Basiilik mu kasvuhoones vohab endiselt. Hullutavalt lõhnavad lehed on sügiseks kasvanud labakäe suuruseks. Ok, mul pole just väga suur käsi, aga ikkagi:) Mis on esimene mõte basiiliku uputuse likviteerimiseks? Muidugi pesto ja järgmine kohe pasta. Tänu hiigelbasiilikutele seadsin sammud poodi ja soetasin endale pastamasina. Korrutasin varem endale vahetpidamata, et saan ka ilma pastamasinata hakkama. Pole kapis enam ruumi ja parem, kui ma pastat liiga palju ei sööks jne. Aga nüüd ometi oli mul hea põhjendus olemas ja tõin läikiva kaunitari koju ning pasategu võis alata.
Esmalt tuli segada tainas. Ühe sööja kohta tuleb võtta
1 muna
100 g jahu
1 spl õli
Valasin jahu kaussi, lisasin muna ja õli ning sõtkusin hoolega, kuni tainas muutus elastseks ja läikivaks. Pärast intensiivset sõtkumist tahab tainas pool tunnikest külmkapis puhata. Samal ajal on hea valmis segada pesto.
peotäis basiilikulehti
2 küüslauguküünt
1 spl seedermänniseemneid
2 spl riivitud parmesaani
soola
1-2 dl head oliivõli
Röstisin seemneid veidi kuumal pannil ja lasin jahtuda. Panin kogu kraami purustajasse ja suristasin kreemjaks. Õli saab lisada järk- järgult soovitud konsistensi saavutamiseni.
Edasi läks taina rullimiseks. See on üsna lõbus tegevus ja kõvasti abi on siin pastamainast. Käsitsi rullimine võtaks selja märjaks, kuid masina abil muutub tainapäts kiiresti elastseks ja õhukeseks. Alustada tuleb kõige laiema vahega rullimisest ja iga kord, kui tainas vabaneb rulli vahelt jälle raudade vahet kitsamaks keerata. Seejärel pikaks veninud tainariba uuesti kokku lappida ja tegevust korrata. Mitmed allikad soovitavad lausa kümme korda rullimisprotseduuri korrata. Mina nii usin polnud. Sain taina parajaks juba paari kolme korra järel, vähemalt mulle tundus nii. Kuna valge nisujahu purk tühjenes ootamatult, lisasin tainasse ka pisut täisteranisujahu, seega sain pisut tervislikumad tagliatelled. Kui tainas oli lõikurist läbi lastud lasin tagliatelle ribadel veidi kuivada. Seejärel keetsin üsna soolases vees vaid 2 minutit! Kurnasin pasta( jättes keeduvedeliku pisut alles).Lisasin pesto ja segasin pasta potis läbi, juurde suts keeduvedeliku ja valmis ta oligi. Riivisin parmesani pinnale ja nautisin mõnuga. Värske, peaaegu täisterapasta maitses ülimalt hea.
Kui nüüd see sebimine kokku võtta, siis pastategu on
piisavalt tüütu, et mitte liiga tihti ette võtta. Seega puudub oht liialdamisele. Samas ülimalt lihtne, et kohe asja kallale asuda, kui värske pasta isu üllatab. Eriti tore, et kaasata saab ka lähikondseid. Minu armas teismelisest pastasõber oli hoolega ametis.
Siin pildil on basiilik veel õrnas eas.
See lihtne kooslus - värske pasta pestoga - on ülimalt võluv.
ReplyDeletePastamasinistid on meil ka kaks teismelist, vahel võtavad ise kohe teemaks, et tahaks pastat teha. See on praktiliselt ainuke köögitegevus, mille puhul lähtub initsiatiiv neilt endilt :)