Menüü kokkupanemine võttis aega nii mõnedki pikaks veninud lõunapausid. Päris ohtralt vaidlusi ja paar kriisikoosolekut, kuni kõik rahule jäime ja lõplikult pikad ostunimekirjad ja tegevuskava lukku lõime. Imedemaa fantaasimaailmast tulime ka maa peale, või noh õigemini saarele ikka.



Algne plaan oli pakkuda õhtusööki 60-nele inimesele. Arvestades asjaolusid, et pidu pidi toimuma rahvarohketest paikatest eemal, justkui ilmaäärel, tundus see algul liialdusena. Olin päris kindel, et küllap me selle supi ise ära sööma peame. Kuid  kohe peale pidusöögi väljakuulutamist tuli teade, et pooled kohad müüdi hetkega ära, teine pool läks sama kiirelt ja siis oli üritus juba ülemüüdud. See pani meil  põlved korralikult  värisema ja südamed kiiremini põksuma. Kas ikka suudame? Kas toitu jätkub? Palju peaks juurde varuma? Nõud?

Õnneks oli meil saarel kohalikku olu hästi tundev tugigrupp, kes aitas paigapeal tooraine muretsemisel. Lambajaht kujunes üsna närvesöövaks ürituseks, kuid viimseidki kanaleid appi võttes oli lambuke meil peos. Samuti imemaitsev kohalik kitsejuust ja talumunad. Suured tänud meie headele sõpradele Tiiule-Tõnule, kes meid aitasid ja ürituse õnnestumisele õla alla panid ning isegi nappi uneaega meie  ja kõigi piduliste pärast kulutasid. Lambukese oma heade oskustega hakklihaks muutsid. See, et kalavarud meres on piiratud, pole enam mingi uudis ja kuna ka ilmaski ei tea ette, mida meri parasjagu annab, pidime kala saarele pealinnast kaasa tooma. Vastasel juhul oleksime riskinud poole õhtusöögi lörriminekuga.

Kui me päev varem Tallinnast oma killavooriga saarele teele asusime olime üsna optimistlikud, et teeme esmalt pisut ettevalmistusi ja järgmise keskpäeva veedamae Kärdlas kohvitades. Mõistagi ei saanud me jalagagi köögist välja, isegi paari sammu kaugusele mere äärde kive korjama lippamine tundus ajaraiskamisena. Õnnestus vaid  kohe praamilt tulles Emmastes toredas koduaias köögivilja ja marjapöösaste kallal  korralik puhastustöö  teha.



Nii me siis vaaritasime seal kaks päeva ühtejärge, nii et tallad tulitasid. Panime tööle nii kaasavõetud lapsed kui kaasad. (Heinamaal “aaskäokinga” taga ajades või mererannal kivikesi korjates  tundis nii mõnigi mehepoeg end  veidralt, kuid kõigele vaatama sooritati ülesanne laitmatult ja tuldi peagi end uuesti appi pakkuma). Rippusime telefoni otsas, et hankida puudu olevat kraami nii mandrilt kui saarelt, kirjutasime uusi poenimekirju, hakkisime, grillisime, lõikasime, segasime, maitsesime ja ikka ja jälle muretsesime, kas ikka jätkub kõigile.








Äpardusteta ei õnnestu vist ka ilmaski köögis läbi ajada. Alati leiavd need aset just kõige kriitilisemal  ja kiiremal ajal. Gaasipõleti ümberkukkumisel õnnestus Liina teha välkkiire gasellihüpe põletava  kuuma õli eest ning maja ei läinudki õnneks põlema. Mari-Liis proovis noa teravust oma sõrmede peal, õnneks jäid kõik  siiski enam-vähem endisesse pikkusesse.

Ja siis ta algas! Uksed tehti valla ja lõbus 88-pealine seltskond sättis ennast valgete linadega kaetud pikalt lookleva laua taha. Seltskond võis vabalt suuremgi olla. No keda sa ikka ilmalõpust tühja kõhuga ära saadad. Kasutusse läks viimne kui taldrik, kahvel või klaas kogu majapidamisest ja mandrilt lisaks toodutest. 
Kibekiirelt ja jooksujalu tegutsesid teenindajad, meie head abilised, peretüterd  ja nende sõbrannad. Jook sai kallatud ja taldrikud täidetud. Meiegi kõlkusime ärevalt köögiukse vahel, et lõbusast suminast osa saada ja sõpradele lehvitada. Ah, nii oleks tahtnud ennast jagada saali ja köögi vahet, mõlemal pool oli meeleolukas ja lõbus. Kuskil südaöö paiku, kui viimsed palad  jagatud said, liitusime meiegi seltskonnaga ja nautisime seda elevust, sooja vastuvõttu ja heade inimeste kallistusi ning õlalepatsutusi. Ainuüksi selle tunde nimel tasus kogu valu ja vaev ennast ära. Või kas ülepea oligi mingit vaeva? Võimas!  Suured tänud kõigile osalistele, abilistele ja imelisele piduseltskonnale. 
















Kõige rohkem kordunud küsimus õhtu lõppedes oli, kas me köögis tülli ka pöörasime. Nii kummaline, kui see ka ei tundu töötasime me suurimas üksmeeles ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt, ei pigem sõnadetagi. Vaidlused oli varem menüüd koostades maha peetud ja  köögis toimusid toimingud üksmeelses rütmis. Kedagi polnud vaja juhendada, midagi polnud vaja tõestada.

Nüüd me siis teame mida tähendab üks mitmekäguline suurpidu ja mida kokad tunnevad. Mitte, et me seda varem poleks teadnud, aga nüüd sai omal nahal järgi proovitud ja kogemus oli kuldaväärt. 

Järgmise hommiku pingevaba ja lõõgastav hommikukohv Kalana kohviku tuulisel terrassil puhus meeled klaariks ja selgitas veel kord, kui oluline on üks alateadvus ja sarnane vereringe ning täielik klapp. 








2 comments:

  1. Aitäh meeldejääva õhtusöögi eest...unustamatud maitsed,tõeline gurmee mida muudkui naudiks ja naudiks.Väga tore ettevõtmine mis võiks korduda igal aastal.Aitäh,aitäh,aitäh! Triin

    ReplyDelete