July 3, 2009

Tehtud



Ma ei mäletagi kui kaua ma olen juba jahunud sellest, et tahaks maalida. No ikka aastaid juba. Suved mööduvad, kuid kriipsugi pole teinud. Ammu juba seisab molbert ja puhas lõuend ootel. Seekord siis võtsin kätte ja tegin ära. Esimesest hirmust valge lõuendi ees aitas üle lühikursus kahel õhtul vanalinnas, teemaks lillemaal õlivärvidega. Mingeid eelteadmisi mul polnud ja viimati hoidsin pintslit käes algklassides. Oli vaid soov maalida ja tundub, et sellest piisas. Igatahes tundsin ma tohutu suurt rõõmu, kui seisin pintsel käes molberti ees ja maalisin. Taustaks mahe muusika ja suvine soe õhtu.

6 comments:

  1. Juba enne seda pojengilugu lugesin su varasemaid kirjutisi mõttega, et nagu ise oleks kirjutanud :-) Samad tunded, samad rõõmud.
    Nojaa ja nagu sellest vähe oleks, heietasin eile õhtul peas enne magamajäämist mõtet ühest pojengijutust, mis blogida vaja - öökapil olid värsked pojengid lõhnamas ja voodi päitsis seinal üks lapsepõlvest armas Lehise pojengiakvarell. Kogu oma suures pojengipalavikus on ise maalimine veel ainus, mis ette võtmata. Piret jõudis ette :-P

    ReplyDelete
  2. Jaa. ja Liina,saan aru! Minulgi on sinu kirjutisi lugedes tihti sama tunne,et jõudsid ette ja sõnad on võetud...Tänud!

    ReplyDelete
  3. Jõudsin selle postituse juurde Liina juurest. Ja tore on, et viitasid, ega neid vanemaid postitusi lugema ei satu just liiga tihti, ehkki võiks ju. Seda tunnet, mis sind maalides valdas, peaksime tundma me kõik palju sagedamini. Looming, kirg ja rõõm teevad elu.
    Ja näed, Liina, kiire tüdruk: ei võtnudki aega rohkem kui kaks tühist aastat, et lubatud pojengipostitus ära teha:)

    ReplyDelete
  4. Minagi jõudsin siia läbi Liina postituse. Jagan täielikult pojengivaimustust, aga mind on need pojengid tasapisi lummama hakanud alles mõne kuu eest, kui sisustamisega tegelema hakkasin. Mu pilk jääb mingil põhjusel pidama teatud lillemustritel ja alles hiljuti jagasin välja, et need on pojengid! Mu tulevane magamistuba on täis pojenge ja isegi ühed lillelised söögitoa toolid jäid mu teele - olin neist lummatud juba esimesest silmapilgust.
    Aga vot maalinud ma pojenge ise pole. Olen täiesti kunstiandetu ja imestan, kuidas ikka Piret suutis ilma eelneva praktikata sellist imet teha - see pilt pole üldse amatöörlik ju, täielik kunstniku töö!
    Ja vot need täitsa päris pojengid tahaks ka kunagi enda aeda saada…

    ReplyDelete
  5. Minu tungival nõudmisel on meie noores aias lausa kolm pojengipuhmast (sh üks, mille nimes on me tütre üks eesnimi - valge "Nancy Nora"). Tänavu lõhnasid ja õitsesid juba imekenasti - ma ei jõua ära oodatagi, et millised uhked iludused need veel paari aasta pärast on :)

    ReplyDelete